Iga aasta novembris, enne kui kuninganna Elizabeth II avab pidulikult parlamendi istungi, eelneb sellele parlamendihoone tseremoniaalne läbiotsimine, nagu see toimus 4. novembri ööl vastu 5. novembrit 1605. Tol kurikuulsal novembriööl avastati parlamendihoone keldrist Guy Fawkesi nimeline mees, kelle ülesandeks oli kuningas, tema perekond ja riigi eliit parlamendi avamise ajal õhku lasta.

Näiliselt toimub läbiotsimine selleks, et veenduda: ükski tänapäeva Guy Fawkes end hoones ei peida. Tegu on muidugi pigem traditsiooni kui tõsise antiterroristliku ettevaatusabinõuga. Väidetavasti püütakse ebausu tõttu lausa vältida parlamendi istungi avamist 5. novembril, ometi on seda mõnel korral siiski tehtud – näiteks 1957. aastal.

Kolmteist vandenõulast

Ajalukku on Guy Fawkes läinud ekslikul kombel kui Püssirohuvandenõu initsiaator. Tegelikult tärkas vandenõu idee hoopis Robert Gatesby nimelise mehe peas ja just Gatesby tõmbas vandenõusse kaasa ka ülejäänud osalised. Guy Fawkes polnud isegi esimene, kelle Gatesby oma plaanidesse pühendas. Samas kuulus Fawkes siiski esimese viie hulka ehk niiöelda siseringi.

Püssirohuvandenõu esiviisikusse kuulusid veel Thomas Wintour, John Wright ja Thomas Percy. Kõik need mehed pärinesid tuntud katoliiklikest peredest ning olid omavahel sugulased või sõbrad. Ainuke avalikkusele tundmatu tegelane oligi Fawkes, kes oli pikka aega teeninud sõjaväes mandril, täpsemalt Hispaanias. Tema nimi oli küll tuntud, ent nägu mitte. See asjaolu andis Fawkesile eelise ja võimaluse märkamatult tegutseda. Vandenõulastel tõusis temast suur kasu ka seetõttu, et ta oli saanud väljaõppe just püssirohu kasutamise alal.

Ülejäänud vandenõulased olid Robert Catesby sugulased või lähedased sõbrad: Robert Keyes, Robert Wintour, John Grant, Christopher Wright, Ambrose Rookwood, Everard Digby ja Francis Tresham. Ainus madalat päritolu mees püssirohuvandenõulaste ridades oli Catesby teener Thomas Bates. Kokku oli neid seega pahaendeline arv – kolmteist.

Rahulolematuse juured

Püssirohuvandenõu juured peituvad kuningas Henry VIII valitsusajas, lõi ju viimane nii poliitilistel kui ka isiklikel põhjustel lahku Rooma kirikust. Edaspidi oli Inglise kiriku peaks kuningas, kes keeldus arvestamast Roomast lähtuva poliitikaga. Sellega oli pandud algus reformatsioonile Inglismaal.

Henry VIII järglase Edward VI ajal hakati astuma konkreetseid samme protestantliku kirikukorralduse sisseseadmiseks. Ent Edward VI suri ja troonile tõusis Mary Tudor, kes taaskehtestas katoliikliku kirikukorralduse. Protestantlik reform jäi pooleli.

Henry VIII tütar Elizabeth jätkas omakorda isa poliitikat, kuid erinevalt Henryst, kes oskas sisepoliitikas laveerida oma toetajate ja katoliiklaste vahel, valis tema teise tee. Elizabeth I hakkas katoliiklaste suhtes ajama jäika poliitikat. Lihtsaid katoliiklasi see hirmutas, kõrgemast soost katoliiklasi aga vihastas. Neil ei jäänud üle muud, kui asuda osutama erinevates vormides vastupanu. Inglismaa katoliiklasi toetasid paavst ja Euroopa katoliiklikud riigid, kelle sekkumist oma riigi siseasjadesse Inglise troon muidugi ei sallinud. Lõppkokkuvõttes oli Elizabeth I valitsus oma poliitikas edukas – kuninganna valitsusaja lõpuks oli ränga trahvipoliitika tulemusel katoliiklikuks jäänud vaid üks protsent kogu elanikkonnast.

Püssirohuvandenõu korraldamise põhjustest kõige olulisem oligi ehk Inglismaa katoliiklaste tõrjutud seisund. Ent oluline roll oli ka tulevase kuninga James I – katoliikliku kuninganna Mary Stuarti poja – antud valelubadustel parandada võimule saades katoliiklaste olukorda. Niisuguste lubadustega saavutas uus kuningas katoliiklaste poolehoiu ja tal ei olnud troonile tõustes vaja karta ei ülestõuse ega suuremaid ekstsesse. Tegelikkus kujunes katoliiklaste jaoks aga hoopis teistsuguseks. Olles üles kütnud katoliiklaste ootused ja rahumeelselt troonile asunud, kuulutas James I, et pole kunagi lubanud välja anda mingeid katoliiklasi soosivaid seadusi. Kõneldes 19. märtsil 1604 parlamendi ees, purustas ta viimsedki katoliiklaste lootusekübemed usuvabadusele, mis olid kujunenud Jamesi Ðotimaal antud lubaduste toel. 24. aprillil kuulutati katoliiklased juba väljaspool ühiskonda seisvateks ja sama, 1604. aasta novembris käskis James I veel kord trahvisummasid tõsta.

Petetud saadikud

James I tahtis omada võimu kiriku üle ja ütles otsesõnu, et saab riiki valitseda vaid siis, kui kirik on tema kontrolli all. Seega jätkas ta Elizabeth I aegset poliitikat ega lõpetanud ka katoliiklaste tagakiusamist. Kuna enne tema troonile asumist toimunud kohtumistel katoliiklaste saadikutega ühtegi kirjalikku kokkulepet ei sõlmitud, oli katoliiklastel raske ka midagi tõestada. Saadikud, kellest üks oli Thomas Percy, jäid seetõttu väga piinlikku olukorda, kuna olid liikvele lasknud jutud peatsest olude paranemisest. Katoliiklaste seas oli vahepeal isegi levinud kuuldus, et kuningas kavatseb usku vahetada ja Inglismaast saab jälle katoliikluse kants. Kuningas loomulikult ei teinud omalt poolt midagi selleks, et neid kuulujutte ümber lükata.

Ja kui James I valitsusaja alguses katoliiklaste trahvipoliitikat tõepoolest veidi kergendatigi, siis katoliikliku kogukonna kiire kasvu tõttu tõsteti trahvid peagi endisele või isegi kõrgemale tasemele. Inglismaal oli aastal 1603 umbes 40 000 katoliiklast ning James ei tahtnud, et nende arv tõuseks. Ta nägi selles poliitilist ohtu.

Lihtsamast lihtsam – tappa kuningas

Mitte kõik katoliiklased ei leppinud sellise olukorraga ja osa neist otsustas midagi ette võtta. Robert Catesby oli üks nendest. Tema plaan nägi ette, et parlamendi avamise ajal lastakse hoone koos kõigi kohalolijatega õhku. Miks just parlament? Sellepärast, et tema sõnul oli kõik halb, mis katoliiklastele osaks langenud, just sealt alguse saanud. Püssirohuvandenõulased nägid kavandatavas aktis enesekaitset, mis pidi lõpetama aastakümneid kestnud katoliiklaste tagakiusamise.

Catesby plaan oli lihtsamast lihtsam. Esiteks tuli tappa kuningas, kuninganna, troonipärija kroonprints Henry ja parlamendi koosseis. Selleks tuli rentida parlamendihoone lähedal maja, maja keldrist kaevata tunnel parlamendihoone alla, see püssirohutünnidega täita ja need siis õigel hetkel õhkida. Kui aga tunnelit kaevama hakati, kippus sinna tungima Thamesi vesi, mis plaani elluviimist raskendas. Samuti tekkis vandenõulastel raskusi läbitungimisega parlamendihoone ülipaksust vundamendist. Hiljem, kui vandenõulastel õnnestus rentida kelder parlamendihoones endas, jäeti tunneli kaevamine pooleli. Uues olukorras viidi püssirohutünnid keldrisse ning varjati puuvirnaga.

Pärast plahvatust oli plaanis röövida prints Charles ja printsess Elizabeth. Üks alaealistest oleks tõstetud troonile ja moodustatud oleks katoliiklastest eestkostevalitsus. Iseenesestmõistetavalt kuulus plaani juurde Inglismaa muutmine katoliiklikuks.

Püssirohuvandenõu ebaõnnestus, kuna napilt enne plahvatust vahistati Guy Fawkes, kes pidi püssirohu süütama. Vihje kavandatava ürituse kohta andis Inglismaa valitsuse juhile Robert Cecilile kiri, mis oli adresseeritud parlamendi ülemkotta kuuluvale lord Monteagle’ile. Kõnealuses kirjas hoiatati mainitud lordi parlamendi avamisele minemast, sest see olevat ohtlik. Kiri oli anonüümne ja selle autorit pole õnnestunud tänaseni kindlaks teha. Too kurikuulus kiri mängib kogu vandenõuloos olulist rolli, sest kui suudetaks välja selgitada selle kirjutaja, õnnestuks lahendada mitmed siiani vastuseta olevad probleemid. Üks võtmeküsimus, mis vastuse saaks, on seotud vandenõu autorlusega, sest paljud ajaloolased pole tänaseni üksmeelel, kes selle tegelikult organiseeris.

Kelle vandenõu ja kelle vastu

Kui Guy Fawkes 5. novembril 1605 parlamendihoone keldris vahistati, tuli vandenõu ilmsiks. Ent keegi ei tea tänaseni, kas tegu oli katoliiklaste vandenõuga valitsuse vastu või valitsuse vandenõuga katoliiklaste vastu.

Ametliku versiooni kohaselt organiseerisid Püssirohuvandenõu katoliiklased, kes tahtsid parandada oma olukorda. Vandenõu olla avalikuks tulnud alles siis, kui Fawkes oli vahistatud ja üle kuulatud. Fawkesile saadi jälile, kui ilmus välja kiri, mis oodatava sündmuse kohta vihje andis. Seega ei teadnud valitsus kuni viimase hetkeni vandenõust midagi. Selle teooria kasuks räägivad kaks olulist punkti. Esiteks – katoliiklaste vilets olukord saareriigis. Teiseks – James I enne Inglismaa troonile tõusmist antud lubaduste murdmine.

Olla katoliiklane

Katoliiklaste olukord 17. sajandi alguse Inglismaal ei olnud tõepoolest kiita, sest nende elu oli võimalikult raskeks tehtud. Lühidalt nägi katoliiklase elu välja järgmine: ta pidi osalema igal pühapäeval anglikaani kiriku teenistusel, käima vähemalt kaks korda aastas anglikaani kirikus armulaual, abielluma ja lapsi ristima anglikaani kirikus. Katoliiklased ei tohtinud pidada missat, mis oli üks nende usu alustalasid, samuti oli keelatud omada katoliiklikke riitusesemeid – riste, roosikrantse, missatarvikuid. Katoliiklasel oli keelatud töötada õpetajana, lapsi ei lubatud saata õppima välismaa katoliiklikesse koolidesse. Katoliiklast ei tohtinud palgata majapidamisse teenijaks, lisaks ei tohtinud katoliiklane lahkuda oma kodust kaugemale kui viis miili. Kõigi üleastumiste eest olid määratud kõrged trahvid ja vangistus. Katoliiklaste maju rüüstati isegi öösiti, et vahele võtta missat pidavaid majaelanikke, preestreid või jesuiite. Kohalikud võimud teenisid selle pealt, kui said mõne mõjuka katoliiklase maja pea peale pöörata, vara konfiskeerida ja karja rekvireerida. Ja seda kõike tehti seaduse tähe all.

Enne James I trooniletõusmist aktiviseerus katoliiklaste poliitiline tegevus. Nad saatsid tema juurde Ðotimaale mitmeid saadikuid, kellest edaspidiste sündmuste seisukohast kõige tähtsam oli püssirohuvandenõulaste siseringi kuulunud Thomas Percy. Ühtekokku tegi see mees troonipärija juurde kolm visiiti. Ðoti õukonna külastamise tulemuseks oli katoliiklaste kindel veendumus, et troonile tõustes suhtub kuningas katoliiklusse tolerantselt. Katoliikliku autori ja sündmuste kaasaegse, Percy lähikonda kuulunud jesuiit Oswald Tesimondi andmetel andis tulevane kuningas Percyle selles suunas selgeid lubadusi. James olevat kinnitanud, et kohtleb katoliiklasi protestantidega võrdväärsetena ja tagab neile usuvabaduse. Saanud aga Inglismaa troonile, ei ajanud ta asju sugugi nii, nagu olid lootnud katoliiklased. Siit ka peamine motiiv, miks katoliiklased vandenõu organiseerisid.

Riigisekretäri plaanid

Leidub siiski ka neid, kes selles versioonis kahtlevad, kuna eksisteerib tõendeid, mis seda ei toeta. Üsna levinud on teooria, mille järgi oli vandenõu hoopis riigisekretär Robert Cecili idee.

N-ö agentide-provokaatorite teooria peamisi autoreid ning apologeete on üks tuntumaid Püssirohuvandenõu uurijaid Francis Edwards. Edwards väidab näiteks, et peavandenõulased, olles täide viinud Cecili plaani, olid oma hukkamishetkel kindlad, et riigisekretär nad viimasel minutil võllast päästab. Seda Cecil aga ei teinud, sest niisugune teguviis oleks igal juhul äratanud kahtlust. Olles lasknud vahistamisel ellu jäänud peatunnistajad hukata, ei olnud tema osalust vandenõus enam võimalik tõestada. Nii sai riigisekretär lahti ainsatest tunnistajatest, kes oleksid võinud tema isikut vandenõuga seostada. Samas kerkib aga õigustatud küsimus: juhul kui peavandenõulased tõesti lootsid viimasel minutil võllast pääseda, siis miks ei öelnud midagi kaaslaste saatust näinud Guy Fawkes, kes hukati viimasena?

Samuti on säilinud kaasaegsete tunnistusi, mille kohaselt andnud Cecil vandenõulasi vahistama saadetud meestele teada, et ei taha Percyt ja Catesbyt elusana näha. Agentide-provokaatorite teooriat toetab teataval määral ka ühe londonlase tunnistus, kes väidetavalt nägi Robert Catesbyt pimeduse varjus Robert Cecili residentsi tagauksest väljumas. Arvestades asjaolu, et Londoni vanalinn sai tänavavalgustuse alles 19. sajandil, on see konkreetne tunnistus siiski ebausaldusväärne. Inimene, kes Cecili tagauksest pimeduse varjus väljus, võis olla ükskõik kes.

Teise versiooni kohaselt organiseeris Cecil vandenõu ja “söötis” selle siis mõnda usaldusisikut kasutades Catesbyle ette. Selliseks usaldusisikuks võis olla näiteks lord Monteagle, kes oli lähedastes suhetes nii vandenõulaste kui riigisekretäriga. Cecil võis rääkida Monteagle’ile oma plaanist ja too edastada selle omakorda vandenõulastele. Nood haarasid mõttest kinni ning hakkasid seda ellu viima, aimamata, et just seda riigisekretär Cecil sooviski. Kõnealuse versiooni kohaselt oli Cecil vandenõu tegelik autor, kes laskis katoliiklastel rahus tegutseda, et siis n-ö viimasel minutil vandenõu avastada ja rahvuskangelaseks tõusta. Antud versiooni tõestuseks on kasutatud 1658. aastal saadud tunnistust Talboti-nimeliselt piiskopilt. Nimelt on too piiskop väitnud, nagu oleks Cecili seotusest vandenõuga rääkinud talle riigisekretäri majateenija. Siinkohal kerkib aga paratamatult küsimus: miks oleks Cecil pidanud niisugustest asjadest rääkima majateenija juuresolekul? Pigem on alust arvata, et ta rääkis pereringis oma vaenust katoliiklaste vastu ja plaanist neid alla suruda. Asjaolu, et Cecil katoliiklasi vihkas, ei olnud aga kellelegi saladuseks.

Miks oleks riigisekretär Cecil pidanud vandenõu organiseerima? Ikka selleks, et saada hea ettekääne katoliikluse väljajuurimiseks Inglismaalt. Vandenõu avastamisega oleks ta ka kindlustanud oma positsiooni valitsuses ja teeninud plusspunkte kuninga silmis. Teiseks: ta organiseeris vandenõu, et see siis ise viimasel minutil “avastada”, tõustes kuninga ja rahva silmis kangelaseks, ning teda oleks edaspidi kätel kantud. Ent miks pidi riigisekretär organiseerima vandenõu, kui tema positsioon valitsuses oli juba niigi kindel ja ta oli kuninga silmis kõrgesti hinnatud? Viimast tõestab ka asjaolu, et Cecil sai 4. mail 1605 Salisbury krahvi tiitli. Samuti on juhitud tähelepanu faktile, et samal ajal tegeles riigisekretär ka Inglise-Ðoti uniooni küsimustega ning pidas rahuläbirääkimisi Hispaaniaga. Kas oleks niivõrd hõivatud riigisekretäril olnud mahti veel salasepitsusteks? Ja kas katoliikluse väljajuurimiseks Inglismaalt olekski vaja olnud organiseerida mingit kahtlast üritust? Katoliiklased moodustasid Inglismaal kõigest protsendi rahvastikust ega olnud ohtlikud ei riigile ega riigikirikule. Ka oli juba jõutud äratundmisele, et katoliiklased, kes maksid iga üleastumise eest kõrget trahvi, on riigile alalise tulu allikas. Katoliiklastest ei olnud vaja lahti saada, neid oli vaja ainult kontrollida.

Mõlemal poolel on häid põhjendusi, miks võis üks või teine isik olla vandenõu initsiaator. Fakt on aga see, et me ei saa seda tõenäoliselt kunagi sajaprotsendiliselt tõestada. Nii võis vandenõu tõesti olla katoliiklaste vastupanukatse. Samas ei tea me, kas riigisekretär Cecil teadis sellest juba algusest peale, sai teada mõni kuu enne vandenõu toimumist või oli ise selle idee autor.

Saatuslik kiri

Nagu juba öeldud, mängib Püssirohuvandenõu autorluse väljaselgitamisel olulist rolli kiri, mis vandenõu paljastas. Kirja saladuse lahendamine annaks vihje, kes oli vandenõu tegelikuks initsiaatoriks. Kirja võimalikeks autoriteks on pakutud enam kui kümmet inimest ning tänini pole selge, kes ja mis põhjusel selle ikkagi kirjutas.

Üheks kirjakirjutajaks on peetud lord Monteagle’it ennast, kuna lord teadis kavandatavast ettevõtmisest, sest kuulus vandenõulaste lähikondlaste hulka. Selle versiooni kohaselt reetis ta vandenõu, et saada valitsuselt ja kuningalt vaevatasu. Samal ajal oli ta ka riigisekretär Ceciliga lähemalt tuttav. Näiteks on tuntud ajaloolane Antonia Fraser väitnud, et kirja kirjutamise taga oli tõenäoliselt Monteagle, kuid seda Cecili teadmisel. Ta arvab, et Cecil sai Monteagle’i kaudu vandenõust teada ning üheskoos kõnealune kiri valmis sepistatigi. Miks muidu võttis riigisekretär kirja nii rahulikult ega asunud kohe uurima selle päritolu ja tagamaid? Kui kiri oleks tulnud talle üllatusena, oleks ta ilmselt kohe tegutsema asunud. Cecil aga laskis asjadel omasoodu areneda, tahtes väidetavalt teada, kes kõrgkihist salasepitsustes osalevad. Omaenda sõnul ootas ta, kuni vandenõu küpseb. Kirja kättesaamise hetkel õhtustas Monteagle oma Hoxtonis asuvas residentsis, kus ta viibis ülimalt harva. Kahtlasena tundub asjaolu, et kirja kohaletoimetaja teadis, kus adressaat hetkel asus. Ka on kahtlane Monteagle’i teguviis: ta laskis kirja ette lugeda, olles teadlik, et temaga ühes ruumis viibib vendade Wrightide lähedane tuttav Thomas Ward. Ehk lootis ta, juhul kui ta oli ise kirja kirjutaja, et Ward kannab sellest ette vandenõulastele ning need loobuvad oma plaanidest. Igatahes pesi Monteagle selle kirja edastamisega valitsusele oma nime vandenõust puhtaks ning selle asemel, et teda oleks kahtlustatud kui kurjategijat, muutus ta üleöö kangelaseks.

Teise versiooni kohaselt laskis Monteagle enda asemel kellelgi kirja kirjutada. See ei saanud olla kolmeteistkümnes vandenõulane Francis Tresham, kelle õemees Monteagle oli. Tresham võis anda oma hoiatuse edasi suusõnaliselt, sest see moodus oli kõige ohutum ja raskemini tõestatav, kuna teadis, et on esimene, keda sissekukkumisel kahtlustama hakatakse. Selle teooria vastu räägib ka tõsiasi, et Tresham vandus oma kaaslastele – kirja kirjutaja ei olnud tema. Ka ei maininud Tresham seda oma surivoodil, mis olnuks ootuspärane, kui ta seda oleks teinud.

Kolmandale võimalusele vihjab katoliiklasest ajaloolane Francis Edwards: kirja võis kirjutada Cecil ise. Nimelt on Cecil ühes oma kiirläkituses välissaadikutele maininud, et Monteagle’i saadetud kiri oli kirjutatud moonutatud käekirjaga. Niisugust asjaolu oleks ta võinud aga teada vaid juhul, kui ta kirja ise kirjutas.

Thomas Wintouri tunnistusest selgub, et Catesby ja teised kahtlustasid vaid Francis Treshamit. Catesby ja Wintour küsitlesid teda, kuid Tresham vandus käsi südamel, et ei tea kirjast midagi. Oswald Tesimond, olles ise isiklikult tuttav kõigi vandenõulastega, arvas samuti, et ainuke, kes võis vandenõu reeta, oli Tresham. Sõprade kahtlustused olid paratamatud – peamise kahtlusaluse tegid Treshamist eelnevad katsed veenda vandenõulasi, et nood asja pooleli jätaksid ja Flandriasse põgeneksid. Samuti oli Tresham ainus ebausaldusväärne isik vandenõulaste ringis. Kaasaegsete hinnangud tema iseloomuomadustele on purustavad.

Mitmed järgnevad tõendid räägivad kas Treshami poolt või vastu. Näiteks ei lahkunud ta ainsa vandenõulasena Londonist, kui Fawkes oli arreteeritud, vaid näitas end avalikult Londoni tänavatel ning isegi pakkus valitsusele oma teeneid. Kui Tresham lõpuks kinni võeti, siis väitis ta, et tal polnud vandenõus aktiivset rolli. Lisaks oli ta enda jutu kohaselt just plaaninud vandenõu kohta vihje anda, kui sündmused temast ette jõudsid. Teine kahtlane asjaolu on seotud Treshami surmaga. Ametlikult teatati, et ta suri uriiniteede infektsiooni, mille käes ta oli juba kaua vaevelnud. Imelikul kombel ei olnud Treshamil enne Towerisse sattumist aga tervisega mingeid probleeme. Populaarne on arvamus, et Tresham mürgitati, kuna ta teadis liiga palju. Juhul kui ta tõesti oli mees, kes hoiatas Monteagle’it ja viimase läbi riigisekretär Cecilit, pole siin midagi imestada. Üks on kindel – hoiatuskirja tõelise autori selgudes tuleks suure tõenäosusega ilmsiks ka Püssirohuvandenõu tegelik organiseerija. Niikaua kui me seda ei tea, võime Püssirohuvandenõu autorluse teemal vaid spekuleerida.

Mis siis, kui ...

Täna, Inglismaa kuninganna Elizabeth II Eesti visiidi eelõhtul, võiks spekuleerida ka teemal, mis oleks juhtunud, kui vandenõu oleks õnnestunud.

Esimene võimalus on muidugi see, et vandenõu oleks õnnestunud nii, nagu katoliiklased seda plaanisid. See tähendab, et plahvatus oleks toimunud kavandatud ajal ja nii kuningas, kuninganna, troonipärija kui kogu parlamendi koosseis oleksid hukkunud. Seejärel oleks õnnestunud röövida prints Charles ja printsess Elizabeth. Tol hetkel veel 4-aastane Charles oleks tõstetud troonile ja moodustatud oleks eestkostevalitsus. Iseenesestmõistetavalt oleks katoliiklus taastatud riigiusuna ja aastakümnete pikkune katoliiklaste tagakiusamine oleks Inglismaal lõppenud. On selgemast selgem, et anglikaani kirik oleks lakanud eksisteerimast. Tänapäeva Inglismaa kirikuelu ei alluks ilmalikule valitsejale, vaid paavstile. Samas pole kahtlust, et see versioon on kõige vähem tõenäoline, kuna tegelikkuses ei olnud vandenõulased plaani üksikasju piisava põhjalikkusega läbi mõelnud. Soovida jättis seega eeltöö, aga vajaka oleks jäänud ka finantsidest. Samuti pidanuks Catesby hoolikamalt kaaslasi valima, sest tõenäoliselt andis vandenõu välja ikkagi Francis Tresham, kes reetis selle kas lord Monteagle’ile või otse Cecilile.

Teise võimaluse kohaselt poleks plahvatusele ja ülestõusule järgnenud mitte katoliikluse tuhast tõusmine, vaid hoopis protestantide arveteõiendamine katoliiklastega. See versioon on tõenäolisem, kui arvestada, et katoliiklaste osakaal Inglismaal oli niivõrd väike ja ka mitmed nende liidrid oleksid suure tõenäosusega plahvatuses hukkunud. Samuti polnud vandenõulastel kindlat plaani, mida teha juhul, kui vandenõu on õnnestunud ja prints Charles troonile tõstetud – st puudus pikemaajaline tegevuskava. See iseenesest juba näitab, kui utoopiline oli vandenõulaste ettevõtmine. Hea õnne peale lootmisest ei oleks piisanud.

Pärast plahvatust oleks Inglismaa vajunud sügavasse kaosesse. Eliit oleks hukkunud ja riigis poleks olnud autoriteetset inimest, kes suutnuks korra majja lüüa. Prints Charlesi trooniletõstmisest üksi ei oleks piisanud, et tagada kord ja stabiilsus. Sellisest kaosest väljatulek võtnuks aastaid, kui mitte aastakümneid. Samuti pole kahtlust, et niisugust süllekukkunud võimalust ei oleks kasutamata jätnud Inglismaa põlisvaenlane Hispaania ja miks mitte ka Prantsusmaa. Mõlema riigi valitsejad oleksid hakanud sekkuma Inglismaa siseasjadesse, mistõttu saareriigi riiklik iseolemine oleks sattunud tõsisesse ohtu.

Kõige ekstreemsema versiooni kohaselt oleks saareriik kohe sattunud võõrvallutuse ohvriks ning tänapäeval sellist riiki nagu Suurbritannia ei eksisteerikski. Briti saartest oleks kujunenud Prantsusmaa ja Hispaania vahelise sõja tallermaa ning võitja oleks endale saanud ka Inglismaa territooriumi.

Raske on ette kujutada, milline näeks maailmakaart välja tänapäeval, kui Püssirohuvandenõu oleks tõepoolest õnnestunud.

I LISA: Püssirohi ja tunnel

Veel üks müsteerium, mis Püssirohuvandenõuga seondub, on püssirohi ise. Vandenõu avastamise hetkest alates kaob see justkui ajaloost. Kõige muu –vandenõulaste eluasemete, lähikondlaste, isegi neid teenindanud kaupmeeste, pakikandjate ja teiste osaliste osas viidi läbi põhjalik juurdlus. Mis puutub aga püssirohtu, siis paistab, et keegi ei küsinud, kust see tuli ja kes vandenõulasi sellega varustas. Arvestades püssirohu rolli kogu loos, oli see küsimus ometi ülioluline! Kuna aga vastavad asjaolud jäeti siiski välja selgitamata, jääb mulje, et ei soovitud tõstatada valitsusele ebameeldivaid küsimusi.

On väidetud, et püssirohi oli tollasel Inglismaal valitsuse monopol, mistõttu valitsus oleks pidanud püssirohu hankijatele kohe jälile saama. Tegemist oli ju tuntud katoliiklastega, kelle püssirohuostud oleksid pidanud kahtlust äratama. Tõsiasi on see, et ainuke allikas, kust oleks võimalik uurida tehinguid püssirohuga, on suurtükiväe arveraamatud, mille vajalike aastate köited on aga kadunud.

Teiste ajaloolaste arvates on väide, nagu oleks püssirohi olnud kaup, mis oli valitsuse kontrolli all ning mille müük ja jaotamine oli valitsuse monopol, sootuks vale. See seiskoht põhineb teatel, et Lõuna-Inglismaal oli üks püssirohuvalmistaja saanud valitsuselt litsentsi tingimusel, et ta varustab kuninglikke ladusid igal aastal teatud hulga püssirohuga. Püssirohu valmistaja isiklik äri aga valitsust ei huvitanud.

Kolmanda teooria kohaselt kehtis valitsuse monopol püssirohule vaid Londoni piires. Mujal Inglismaal võis püssirohtu hankida suuremate probleemideta. Ja vandenõulastel oli aega peaaegu aasta, et varusid koguda. Väidetavalt varustas Ambrose Rookwood Catesbyt nelja tünni püssirohuga juba enne vandenõuga liitumist.

Lõppkokkuvõttes tundub, et püssirohi oli teoreetiliselt valitsuse monopol, kuid praktikas see nii ei olnud. Püssirohi kuulus iga sõduri varustusse ja ta pidi selle oma palgast kinni maksma. Loomulikult püüdis nii mõnigi raha tagasi teenida seda edasi müües. Samuti oli iga kaubalaeva pardal teatav kogus püssirohtu. Valitsuse poolt avaldatud proklamatsioon, mis keelas edasi müüa laskemoona, kaasa arvatud püssirohtu, ainult tõestab, kui levinud selline tegevus tegelikult oli.

Kui vaherahu Hispaaniaga oli sõlmitud, hakati vähendama sõjaväge ja varustust. Selle tulemusena valitses püssirohu üleküllus ning juurdepääs varudele oli liigagi lihtne, eriti neile, kes tundsid süsteemi ja kel oli piisavalt raha. Püssirohu ladustamise tingimused olid samuti alarmeerivalt nõrgad. Kuigi oli käsk, et püssirohtu tuleb hoida lukustatult, tuli väga tihti ette, et see vedeles kusagil avalikult. Seda väidet tõestavad mitmed omaaegsed asjasse puutuvad kaebused.

Teine põnev küsimus seoses püssirohuga on selle koostis. Nimelt võis püssirohu efektiivsus aja jooksul nõrgeneda, st püssirohu koostisosad eraldusid teineteisest ja kogu segu muutus kasutuks ega kujutanud endast suurt ohtu. Sellisel juhul tuli püssirohi uuesti segada. Oluline on selles seoses ametlik märkus, et kui 7. novembril püssirohi parlamendihoone keldrist Londoni Towerisse üle viidi, olid selle koostisosad eraldunud. Seega polnudki ei kuningas ega parlamendisaadikud ohus olnud, sest püssirohi poleks nii või teisiti plahvatanud. Samas pole võimatu, et eraldumisprotsess toimus pärast 5. novembrit.

Kolmas põnev probleem on püssirohu kogus ja küsimus, kas sellise hulga püssirohuga oleks olnud võimalik parlamendihoone õhku lasta.

Inglased on tulnud järeldusele, et kui Püssirohuvandenõu oleks õnnestunud, oleks plahvatuses hävinud suur osa Londoni vanalinnast. Tänapäevaste meetoditega on kindlaks tehtud, et plahvatuse lööklaine oleks kahjustanud hoonete struktuuri ligi poole kilomeetri raadiuses plahvatuse epitsentrist. Väidetavalt oli keldris 36 tünnitäit püssirohtu ehk ligikaudu 2500 kilogrammi. Oletades, et tol püssirohul oli sama suur purustusjõud nagu samal kogusel tänapäeval laialt kasutataval lõhkeainel TNT-l ehk trotüülil, oleks 40 meetri raadiuses kõik ehitised maatasa olnud ja 110 meetri raadiuses osaliselt kahjustunud. Mõned aknad oleksid purunenud isegi 900 meetrit eemal.

Tõenäoliselt ei olnud tollane püssirohi muidugi sama tugevusega nagu TNT, ent Fawkes tundis asja ja teadis, kuidas selle löögijõudu suurendada. Sulgedes püssirohu tihedalt tünnidesse ja paigutades need teatud korra järgi, oli võimalik plahvatusjõudu suurendada. Eksperdid on tõepoolest ka väitnud, et keldrisse peidetud püssirohu kogus oli viis korda suurem, kui oleks vaja läinud parlamendihoone õhkimiseks, ja seda isegi siis, kui tollase püssirohu purustusjõud oli tänapäevasega võrreldes poole nõrgem.

Küsimused on kerkinud ka seoses tunneliga: oli see üldse olemas oli või on tegu üksnes müüdiga? Tõendid tunneli olemasolust on igatahes üsna hõredad ja näiteks Fawkes ei maininud seda enne oma viiendat ülekuulamist. Ja kui tunnel siiski olemas oli, siis kuhu pandi muld ja kivid, mis välja kaevati? Ja kuidas suutsid vandenõulased töötada märkamatult, arvestades seda, et piirkond oli tihedasti asustatud?

II LISA: James I

Kuninga kohta oli James naeruväärse väljanägemisega. Ta oli lühike, kõverate jalgadega ja kohmakas. Tema figuuri tegi veelgi ebaproportsionaalsemaks raske turvis, mida ta kandis atentaadi hirmus. Tema keel oli liiga suur ega mahtunud korralikult suhu, mis tegi rääkimise ja söömise-joomise raskeks. Kuigi tema välimus oli üsna haletsusväärne, kompenseeris ta selle terava mõistusega. Jamesil oli suurepärane mälu, kiire taip ja armastus kõige hariva vastu. Ta on üks Inglismaa vähestest valitsejatest, kes oli võimeline võrdselt hästi kirjutama nii luulet kui ajaloolisi, teoloogilisi ning poliitilisi traktaate. Ta oli mees, kes rääkis ja kirjutas, sageli isegi liiga palju. Talle meeldis manipuleerida ja poliitilistesse peensustesse laskuda, taipamata, millal suu kinni hoida ning asjadel omasoodu minna lasta. James oli Elizabethi täielik vastand – tal oli selgesti väljaarenenud ja terviklik ettekujutus monarhia jumalikust päritolust, kuid vastandina Elizabethile saatsid teda kuningliku võimu elluviimisel nii mõnigi kord ebaõnnestumised.

Nagu juba on selgunud, sai Jamesi jaoks suurimaks pingeallikaks religioon. Usuküsimuste üle arutlemiseks kutsus kuningas muu hulgas kokku Hampton Courti nõupidamise, kus väljendas oma usulisi tõekspidamisi. Juba sinnakutsutute koosseis näitas, mida kuningas taotleb. Suurem osa kutsututest olid anglikaani kiriku esindajad, ainult neli esindasid puritaane ja katoliiklasi polnud ühtegi. Sellel konverentsil näitas kuningas selgelt, et ta ei kavatse Elizabethi kirikukorraldust muuta. Hampton Courti kokkusaamine ei lahendanud probleeme anglikaani kiriku sees ega ka selle kiriku suhteid katoliiklastega, küll aga oli oluline inglise kirjanduse seisukohast. Just puritaanidelt sai kuningas idee Piibli uueks tõlkimiseks. Tõlge, mida nimetatakse ka kuningas Jamesi Piibliks, valmis seitsme aastaga ja avaldati 1611. Kõnealune tõlge jäi standardversiooniks järgnevaks 350 aastaks ja seda hinnatakse kõrgelt ka tänapäeval.

III LISA: Guy Fawkes

Guy Fawkes sündis 1570. aastal Yorkshire’is protestantlikus peres, kuid pärast ema teist abielu sai temast kasuisa mõjul katoliiklane. Ta õppis koos jesuiit Tesimondi ja vendade Wrightidega samas koolis. 1593. aastal läks ta mandrile, kus asus teenima Hispaania armeesse. Fawkes käis Inglismaa katoliiklastele abi palumas ka Hispaania õukonnas. Sellelt ebaõnnestunud missioonilt naasnuna kohtus ta Brüsselis Thomas Wintouriga, kes tutvustas talle vandenõuplaani üldjooni.

Fawkesi välimus oli muljetavaldav. Ta oli suurt kasvu, tugeva kehaehitusega, punakaspruunide juuste, kohevate vuntside ja tiheda habemega mees. Ta oli hinnatud sõdur ning tuntud kaasteenijate hulgas. Fawkes oli sügavalt usklik ning järgis sakramente piinliku täpsusega. Teda on isegi peetud fanaatiliseks katoliiklaseks. Ka tundis ta erakordset viha ðotlaste vastu. Oma esimesel ülekuulamisel ütles ta, et tema eesmärk oli plahvatusega ðotlased tagasi Ðotimaale lennutada.

IRJA LAINE (1981) on lõpetanud Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi. Käesolev kirjutis on valminud tema bakalaureusetöö põhjal.