Eelmises artiklis püsisime kehast ja vaimust kõneldes tavaarusaama raamides. Seekord vaatleme filosoofilisi teooriaid – algatuseks dualistlikke (ld duâlis ‘kahesus’) ehk neid, mille kohaselt vähemalt inimesel on nii keha kui ka vaim (hing).

Tavaarusaamale kõige lähemal on prantslane Rene Descartes’i (1596–1650) seisukoht, et inimeses on koos kaks substantsi (ld substantia ‘olemasolu, olemus’) – keha ja vaim, mis teineteist mõjutavad. Kõik ruumiline (mõõtmeid omav) on materiaalne (kehaline). Näiteks on minu käsi materiaalne. Kõik, millest oleme teadlikud, on vaimne. Näiteks olen teadlik oma mõtetest, meeleoludest ja unenägudest. Unenägu kuulub seega vaimsesse sfääri.

Hing näib Descartes’i jaoks olevat nagu korv, milles on õunad – antud juhul mõtted, meeleolud jne. Päris lõpuni see analoogia ei tööta, sest õunakorv võib ju vahepeal olla ka päris tühi, kuid Descartes’i jaoks on mõtlemine (ehk teadlik-olemine) hinge olemus ning hing ei saaks seetõttu eksisteerida ilma mõtlemiseta. Nii et päris tühi see n-ö mõttekorv olla ei saa. Aga mida siis öelda näiteks unenägudeta une kohta? Descartes’i järgi on see välistatud. Ta väitis, et pigem hing lakkab vahepeal üldse olemast, kui et lakkab teadlik olemast.

Väidetavalt on unel siiski mitmeid faase: ühe puhul nähakse und, teise puhul mitte. Descartes aga ütleks, et uurida saab ainult keha, hing on inimese jaoks privaatne (öeldaksegi ju: teise inimese hinge sisse ei näe). Kui inimene magab, siis ei saa tema käest küsida, mida ta tunneb, millest mõtleb jne. Kuidas saaksime siis kindlaks teha, et teatud ajuprotsessid on vastavuses une nägemisega, mõned aga mitte? Võrdluseks: ninaotsa sügamise ja teatud aistingu vastavuse saaksime küll kindlaks teha.

Kus asub hing?

Platon arvas, et hinge mõistuslik alge asub peas, afektiivne alge rindkeres ning himustav alge allpool vahelihast. Descartes sellega ei nõustuks, arvates et hingel ei ole mingit pistmist ruumilisusega. See välistab ka asukoha omamise ning osadeks jagumise. Ruumilisus iseloomustas tema arvates ju ainult materiaalset maailma. Keha ja hing mõjutavad Descartes’i arvates teineteist ning punkt, kus see vastasmõju toimub, asub vaheajus. Väide on üpris probleemne, sest selgub, et hing peab ikkagi kuskil paiknema. Või on see punkt nagu antenn? Sel juhul ei pea hing seal lähedal olema, kuid peab saatma signaale. Aga siis oleks ikkagi vaja siduda hing ruumilisusega, sest signaalid on ruumilised. Hinge ja keha vastasmõju näis Descartes’i kaasaegsetele probleemsena, sest taheti mõista, kuidas see toimub. Vastus aga näis üpris müstiline. Samas – kas siis materiaalse maailma objektide vastasmõju on lihtsam mõista?

Descartes’i kaasaegsed soovisid mõistetamatust vältida ning asusid otse selle põhjuse kallale: kui hinge ja keha vastasmõju rahuldav selgitamine ei õnnestu, loobugem vastasmõju hüpoteesist. Öelgem, et hing ja keha ei mõjutagi teineteist. Aga kuidas siis seletada hinges ja kehas toimuva vastavusi? Näiteks kaasneb ðokolaadi söömisega ikka magusaaisting ning millelegi meeldivale mõtlemine alandab vererõhku. Kuidas taolisi seoseid seletada? Juhuslik kokkusattumus see vaevalt on.

Üks võimalus oleks öelda, et hinge ja keha kooskõlastamine on Jumala teene. Jumal sekkub igal konkreetsel juhtumil, vähemalt arvas nii prantslane Nicolas de Malebranche (1838–1715). Taolist teooriat nimetatakse okasionalismiks (ld occâsio ‘juhus, juhtum, ajend’). Selle tõsiseks puuduseks on aga Jumalale omistatav pidev sekkumine, samas kui Jumalale palju kohasem tundub olevat korraldada asjad nii, et sekkuda poleks vaja.

Aga ega kooskõla seletamiseks ei pea alati otsima vastasmõju või kellegi sekkumist. Näiteks on kaks kella samuti omavahel kooskõlas (näitavad, ütleme, 12.00), kuid nad ju ei mõjuta teineteist ning keegi neid iga muutuse korral ei kooskõlasta. Nad on lihtsalt õigesti käima pandud. Sama võiks öelda ka hinge ning keha kohta: Jumal lõi hinge ja keha sellisena, et nad justnagu peegeldavad teineteise seisundeid. Tegelikult nad n-ö käivad õigesti nagu kaks kella. Niimoodi arvas sakslane Gottfried Wilhelm Leibniz (1646–1716), taolist arusaama nimetatakse ettemääratud harmoonia teooriaks. Paraku tekib siingi probleem: kui tõesti kõik on ette määratud, peaks vabadus olema vaid illusioon. Leibniz sellega ei nõustunud, kuid tema selgitused, et tahtevabadus on ikkagi võimalik, olid sama mõistetamatud kui Descartes’i selgitused, kuidas ikka täpselt need hing ja keha teineteist mõjutavad.

Tänapäevale lähemalt leiame sellise teooria nagu epifenomenalism (kr epi- ‘juures’, phainomena ‘nähtused’). Inglane, tulihingeline darvinist Thomas Henry Huxley (1825–1895) arvas, et kõik vaimusfääri kuuluv on kehaliste protsesside epifenomen, st kaasnev nähtus, nagu suits tule suhtes. Vaimsed nähtused on küll olemas, kuid hing ei ole substants, ei ole nagu õunakorv. Inimesed on Huxley arvates ‘teadvust omavad automaadid’ ning inimese täielikuks tundmiseks piisab tema keha uurimisest.

INDREK MEOS (1969) on filosoofiamagister, õpetab loogikat, filosoofiat ja retoorikat Tallinna Tehnikaülikoolis, Kunstiülikoolis, IT Kolledzhis.