Nr. 5/2006


Artiklid
Head ja halvad suguhormoonid

On üldteada, et põhiliselt paljunemisorganites toodetud suguhormoonid – naistel östradiool ja progesteroon ning meestel testosteroon – mõjutavad suguelundite talitlust ning esmaste ja teiseste sootunnuste arengut. Palju vähem teatakse aga seda, et nende ühendite roll ei piirdu ainult naisele ja mehele omaste tunnuste kujundamisega ning normaalse paljunemisprotsessi tagamisega.

Suguhormoonid reguleerivad tunduvalt mitmekesisemaid organismi funktsioone. Nii näiteks on östradioolil neerusid kaitsev toime, mistõttu süvenevad kroonilised neeruhaigused ja langeb neerude talitluse viljakas eas naistel märkimisväärselt aeglasemalt kui meestel. See naissuguhormoon pärsib kristallide hoiustamist ja kaltsiumi sisaldust neerudes ning takistab seetõttu kivitaoliste moodustiste teket neerudes või kuseteedes. Östradiool võib parandada ka siirdatud neeru funktsioneerimist.

Niisamuti mõjutab östradiool sisekõrva talitlust. Seepärast muutub menstruaaltsükli jooksul kuulmisteravus: naise kuulmine on mõnevõrra kehvem menstruatsiooni ja ovulatsiooni ajal. Kui vereplasma östradiooli hulk tõuseb mingil põhjusel normaalsest menstruaaltsükli tasemest kõrgemale – nii juhtub näiteks raseduse ajal, aga ka rasedusvastaste pillide tarbimisel –, kaasneb sellega ka teatav kuulmislangus. Need on vaid paar põgusat näidet suguhormoonide toime kohta.

Suguhormoonid ja südameveresoonkond

Südameveresoonkonna tõbedesse sureb maailmas inimesi kõige rohkem. Seetõttu on aktuaalne nende haiguste arenguga seonduvate protsesside ja riskifaktorite uurimine. Suguhormoonide toime südameveresoonkonnale on teada juba 1940. aastatest. Haigestumine sageneb vananemisega. Tõsi, alla 55-aastased naised põevad südamehaigusi umbes kahe kolmandiku võrra vähem kui sama vanad mehed. Pärast

75. eluaastat naiste ja meeste haigestumus südametõbedesse võrdsustub.

Ateroskleroosis ehk tuiksoonelubjastuses on oluline osa suguhormoonidel. Seejuures mängib munasarjades produtseeritav östradiool väga suurt rolli, kaitstes viljakas eas naisi pärgarterihaiguste eest. Nii näiteks on täheldatud, et alla 50-aastastel naistel kahjustub veresoonte seinte kude juba ühe kuu jooksul pärast mõlema munasarja eemaldamist ja sellise protseduuri järgselt kahekordistub risk südamehaiguste tekkeks. Vananemisega seotud munasarjade talitlushäired ja östradiooli tootmise lakkamine naistel suurendavad oluliselt riski, haigestumust ja suremust südamehaigustesse. Östradiool on seega kaitsev toimeaine, mis aeglustab südame- ja veresoonkonnahaiguste arenemist.

Östradiooli kaitsemehhanismid võib üldjoontes jagada kolme rühma. Umbes kolmandik soodsatest mõjudest omistatakse selle naissuguhormooni kaudsele efektile, mida ta avaldab maksarakkudele ja vereplasma rasvataoliste ainete sisaldusele. Südame- ja veresoonkonnahaiguste kujunemises mängib olulist osa vereplasma lipoproteiinide ehk rasva ja valgu kombinatsioonil saadud ühendite sisaldus. Kuna väikesed rasvaosakesed ise vees ei lahustu, siis ongi nad mähitud valku, nii et neid saaks vere kaudu rakkudeni kanda ja seeläbi kudesid toitainetega varustada. Lipoproteiinide tiheduse määrab valgu ja rasva sisaldus. Mida rohkem on ühendis rasva või kolesterooli, seda madalam on tihedus. Eristatakse kahte lipoproteiinide rühma: madala tihedusega lipoproteiinid (LDL), mis kannavad rasva ja kolesterooli rakkudeni, ning kõrge tihedusega lipoproteiinid (HDL), mis viivad kolesterooli keha kudedest maksa, et seda seal lagundada. Seega vastab vereproovis mõõdetav LDL nn halva kolesterooli väärtusele ja HDL on hea kolesterooli näitaja. Kõrge LDL-i ja madal HDL-i tase on südame- ja veresoonkonnahaiguste riskifaktor. Östradiool omalt poolt suurendab HDL-i moodustumist ja alandab LDL-i sünteesi. Niisamuti vähendab östradiool rasvataoliste ainete ja kolesterooli kogunemist veresoonte seintele. Antioksüdandina aitab östradiool vältida ka veresoonte seinte kahjustusi.

Samas toimib see naissuguhormoon ka otse südameveresoonkonna kudedele, avaldades kas kiiret efekti rakutalitlusele või aeglast toimet uute valkude moodustamise kaudu. Nii näiteks laiendab östradiool kiirelt veresooni ja lõõgastab silelihasrakke. Samas vähendab östradiool sooni kokkutõmbavate ainete toimet, suurendades arteriaalset verevoolu ja parandades südame verevarustust. Isegi sõrme läbiv verevool sõltub suguhormoonide seisundist.

Östradiooli kaitsev toime südameveresoonkonnale tuleneb ka tema võimest kiirendada veresoone kahjustusele järgnevat soone seina rakkude kasvu ja asendumist, taastamaks endist olukorda.


Vastuoluline hormoonteraapia

Seega täidab munasarjades toodetav östradiool tähtsat osa südamehaiguste ennetamisel. Et kõnealuse naissuguhormooni tootmise lakkamine menopausi ajal suurendab oluliselt südame- ja veresoonkonnahaiguste tekkimise võimalust, on viimastel aastatel palju räägitud hormoonasendusteraapiast. Ent östradiooli manustamise efekt on jäänud siiski mõnevõrra vastuoluliseks.

Näidatud on, et östradiooli suukaudne tarbimine pärast menopausi vähendab südamehaiguste esinemist umbes poole võrra, alandades seega ka suremust südamehaigustesse. Samuti on hormoonasendusteraapiast abi saadud mitmete teiste menopausiga kaasnevate nähtude, nagu näiteks unetuse leevendamisel. Samas soodustab östradiool ka emaka kasvu ning östradiooli asendusravi kaasnähuks on endometriaalse koe vohamine ning endometriaal- ja rinnavähi riski suurenemine. Seepärast manustatakse üksnes östradiooli vaid nendele naistele, kel on emakas eemaldatud, muudel juhtudel rakendatakse östradiooli ja teise naissuguhormooni progesterooni kombinatsioone. Kasutatud on erinevaid progesterooni ühendeid. Paradoksaalne on aga asjaolu, et mitmed nendest vähendavad suuresti östradiooli kaitsvat toimet südameveresoonkonnahaiguste suhtes, nõrgendades näiteks östradiooli soodsat mõju lipoproteiinide tasemele.

Seega on hormoonasendusravis õigete hormoondooside valiku kõrval äärmiselt oluline ka sobiva progesterooni valik. Üldine soovitus naistele, kes põevad pärgarterite haigusi ja kel menopausist on möödunud juba aastaid, kõlaks: ärge alustage hormoonasendusraviga südamehaiguste teisejärguliseks ärahoidmiseks. Ravida tuleks otseseid riskifaktoreid, nagu kõrge vererõhk ja suhkurtõbi, ning vajadusel muuta elustiili.


Meessugu kui riskifaktor

Eespooltoodust võib järeldada, et meessugu on südamehaiguste tekkel sõltumatuks riskifaktoriks. Östradiooli positiivne mõju südameveresoonkonnale on siiski tuntud ka meestel, kel östradiooli sünteesitakse paikselt kudedes, kus toimub meessuguhormoon testosterooni ensümaatiline muundamine östradiooliks.

Seega on östradiool aktiivne ka mehe südameveresoonkonnas. On näidatud negatiivset seost meessugunäärmeis ja neerupealiste koores sünteesitud testosterooni taseme ja aordi ateroskleroosi esinemise vahel. Vananemisega kaasnev testosterooni taseme vähenemine ja seega tema muundamisel saadava östradiooli hulga alanemine mehe veresoontes tõstab riski haigestuda südamehaigustesse. Kõige kõrgem on testosterooni tase meestel kolmekümnendates eluaastates, pärast seda hakkab see järk-järgult vähenema. Üle 65 aasta vanustest meestest 60 protsendil jääb testosterooni tase alla poole nooremate meeste normaalsest tasemest. Seoses sellega täheldatakse südameveresoonkonna haiguste olulist suurenemist just 50–70-aastastel meestel. Kui vananemisega kaasneva testosterooni taseme vähenemisega käivad kaasas ka mõnus ja hooletu elu kas või liigsöömise (tüsenemine) ja suitsetamise näol, on risk veresoonkonna kahjustuste tekkeks veelgi suurem.

Ka meestel on katsetatud testosterooni asendusravi, ent selle kasutamine on piiratud, kuna testosterooni manustamisega kaasneb eesnäärme suurenemise oht ja kõrgeneb risk haigestuda eesnäärmevähki.


Suguhormoonid ja luud

Sünnijärgselt suureneb inimese luumass 40–50 korda. Skeleti suuruse ja kuju määrab peamiselt sugu. Naise ja mehe luustiku erinevused on suuresti paika pannud geneetilised protsessid, ent siiski – suguhormoonid mõjutavad selliste erinevuste väljakujunemist lootelise arengu ajal. Näiteks võib lühiajaline östradiooli manustamine rasedale naisele mõjutada lapse luustiku kasvu ja arengut sünnijärgselt. Niisamuti mõjutavad nii nais- kui ka meessuguhormoonid soole omase skeleti väljakujunemist puberteedi ajal. Vanemas eas oleva inimese luumass sõltub tema luustiku arengust teisel elukümnendil, olles määratud suguhormoonide poolt, ja luukoe kadumisest menopausile järgneval ajal.

Täiskasvanud inimese skelett uueneb pidevalt tänu vana luukoe asendumisele uuega. Seda protsessi teostavad kahte eri tüüpi rakud: osteoklastid ehk luukude hävitavad rakud ja osteoblastid ehk luumoodustusrakud. Suguhormoonid aeglustavad luustiku uuenemise kiirust, kaitstes organismi sel moel luukoe kadumise eest: väheneb osteoklastide ja osteoblastide moodustumine, luukude hävitavate rakkude suremus suureneb ning luud moodustavate ja küpsete luurakkude eluiga pikeneb. Munasarjade funktsiooni lakkamine naistel ning vananemise või kindla kirurgilise protseduuriga kaasnev suguhormoonide tootmise vähenemine meestel on olulised riskitegurid, mis soodustavad osteoporoosi arengut. See ei hõlma mingi täiesti uue haigusliku protsessi teket, vaid muutused ilmnevad luukoe taastootmises: suureneb osteoklastide ja osteoblastide moodustumine ja kiireneb luukoe uuenemine, luu moodustumis- ja hävimisprotsesside vaheline tasakaal nihkub viimase suunas ning luud moodustavate ja küpsete luurakkude suremus suureneb. Tagajärjeks on nii luumassi kui ka -tugevuse kadu: luud muutuvad hapraks ja on altimad murduma. Tõsiste luumurdude esinemise kõrgpunktiks on hilised kuuekümnendad ja seitsmekümnendad eluaastad.

Tänapäevased osteoporoosiravimid vähendavad luukoe hävimist. Östradiool alandab seejuures luukude hävitavate rakkude moodustumist ning pikendab luukude moodustavate ja küpsete luurakkude eluiga.


Suguhormoonid ja närvisüsteem

Suguhormoonid reguleerivad ka mitmeid protsesse närvisüsteemis. Näiteks mõjutavad need ühendid närvisüsteemi erutust ja seeläbi käitumist. Rasedusega kaasnev suurenenud väsimus on tingitud progesterooni kõrgenenud hulgast, muutused östradiooli ja progesterooni tasemetes seonduvad premenstruaalse sündroomi ja sünnitusjärgse depressiooniga. Närvisüsteemi talitlust mõjutavate suguhormoonide taseme kõikumisega raseduse ajal või sünnitusjärgselt võivad kaasneda kiired muutused psüühikas, meeleolus. Mitmed psühhofarmakoloogilised rohud, näiteks mõned antidepressandid, toimivad närvisüsteemi erutust reguleerivate suguhormoonide tasakaalule.

Täiskasvanud mehe ja naise kesknärvisüsteemis on kirjeldatud mõningaid erinevusi. Näiteks on mehe peaaju mass veidi suurem kui naisel, ühesugune pole närvirakkude arv ja tihedus, ka ärrituse ülekandumine ühelt närvirakult teisele võib erineda.

Naissuguhormoon östradioolil on täita oluline roll kesknärvisüsteemi arengus, hõlmates soole omaste sisenõristusorganite talitlust reguleerivate ning tunnetuslikke ja käitumuslikke funktsioone korraldavate närvisüsteemiosade moodustumist. Östradiool soodustab erinevate närvirakkude arengut, nende eluvõimet, küpsemist ja talitlusi, aidates kaasa mitmete ajuosade kasvule. On huvitav, et tegelikult just see naissuguhormoon, mis, nagu öeldud, moodustub paikselt närvirakkudes testosterooni ensümaatilise muundamise tulemusena, kontrollib sugudevaheliste erinevuste teket mehe ajus. Sugudevaheliste erinevuste moodustumine leiab aset nn aju arengu kriitilisel perioodil, mis kestab hilisest lootelisest staadiumist kuni kahe sünnijärgse nädalani, mil östradiooli moodustumise kiiruse erinevus poisi ja tüdruku ajus on suurim. Sellel väga piiratud ajavahemikul korraldab just östradiool mehele omaste kesknärvisüsteemi erinevuste püsiva ja pöördumatu kujunemise. Östradiooli manustamine sünnilähedasel ajal võib kaasa tuua muutusi meeste ajufunktsioonides ja närvirakkude ehituses.

Östradioolil on ka närvisüsteemi kaitsvad ülesanded. Täiskasvanud inimese ajus reguleerib see naissuguhormoon hormoonide eritamist ajuripatsis, kontrollib tunnetuslikke toiminguid, liigutamisfunktsioone, mõjutab tuju ja vaimset seisundit, aitab alal hoida mitmeid närvisüsteemi talitlusi, näiteks erinevaid mälu vorme. See suguhormoon aitab kaasa ärrituse ülekandumisele ajus, kaitseb närvirakke ja kogu närvisüsteemi, mõjudes erinevate rakumehhanismide kaudu. Neid soodsaid mõjusid arvesse võttes on lihtne aru saada muutustest, mis toimuvad naise organismis, kui östradiooli tase järsult langeb. Ajus olevad närvirakud muutuvad tunduvalt altimaks vananemise ja haigustega seotud närvisüsteemi kahjustustele. On täheldatud, et isheemiast põhjustatud ajukahjustused on viljakas eas naistel väiksema ulatusega kui meestel või kui naistel, kel mingil põhjusel on munasarjad kirurgiliselt eemaldatud.

Vananemisega kaasneb östradiooli tootmise lakkamine munasarjades ja menopausijärgsesse ikka jõudnud naistel on östradiooli veres vaid üks protsent viljaka ea tasemest. See muudab nad vastuvõtlikumaks tunnetuslikele häiretele, psüühikamuutustele, aga ka ajurabandustele ja sellistele närvisüsteemi haigustele nagu Alzheimeri ja Parkinsoni tõbi. Seega võib östradiooli puudust käsitleda nende haiguste riskifaktorina. Statistika näitab, et kuigi Alzheimeri tõbe esineb mõlema soo esindajatel, on seda naistel leitud kaks korda sagedamini kui meestel. Naistel, kes on läbi põdenud südameinfarkti, on risk haigestuda Alzheimeri tõppe viis korda kõrgem kui terve südamega sookaaslastel. Alzheimeri tõbe on leitud vaid menopausi järgsesse eluikka jõudnud naistel. Teiste sõnadega – järsk östradiooli taseme langus menopausi ajal muudab naised vastuvõtlikumaks närvisüsteemi kahjustuste tekkele ning tõstab taas päevakorda hormoonasendusteraapia. Östradiooli manustamisel menopausijärgsetele naistele on tõepoolest täheldatud närvisüsteemi kaitsvat efekti, paranenud on tunnetuslikud ja vaimsed talitlused, seda eriti sõnalise mälu osas, suurenenud on ka õppimisvõime. Närvisüsteemi kahjustavate haiguste võimalik areng lükkub kas edasi, aeglustub või nõrgeneb, Alzheimeri tõve leevendamiseks kasutatud ravimite toime paraneb. Teisalt, nagu juba eespool kirjeldatud, on östradiooli asendusravil ka ebasoodne mõju, sest see tõstab riski haigestuda rinna- ja emakavähki.

Östradiooli sarnane aine, mis mõjutaks soodsalt südameveresoonkonda, luukudet ja närvisüsteemi, samas aga pärsiks rinna- ja emakavähi tekkega seonduvaid muutusi, omaks kindlasti suurt perspektiivi.


Suguhormoonid ja paljunemisprotsess

Suguhormoonide põhiroll organismis on korraldada sootunnuste arengut, suguelundite funktsioneerimist, viljastumist ja raseduse kulgu. Nende talitluste normaalse toimimise tagamine peamiselt paljunemisorganites toodetud suguhormoonide poolt on väga lai temaatika. Seetõttu peatume vaid paaril seni vähem tähelepanu pälvinud, seejuures aga füsioloogiliselt tähtsal protsessil.

Üsna tihti on arvatud, et östradiool ja progesteroon on rangelt naissuguhormoonid. Siiski, östradioolil on oluline roll ka mehe paljunemissüsteemi arengus ja viljakuse kujunemises. Östradiool, mida toodetakse paikselt munandites testosteroonist kindla ensüümi kaasabil, tihendab spermatosoidide massi, suurendab sperma liikumisvõimet ja kiirendab selle läbikandumist munandimanusest, mõjutades nii mehe normaalset viljakusvõimet. Niisamuti aitab see nn naissuguhormoon korraldada isassugurakkude arengut munandites. Paljunemissüsteemi normaalse arengu tagamiseks on oluline testosterooni ja östradiooli õige tasakaal lootelise arengu ajal. Häired selles tasakaalus loote 3–4 elukuul võivad kaasa tuua hälbeid suguorganite arengus. Östradiooli ja temaga sarnaste ühendite manustamine sünnilähedasel ajal võib niisamuti omada kahjulikke efekte. Suurte östradiooli koguste tarbimine pärsib nii isassugurakkude kui ka munandite arengut.

Munaraku viljastamisprotsessis on tähtis roll täita veel teisel naissuguhormoonil –progesteroonil. See ühend suurendab oluliselt isassugurakkude liikumisvõimelisust naise suguteedes, samuti nende viljastamisvõimelisust. Spermatosoidi kinnitumisele munarakku ümbritsevale kihile järgneb isassuguraku teatud osa katva kesta lagunemine ja selliste ensüümide vabanemine, mis aitavad spermatosoidil läbida munaraku kestad. Sellist protsessi nimetatakse teaduslikult akrosoomireaktsiooniks ja progesteroon ongi seda reaktsiooni esilekutsuv tegur, valmistades ette isas- ja emassugurakkude liitumist. On huvitav, et viljatute meeste spermatosoidides on progesterooni poolt esilekutsutud akrosoomireaktsioon nõrgenenud ja see arvatakse olevat nii mõnegi viljatusjuhtumi põhjus.


Ksenoöstrogeenid

Suguhormoonide kõrval mõjutavad meie igapäevaseid toiminguid veel sellisedki väliskeskkonnast pärit ühendid, mis avaldavad östradioolile sarnast toimet, vaatamata sellele, et nende keemiline ehitus ei pruugi alati olla samalaadne kui suguhormoonidel. Selliseid ühendeid tuntakse ksenoöstrogeenide nime all. Ksenoöstrogeenid võib laias laastus jagada looduslikeks, taimedest ja seentest pärinevateks nn fütoöstrogeenideks, ning sünteetilisteks aineteks.

Fütoöstrogeene saadakse peamiselt taimsete toiduallikate kaudu ja arvatakse, et neil on mitmeid soodsaid mõjusid. Fütoöstrogeenide sisalduse poolest on hästi tuntud näiteks sojatooted, aga ka mõnede kodumaiste taimede saadused. Fütoöstrogeene on kasutatud alternatiivina hormoonasendusravile menopausi järel, ning õigete koguste korral on nende ainete puhul märgatud mõningast kaitsvat toimet südameveresoonkonna haiguste, osteoporoosi ja isegi teatud vähitüüpide suhtes. Fütoöstrogeenide laialdasemat tarbimist on seostatud ka teatud vähitüüpide madalama esinemusega Jaapanis. Sääraste taimedest pärinevate östradiooli toimet matkivate ainete tarbimisega peaks siiski olema ettevaatlik väikelastel, kuna nende närvisüsteemi areng on väga tundlik suguhormoonide taseme muutuste suhtes.

Mitmed inimese valmistatud ksenoöstrogeenid on aga kahjulikud ja tervisele lausa ohtlikudki. Selliste ainete hulka kuuluvad mõned ravimina kasutusel olnud ühendid, pestitsiidid ja tööstusprotsesside kõrvalproduktid. Need ained matkivad kehasiseselt toodetud östradiooli toimet, sekkudes normaalsetesse hormonaalsetesse protsessidesse ning on eriti ohtlikud lootelise ja varase sünnijärgse arengu ajal, mis on kriitilised eritus- ja suguelundite ning närvisüsteemi arengus. Selle suguhormoonide regulatsioonile eriti tundliku aja jooksul kujunenud kahjustused on enamasti jäävad, kuivõrd ksenoöstrogeenide kahjulikku mõju täiskasvanu eas saab mõnikord põhjustava aine eemaldamisega vähendada.

Võimalusi selliste ksenoöstrogeenidega kokku puutuda on mitmeid. Näiteks bisfenool A-d, mis on oluline aine plastmassitööstuses, võib inimene saada väikestes kogustes plekist konservipurkide vooderdisest välja leostumisel või plastmassnõudest või hambatäidistest. Tööstuses kasutatavaid alküülfenoole leidub puhastusvahendites, värvides, pestitsiidides. Teatud sünteetilised ksenoöstrogeenid on keskkonnas väga püsivad ja võivad toiduahelas kuhjuda. Arvatakse, et mõnede östradioolile sarnanevaid toimeid omavate tööstuse kõrvalproduktide kuhjumine inimese veres, rasvkoes ja piimas võib olla seotud rinnavähi suurenenud esinemusega. Samas võivad ksenoöstrogeenidega kokku puutuda ka teatud elukutsete esindajad. Näiteks suukaudsete rasestumisvastaste vahendite tootmisel võivad mõned aktiivsed koostisosad imbuda läbi naha.

1940.–1970. aastatel kasutati naistel nurisünnituse vältimiseks sünteetilist östrogeeni dietüülstilbestrooli. Suukaudsel manustamisel see aine imendub, võib läbida platsenta ja kahjustada oluliselt loote arengut. Tol perioodil sündinud lastel ongi märgatud tunduvalt rohkem eritus- ja suguelundite arenguhälbeid – poistel näiteks munandimanuse tsüste ja peitmunandilisust. Tüdrukutel aga on leitud varases täiskasvanueas väga harva esinevaid kasvajalisi moodustusi.

Ksenoöstrogeenide kahjulik mõju võib seega viia mitmete arenguanomaaliate tekkeni. Näiteks põhjustada hilisemaid tunnetuslikke ja käitumuslikke probleeme või mängida oma osa suguhormoonidele tundlike vähitüüpide, eeskätt rinna-, emaka- ja eesnäärmevähi tekkes. On arvatud, et kokkupuuteid ksenoöstrogeenidega lootelise ja varase sünnijärgse arengu ajal võib seostada ka meeste viljakusvõime langusega viimase 50 aasta jooksul ning paljunemisorganites leitud kõrvalekalletega.



KATRIN SAK (1975) on filosoofiadoktor bioorgaanilise keemia erialal.



Katrin Sak