Jalaväe esimesed automaatrelvad – kuulipildujad, on jäänud relvastusse tänapäevani. Lisaks sellele kasutatakse neid paljudel lahingmasinatel, helikopteritel ja lennukitel. Kuulipildujast kui võimsast ja tõhusast relvast võime lugeda ka Albert Kivikase romaanis “Nimed marmortahvlil”.

Esimese kuulipilduja – vintpüssipadrunil töötava automaatrelva – konstrueeris Ameerika leidur Hiram Steven Maxim. Külastades 1881. aastal Pariisis elektrinäitust, oli Maxim uurinud, millega oleks Euroopas kõige kasulikum tegelema hakata. Talle olevat soovitatud, et kui sa tahad palju raha teenida, leiuta midagi sellist, millega eurooplased saaksid üksteist paremini maha kõmmutada. Nähtavasti olid juba tollal Euroopa riikide vahelised suhted pingelised ja viisid lõpuks Esimese maailmasõjani.

Maxim ja brauning

Võtnud kuulda “head nõu” ja asunud elama Londonisse, ehitas Maxim 1884. aastal esimese portatiivse kuulipilduja, mida ta aasta hiljem demonstreeris Briti armeele. Tegemist oli muljet avaldava relvaga, kus padruneid söödeti spetsiaalselt presentlindilt, millel võis olla kuni 250 padrunit. Automaattule kiirus oli umbes 500 lasku minutis. Seetõttu oli kuulipildujatuli samaväärne umbes 100 vintpüssi tulejõuga.

Esimest korda kasutasid kuulipildujat Briti koloniaaljõud Aafrikas 1893–1894. aasta Matabele sõjas. Väidetavalt olevat ühes lahingus 50 Briti sõdurit nelja Maximi kuulipildujaga võidelnud edukalt 5000 vastasega. Edasi jõudis see kiiresti teistesse riikidesse.

Inspireerituna Maximi leiutisest meisterdas 1895. aastal oma kuulipilduja ajaloo üks kuulsamaid ja edukamaid relvameistreid John Moses Browning USA-st. Kui Maximi kuulipildujas oli ümberlaadimiseks padruni tagasilöögienergia, siis Browning võttis kasutusele püssirohugaasidel põhineva ümberlaadimissüsteemi, mis on tänapäeval enamikus automaatides. Peabki ütlema, et relvaautomaatika üldpõhimõtted on oma alguse saanud kuulipildujatest. Kui veel rääkida Browning’ist, siis on ta loonud väga palju mitmesuguseid relvi, kusjuures peaaegu kõik püstolite üldised tööpõhimõtted on leiutanud ja patenteerinud tema. Seetõttu on “brauning” veel praegugi püstoli sünonüümiks. Lisaks relvadele on Browning teinud hulga erisuguseid padruneid, mis on kasutusel tänini.

Relva lai levik

Vaatamata kuulipildujate suurele tulejõule, neid enne Esimest maailmasõda eriti palju ei toodetud. Sõja alguses oli sõdivate riikide, välja arvatud Saksamaa, relvastuses olevate kuulipildujate arv suhteliselt väike. Põhjuseks oli ilmselt nende kaal, üle viiekümne kilogrammi koos aluse ja kaitsekilbiga, mis nõudis nelja- kuni kuueliikmelist meeskonda. Probleem oli ka selles, et suure tulekiiruse juures kuumeneb relva raud kiiresti üle, mistõttu teda tuli jahutada. Algul kasutati peamiselt vesijahutust, mille tõttu ümbritseti relvaraud koguka silindrilise veesärgiga. Hiljem valmistati ka õhkjahutusega kuulipildujaid. Ülekuumenemise ärahoidmiseks tulistatakse enamasti valangutena, ega tühjendata seetõttu kogu linti ühekorraga. Et kuulipildujad osutusid üsna tõrksateks, modifitseeriti neid üha enam, eesmärgiga luua kergemaid mudeleid. Selle tulemusena oli neid sõja lõpuks rinnetel juba sadu tuhandeid. Kõiki trumpasid üle siiski sakslased, sest neil oli juba sõja algul relvastuses üle 12 000 kuulipilduja.

Sakslased, nagu ka venelased, valmistasid oma kuulipilduja, mis oli aga tegelikult Maximi kuulipilduja koopia, töötades ka nende oma vintpüssipadruniga. Saksamaal moodustati jalaväepataljonide toetuseks isegi eraldi kuulipildujakompaniid. Eriti kasulikuks osutus kuulipilduja kaevikusõjas, tehes kaevikute ründamise ülimalt raskeks.

Peagi paigutati kuulipildujad ka lennukitele ja soomusmasinatele ning nad on lahingmasinate relvastuses tänapäevani. Vahe on ainult selles, et praegustel lahingmasinatel kasutatakse kuulipildujates varasemast suurema kaliibriga, enamasti kuni 15-millimeetrise läbimõõduga padruneid. Lennukite puhul on ka säärased padrunid jäänud nõrgaks, mistõttu veel suurema kaliibri tõttu tuntakse neid relvi juba automaatkahurite nime all.

Universaalkuulipildujad

Kuulipildujaid arendati edasi, tehti ka keskmisi ja kergekuulipildujaid, samuti neid, kus vintpüssipadrun enam ei sobinud. Nii arendati välja universaalne ehk üldotstarbeline kuulipilduja. Üheks niisuguseks paljudele järgnevatele eeskuju andvaks relvaks sai sakslaste MG34. Oma 12 kilogrammiga oli see hargilt tulistava kergekuulipilduja rollis, spetsiaalse kolmjala pealt sai teda kasutada nii keskmise kuulipildujana kui ka õhutõrjes. Tulekiirus oli 800–900 lasku minutis. MG34 valmistamiseks kulus aga palju metalli ja aega. Seetõttu loodi 1942. aastaks uus modifitseeritud mudel MG42, mida toodeti eelkäijast tunduvalt odavamalt. MG42 eeliseks oli ka ülisuur tulekiirus – 1200 lasku minutis. See kuulipilduja oli õhkjahutusega ja vahetatava rauaga. Raua vahetus võttis aega keskmiselt kümme sekundit. Kuna suure tulekiiruse juures kõrv enam laske ei erista, sarnaneb tolle kuulipilduja tuli pigem ketassae tärinaga. Seetõttu hakati kuulipildujat MG42 kutsuma ka Hitleri kreissaeks.

“Kreissaag” oli sedavõrd otstarbekas relv, et tema edasiarendus MG3, mis nüüd küll tulistab NATO 7,62-millimeetriste padrunitega, on kasutusel paljudes riikides praegugi, sealhulgas ka meie kaitsejõududes. Tänapäeval valmistatakse väga palju erinevaid kuulipildujaid. Kuid nende edasiarendamisel pole enam suurt mõtet, sest olemasolevadki on piisavalt head, et täita nõudeid, mida kuulipildujatele esitatakse.

REIN-KARL LOIDE (1942) on Tallinna Tehnikaülikooli professor, füüsika-matemaatikadoktor.