Tartu Tähetorni astronoomiaring käis koos mitmete eestimaiste astronoomiahuvilistega märtsis-aprillis Türgis, et jälgida täielikku päikesevarjutust.

Vastus on lihtne: tegu on haruldase ning äärmiselt emotsionaalse loodusnähtusega. Keskpäevase päikese ootamatu kustumine taevavõlvil on katastroof, mida on ammustest aegadest peetud jumala hoiatuseks pattulangenud inimestele. Oma teadliku “astronoomilise” elu jooksul on mul õnnestunud näha nelja täielikku varjutust, kuid alateadlik hirm – või isegi paanika – pealetungiva pimeduse ees pole kuhugi kadunud. Just seda katastroofi tunnet tahaks ikka ja jälle üle elada, ning küllap see ongi esmane põhjus, miks päikesevarjutusi otsima sõidetakse.

Teaduse poole pealt

Teaduse poole pealt on varjutuse olemus lahendatud juba viis tuhat aastat tagasi. Nii sumerid kui egiptlased teadsid, et päike mitte ei kao taevast, vaid selle katab kinni läbipaistmatu kuuketas. Aga et seda kattumist ette näha, läks vaja veel mitu tuhat aastat uurimisi. Vähe sellest: kattumise geomeetria on niivõrd keeruline, et enam-vähem õige ennustus eeldab väga täpseid mõõtmisi mitme sajandi vältel. Ühesõnaga – varjutuse maagia sai lahenduse alles täppisteadusliku mõtteviisi kujunemise kaudu.

Kepleri seadused ning Maa ja Kuu orbiitide täpne teadmine on see võti, mis lubab määrata tulevaste varjutuste toimumise aega ning kohta sedavõrd täpselt, et soovijad saavad juba aegsasti ette planeerida, missugust varjutust nad näha tahavad. Astronoomidele andis see võimaluse vaadelda-uurida Päikese atmosfääri välimisi osi, ilma et neid segaks Maa atmosfääris hajunud päikesekiirgus. Taevamehaanika (teadus, mis uurib planeetide ja nende kaaslaste liikumist) jaoks tähendas varjutuse alg- ja lõppmomentide täpne fikseerimine võimalust korrigeerida teadmisi Maa orbiidi parameetritest ning selle kaudu kogu Päikesesüsteemi ehitusest.

Aga vahest kõige kuulsam päikesevarjutuse-eksperiment leidis aset 29. mail 1919. aastal, kui Kuningliku Greenwichi Observatooriumi ekspeditsioon mõõtis Brasiilias tähtedelt tuleva valguse kõverdumist Päikese gravitatsiooniväljas. Just seda mõõtmist peetakse 1916. aastal Albert Einsteini poolt esitatud üldrelatiivsusteooria esimeseks vaatluslikuks tõestuseks. Huvilised leiavad selle dramaatilise loo üksikasjad Peter Coles’i artiklist.

19. sajandil sai varjutustest meediasündmus. Teateid saabuvate kuu- ja päikesevarjutuste kohta hakkasid avaldama nii kohalikud kui ülemaailmse levikuga ajalehed, nende toimumisajad jõudsid ka rahvakalendritesse. Reisimisvõimaluste avardumine järgmise sajandi jooksul äratas ellu uue turismiliigi – “jahi varjutustele”.

Tänapäeval on juba nii, et iga varjutus toob kohale sadu ja tuhandeid huvilisi üle kogu maailma. Türgis algab turismihooaeg tavaliselt aprillis, tänavu pandi karussell pöörlema juba poolest märtsist. Kui tsiteerida kohalikke ajalehti, siis “osutus huvi varjutuse vastu tugevamaks kui hirm linnugripi ees, võimaldades taastada Türgi kui turismimaa reputatsiooni”.

Nagu muinasjutus

Tartu Tähetorni astronoomiaringi jaoks oli tänavune reis teine, pärast meeldejäävat “dessanti” Ungarisse 1999. aastal. Sedalaadi ürituste juures on aga alati oht, et ilm varjutuse ära rikub.

Kohalesõidu hinnast lähtudes tuli kõne alla kaks reisisihti: Türgi ja Põhja-Kasahstan. Ilma poolest oli viimane eelistatum, aga hirm sellel suunal oodata võivate takistuste ees kallutas otsustamise Türgi kasuks. Vaatluspaigaks sai Göreme platoo Kapadookias, mida loetakse kümne ülemaailmselt kõige hinnatuma turismiobjekti hulka.

Varjutuse-reisidel on veel üks omapära – põnevus. Pole ju viimase minutini selge, kas ilm on ilus ja kas varjutust üldse näha õnnestub. Muidugi, pimedaks läheb igal juhul. Aga kõik see, millest täieliku varjutuse puhul räägitakse – Päikese kroon, tähine taevas, ehavalguses silmapiir – jääks siis ju nägemata. Ilmaprognoos Türgi jaoks oli kehvapoolne, kuna just märtsikuu on sel sademetevaesel maal üks pilvisemaid. Ja kui teel Istanbulist Göremesse veel bussi mootor suitsema hakkas, oli põnevust ülearugi palju. Nii et kui keset kottpimedat ööd pooleteise kilomeetri kõrgusel vaevu roomavas bussis saime teada, et oleme sisenenud täisvarju tsooni, oli lõbu laialt.

Edasi läks kõik ladusalt. Hommikul oli buss palju leplikum, ilm selge ja meel rahulik. Korraks, mõni minut enne täieliku varjutuse saabumist, pani üksik pilv veel mõned meist mäge pidi jooksma, aga siis võisime kergendatult ohata: ära tegime selle varjutuse!

Edasi oli kõik nagu muinasjutus. Fantastilised pinnavormid, varakristlikud koobaslinnad, iidne Siiditee oma karavanseraidega, kreeka-rooma kultuuri mälestised kõrvuti islami-impeeriumi vägevust tähistavate rajatistega. Ja sinna juurde tänapäevane Türgi otsimas oma teed fundamentalistliku Lähis-Ida ja vabakristliku Euroopa Liidu vahel.

Aga edasi… Jääb üle vaid hakata planeerima järgmist varjutuse-reisi.

Oletame, et tahame ära näha kõik täielikud varjutused. Kui kulukaks asi läheb? Tuleb välja, et mitte eriti. Sajandi jooksul toimub keskmiselt 63 täielikku varjutust, seega jääb raha kogumiseks pea kaks aastat. Et varjutuse tee on pikk, leidub alati mõni suhteliselt lähedane sobiv koht. Mõnikord – näiteks 2003. aastal – võib juhtuda, et varjutus on nähtav ainult Antarktikas. Ja mis siis? Tuleb lihtsalt üürida lennuk, nagu üks meiega Türgis vestelnud varjutusehuviline rääkis…

Järgmine täielik varjutus tuleb 2008. aastal ja peaks olema “suhteliselt odav”, kuna otse varjujoone teljele jääb Vene miljonilinn Novosibirsk ja sellest väiksem Barnaul. Järgneb mõnevõrra kallim supervarjutus 22. juulil 2009.

See viimane paneb juba unistama. Päikesevarjutuste “väärtust” hinnatakse täisvarjutuse kestuse järgi. Minu esimene varjutus 1981. aastal kestis vaid 51 sekundit. 1999. aastal Ungaris oli see juba minuti jagu pikem ja Türgis jätkus pimedust ligemale neljaks minutiks. Pikk varjutuse aeg tähendab varjutsooni suuremat läbimõõtu, see omakorda pimedamat taevast ja rohkem aega vaatamiseks.

2009. aasta varjutuse maksimaalne kestus on 6 minutit 39 sekundit, mis on üsna lähedal “absoluutsele maksimumile” – seitsmele ja poolele minutile. Et varjutus oleks maksimaalne, peab Päike olema võimalikult kaugel, Kuu võimalikult lähedal ja mõlemad asuma seniidis. Seda juhtub vaid kord 4000 aasta jooksul – järgmisena 2186. aastal. Koht, kus 2009. aasta varjutus on maksimaalne, asub keset Vaikset ookeani. Aga 5 minutit 55 sekundit Hiina suurlinna Shanghai lähistel pole ka paha. Ja üldsegi mitte üle mõistuse kallis.

Kuidas siis jääb, kas tulete meiega? Jälgige reklaami!

JAAK JAANISTE (1944) on Eesti Maaülikooli dotsent, füüsika-matemaatikakandidaat, Tartu Tähetorni astronoomiaringi juht.