300 aastat tagasi asutas Vene tsaar Peeter I Eestimaa naabrusesse uue linna, mis edaspidi hakkas etendama olulist rolli eestlastegi aja- ja eriti kultuuriloos.

Ainuüksi Eesti käibel olevate rahatähtede kujundus annab aimu, kui tihedad on olnud Eesti sidemed Peterburiga – seal töötas pikka aega 2-kroonisele trükitud Karl Ernst von Baer, Peterburi kaitseks rajatud Kroonilinnas elas ja suri 100-kroonist ehtiv Lydia Koidula, Peterburi konservatooriumis õppis 50-kroonisel kujutatud Rudolf Tobias, Peterburis töötas üle 20 aasta pastorina 10-krooniselt vastu vaatav Jakob Hurt. Ja muidugi õppis-töötas seal 500-kroonise Carl Robert Jakobson.
Aga kuidas kõik algas?

Peeter I katse murda aastail 1695–1696 välja Musta mere kaldale ähvardas kujuneda täiemõõduliseks sõjaks Türgiga, kes neid rannikuid kontrollis. Üksinda ei oleks Venemaa aga Türgist jagu saanud ning tsaar otsustas, et püüab luua üleeuroopalist Türgi-vastast koalitsiooni. Euroopasse saadeti aastail 1697–1698 suur Venemaa saatkond, kellega koos asus Pjotr Mihhailovi varjunime all teele ka valitseja ise. Saatkond reisis läbi Riia ja Königsbergi Hollandisse, Inglismaale ja Austriasse.


Suur saatkond oma peamist eesmärki lõppkokkuvõttes ei saavutanudki –Venemaa ei leidnud Euroopas liitlast võitluseks Türgiga. Ent poliitiliste eesmärkide kõrval pühendas Peeter palju aega ka sellele, et tutvus üksikasjalikult Euroopa igapäevaeluga. See, vene inimese jaoks imelik ja harjumatu maailm meelitas Peeter I juba ammu.

Suletud maailm

16. ja 17. sajandi vahetusse langeva nn segaduste aja ehk Venemaa esimese kodusõja sündmused, milles olulist rolli etendasid Poola ja Rootsi, olid venelastele näidanud, et nende maa jääb nii majanduse, teaduse, tehnilise arengu kui relvajõudude korralduse poolest märgatavalt maha Lääneriikidest. Peeter I isa tsaar Aleksei Mihhailovitsh (1645–1676) oligi sunnitud Venemaale kutsuma üsna suurel hulgal välismaiseid spetsialiste. Ent ta püüdis kaitsta oma maa elanikke nende mõju eest ja paigutas välismaalased elama omaette asulatesse, piirates nii nende suhtlemise venelastega üksnes ametliku läbikäimisega. Teisalt valitsesid ka vene ühiskonnas võõramaalaste-teiseusuliste vastu nii tugevad eelarvamused, et paljud tol ajal Venemaal viibinud välismaalased on kirjeldanud hämmastusega, kuidas venelannad, nähes tänaval välismaalast, ajasid oma lapsed tolle silma kartes kiiresti tuppa. Tsaar Aleksei Mihhailovitsh ise aga, kes diplomaatilistel vastuvõttudel pidi vastavalt etiketile ulatama välissaadikule suudlemiseks käe, ei häbenenud otsekohe ja saadiku juuresolekul nõuda pesemisvahendeid. Seejärel nühkis ta hoolikalt puhtaks koha, mida saadik oli suudelnud.


Üks kõnealustest välismaalaste asulatest, Saksa slobodaa, paiknes Preobrazhenski küla läheduses, kus möödus Peeter I lapsepõlv ja noorus. Noor tsaar külastas slobodaad alguses uudishimust, hiljem leidis seal aga sõpru ja õpetajaid (hollandlane Franz Timmerman, šveitslane François Lefort, šotlane Patrick Gordon), kes andsid talle hädavajalikke teadmisi sõjaasjanduses, mille vastu Peeter oli alati huvi tundnud. Uudishimulikku ja teadmisjanulist noorukit meelitas vene inimese jaoks ebaharilik Saksa slobodaa maailm, mille elanikud pärinesid paljudest Euroopa riikidest, ning seal valitsev meelelaad, mis märgatavalt erines konservatiivse ja suletud vene ühiskonna omast.

Vapustus ja tõdemus

See, mida nägi noor Peeter I Euroopas, vapustas teda – lausa šokeeris. Liiga suur oli majandusliku ja kultuurilise taseme erinevus võrreldes Venemaaga neis Euroopa riikides, kuhu ta sattus. Hollandis, tollase maailma suurimas mereriigis, mille laevastik moodustas neli viiendikku Euroopa laevastikust, ehitati korraga sadu laevu. Ainuüksi Amsterdamis töötas mitukümmend laevatehast, paljudes linnades tegutsesid manufaktuurid, mis tootsid purjeriiet, köit, klaasi, paberit, riiet, värvaineid, telliseid, puidumaterjali või muud. Kokku oli neid tuhandeid. Inglismaal kaevandati suurtes kogustes sütt, rauamaaki, rohkem kui tuhat ahju sulatasid rauda. Paljude manufaktuuride tööliste arv ulatus üle tuhande. Kõige selle kõrval trükiti raamatuid, anti välja töid filosoofia, poliitilise ökonoomia, astronoomia, loodusteaduste ja tehnika alal. Ilmusid ajalehed ja töötasid teatrid.


Tahtmatult võrdles tsaar kõike nähtut sellega, mis ta oli jätnud maha Venemaale. Mitte tuhanded ja isegi mitte sajad, vaid kõigest kümned manufaktuurid. Ei mingit laevastikku. Üksikud koolid ja needki kiriklikud – mitte mingisugust ilmalikku haridust. Ülikoole pole, õpetlasi pole, arste pole, välja arvatud mõned võõramaalased. Üks keiserlik apteek kogu riigis. Üks trükikoda, mis trükib peamiselt kiriklikke raamatuid.


Peeter I mõistis, kuivõrd seotud on kaubandus, tööstus ja riigi rahvusvaheline seisund, kui tähtsad sõjavägi ja laevastik, ning tunnetas ka hariduse ja teaduse tähendust. Määravaks osutus aga ilmselt asjaolu, et Peeter tajus – Venemaad ähvardab reaalne oht sattuda majanduslikku ja poliitilisse sõltuvusse arenenud maadest. Euroopa arvates oli Venemaa barbaarne riik, midagi samasugust nagu Nogai hord või Krimmi khaaniriik. Hollandi geograaf Nicolaas Witsen, koostades 1690. aastal Venemaa kaarti, pani sellele nimeks “Põhja- ja Ida-Tatarimaa uus maakaart”. Üks 18. sajandi tuntumaid teadlasi Gottfried Wilhelm Leibniz arvas siiralt, et Venemaa muutub tulevikus Rootsi kolooniaks.

Otsus ja tegu

Peeter I mitte ainult ei tunnetanud Venemaad ähvardavat ohtu, vaid otsustas raudkindlalt, et ta ei lase midagi niisugust sündida. Vähe sellest – ta hakkas ka otsustavalt tegutsema. Tsaar loobus oma esialgsest plaanist kindlustada Venemaa positsiooni Musta mere ääres ja kandis Vene välispoliitika raskuskeskme üle Läände. Eesmärgiks sai kindlustumine Läänemere rannikul, mida seniajani kontrollis Rootsi, et tagada kindel, mugav ja lühike tee püsivate majanduslike ning kultuuriliste sidemete loomiseks Euroopaga.


Pärast Vene armee hävitavat lüüasaamist Narva all novembris 1700 keskendus Peeter I sõjategevusele Ingerimaal – Neeva jõe ääres ja Laadoga järve edelakaldal. Oktoobris 1702 vallutati Neeva lätetel asunud rootslaste Nöteborgi (Pähkinäsaari) kindlus, mille Peeter I nimetas Schlüsselburgiks (ehk siis Võtmelinnuseks). Järgmise, 1703. aasta mais langes teine kindlus – Nyenshantz, mis asus paigas, kus Ohta suubub Neevasse. Nende kindluste hõivamine tähendaski, et kogu Neeva oli Venemaa kontrolli all.


Pärast Nyenshantzi vallutamist leidis sõjanõukogu, et kindlus on liiga väike, sõjaliselt haavatav ning asub liiga kaugel merest. Otsustati, et seda ei tugevdata, vaid ehitatakse uus kindlus saarekesele, mille nimeks Jänissaari ja mis kujutab endast looduslikku tõket Neeva suudmes. 16. (27.) mail 1703 hakatigi rajama uut, Sankt-Peterburgiks nimetatud kindlust, mis sai alguseks ka uuele linnale.

Nurgakivi ja kaitsepühak

Uue kindluse nurgakivi panekust räägitakse, nagu oleks Peeter I isiklikult valinud välja sobiva paiga. Tal olevat olnud kaasas ka labidas, millega kaevas üles esimese labidatäie maad. Seejärel olevat ta raiunud maha kaks peenikest kaske, asetanud need aukudesse ja sõlminud kokku ladvad, püstitades nii sümboolse kindlusevärava. Niipea, kui see kõik oli tehtud, laskus kaskedele kotkas, kes seni oli saare kohal õhus tiirutanud. Peeter, keda rõõmustas hea enne, tõstis kotka oma käsivarrele ja tõusis oma jahi pardale.


Hoolimata sellest, et kotkad Neeva kohal kunagi ei lenda, muutus legend populaarseks, samuti paljud teised, millest Sankt-Peterburgi ajalugu on lausa üleküllastunud. Kotkas, kes müütides esineb sageli jumalate saadikuna ja sümboliseerib jõudu, pidi rõhutama mitte ainult tsaari isiku, vaid ka tema linna jumalikkust.


Peeter I andis kindlusele vägagi sümboolse nime. Tegu oli kõigepealt tema enda taevase kaitsjaga, tsaar ristiti nimelt 29. juunil 1672 apostel Peetrusele pühendatud päeval. Kristlikus traditsioonis hoiab apostel Peetrus ühtlasi paradiisi võtmeid ja nii saigi kindlus, mis asutati Jänissaaril ja mis oli kui Läänemere võti, nimeks Sankt-Peterburg ehk siis Püha Peetri linn. Seda nime kandis kindlus siiski üksnes poolteist kuud. 29. juunil asetati kindluses nurgakivi kirikule, mis pühendati apostlitele Peetrusele ja Paulusele ning kindluse nimeks kinnistus hoopis Peeter-Pauli (Petropavlovskaja), Sankt-Peterburgiks hakati aga kutsuma linna, mis kindluse varjus aegamisi kasvama hakkas.


Peeter-Pauli kindlust, mis ehitati kui kaitserajatis, sellisena tegelikult mitte kunagi ei kasutatudki, sellest kujunes hoopis vangla, kus hoiti riigile eriti ohtlikke kurjategijaid. Aga Peeter-Pauli kindluse kirik, mille projekteeris Šveitsi päritolu arhitekt Domenico Trezzini, kujunes viimseks puhkepaigaks kõigile Romanovite dünastia esindajaile alates Peeter I-st kuni Nikolai II-ni. Väärib märkimist, et Peeter-Pauli kindluse kellatorn oli kõrgem kui Moskva kõige kõrgem ehitis – Ivan Suure kellatorn Kremlis. Seegi asjaolu rõhutas omalt poolt Peeter I linna ülekaalu vana pealinna ees.


Sama sügav sümboolne tähendus oli 1710. aastal rajatud kloostril, mis nimetati püha vürsti Aleksander Nevski järgi, kes võitis neis samades paikades rootslasi juba 13. sajandil. Niisugune nimi pidi demonstreerima Vene riigi järjepidevat võitlust väljapääsu eest Läänemerele. Uus linn sai nii endale ka omaenese taevase kaitsja sarnaselt vanale pealinnale Moskvale, kelle kaitsjaks oli Püha Jüri. Erinevalt viimasest oli Aleksader Nevski oma, vene pühak, kes oli silma paistnud konkreetsete tegudega, mis sarnanesid Peeter I ettevõtmistega.

Näidislinn

Algselt ei peetud Peterburit ei tsaari residentsiks ega pealinnaks, selles nähti üksnes sadamat – akent Euroopasse. Hoopis teistsugune oli Peetri nägemus. Tema jaoks sümboliseeris Peterburi uut, euroopalikku Venemaad, mida veel ei olnud, aga mis tingimata saab olema. Peterburi tähistas tsaari jaoks kõike uut, moodsat, ratsionaalset, mis vastandus vanale pealinnale Moskvale. Viimase kaootiline ilme, inimesed, vanamoodsad kombed, kõigest vanast ja tsaari poolt vihatust kinnihoidmine ärritas Peetrit. Peale selle äratas Moskva Peetris äärmiselt ebameeldivaid mälestusi, meenutades muu hulgas streletside veriseid vastuhakke. Ühe niisuguse ajal 1682. aastal olid Peetri silme all tapetud ka tema sugulased.


Peterburi rajati algusest peale Venemaa jaoks täiesti uudsete linnaehituslike põhimõtete kohaselt. Esmakordselt Venemaal koostati selleks eelnev plaan ning Peterburi kui näidislinn oli 18. sajandil rohkemal või vähemal määral eeskujuks veel enam kui kahesaja linnakese ehitamisel. Peterburi erines hämmastavalt kaootilistest Vene linnadest ning mitte asjata ei nimetanud Peeter seda oma kirjades ja vestlustes paradiisiks. Just selles paradiisis kajastus kõige selgemalt tsaari unistuste Venemaa – seepärast kulutas Peeter linna rajamiseks nii palju aega ja seepärast oli see talle nii kallis. On andmeid, et pärast ebaõnnestunud sõda Türgiga aastail 1710–1711, mil võis ette näha, et türklased seisavad ka oma liitlaste rootslaste huvide eest, oli Peeter valmis Rootsile tagastama Liivimaa, äärmisel juhul isegi andma neile Pihkva, aga mitte mingil juhul ei tahtnud loobuda Ingerimaast ja Peterburist.

Läbi vee

Peterburit ehitas Peeter sama otsustavalt kui ta rajas uut Venemaad, demonstreerides oma võimu ja sundides teisi tegema seda, mida tema, tsaar, pidas ainuõigeks.


Vastupidiselt üldlevinud arvamusele, nagu oleks Peeter valinud kindluse ja linna ehitamiseks välja täiesti tühja koha, oli see piirkond tegelikult üsna tihedalt asustatud. Ainuüksi Peterburi ajaloolise keskuse piirkonnas eksisteeris ligi 40 külakest. Nende elanikud kõrvu soldatite ja rootslastest vangidega saidki esimesteks Peterburi ehitajateks.


1703. aasta sügisel oli linna rajamisega ametis juba 20 000 inimest, 1704. aasta kevadel ilmus aga tsaari ukaas, mille järgi pidi ehitusele saadetama 40 000 töölist üle kogu Venemaa. Aasta hiljem anti korraldus, et Peterburi tuleb saata ehitama üks inimene iga üheksa talumajapidamise kohta. Töölised elasid primitiivsetes katusealustes või muldonnides. Need, kes ei surnud külma, nälja, haiguste ja kurnava töö kätte, pöördusid pärast oma aja ärateenimist tagasi koju, kubermangudest tulid nende asemele aga uued ehitajad. Nii kandis Peterburi ehitamise koormat palju aastaid pea kogu riik.


Algselt asus linna keskus Neeva paremal kaldal, kuhu ehitati Peeter-Pauli kindlus ja Peetri maja. Ent asukoht oli ilmselgelt valitud ebaõnnestunult. Isegi juba veetaseme väikese, 40-sentimeetrise tõusu korral ühinesid lõputud soised alad ja Neevasse suubuvad jõekesed ühtseks veteväljaks ning üksikud kõrgemad kohad, mis olid asustatud juba enne Peetri vägede saabumist, muutusid saarekesteks, mida ümbritses lõputu veeavarus. Peterburi ajalugu täidab võitlus üleujutustega, milliseid juba Peetri eluajal, aastail 1703–1725, oli üksteist, kusjuures need üksteist on üksnes suured üleujutused, mil vesi kerkis tavalisest tasemest enam kui 150 sentimeetrit kõrgemale. Sagedate üleujutuste tõttu viidi linna keskus üle vasakule kaldale ning selleks kujunes Admiraliteedihoone, mis ehitati 1704. aastal Peeter I projekti järgi. Hollandi meister Van Bolles üksnes kaunistas seda 1719. aastal, lisades tornile kuldse kera ja laeva, millest kujunes Peterburi tuntuim sümbol.


Alguses kulges ehitus üsna stiihiliselt. Puu- ning kivi-puumajade vahel laiusid tühjad maa-alad ja miski ei vihjanudki veel, et linnast kujuneb tohutu impeeriumi hiilgav pealinn. Olukord muutus märgatavalt 18. sajandi teise aastakümne alguses. 1710. aasta novembris toimus Peterburis esimene suurem õukonnaüritus – Peeter I vanema venna ja kunagise kaasvalitseja Ivani tütre Anna, tulevase keisrinna Anna Ivanovna pulmad Kuramaa hertsogiga. Märtsis 1712 valis Peeter I just Peterburi selleks paigaks, kus laskis end laulatada oma teise naise Jekaterina ehk Katariinaga (sündinud Marta Skowroñska). Samal aastal muutus Peterburi praktiliselt Venemaa pealinnaks, kuna sinna kolis tsaari õukond ning asusid ümber kõrgemad valitsusasutused.

Killuke Veneetsiat, tükike Amsterdami

Sellest ajast muutusid ehitustööd hoopis plaanipärasemaks. Ja kuna Peetri jaoks oli hästikorraldatud, õitsva ja õnneliku riigi ideaaliks Holland, kujutles Peeter I unistustes oma tulevast linna just Amsterdami sarnasena.


Oma arhitekte, kes tsaari unistused oleks suutnud teostada, Venemaal polnud ning 1715. aastal kutsuti Pariisist kohale üleeuroopaliselt kuulus Jean-Baptiste Leblond. Leblond, lähtudes tsaari ettekujutusest ja püüdlustest, koostaski linna üldplaneeringu, mille järgi see pidi kujunema Amsterdami ja Veneetsia sarnaseks.


Linna keskus jagati võrdkülgseteks ja mittevõrdkülgseteks nelinurkseteks kvartaliteks, mida piirasid kanalid. Nende nelinurkade keskse osa pidi moodustama väljak, mida kaunistavad purskkaevud, väljaku ümber tuli aga ehitada kaunid hooned, mille juurde mõnel pool nähti ette ka kaunis aed.


Peterburi peamiseks aiaks kujunes tohutule maa-alale rajatud Suveaed, mida kaunistasid mitmesugused paviljonid, grotid, kujud, mis toodi kohale Euroopast. Peeter ise suhtus kunstiteostesse üsna ükskõikselt, arvates, et need sobivad kaunistuseks või siis omavad sümboolset tähendust, olles omamoodi õppevahendiks, mis annavad inimestele teadmisi ja kasvatavad neid moraalselt.


Linna asustamiseks kasutas Peeter samu meetodeid, millega ta püüdis oma alamatele anda kas või väliselt euroopalikku ilmet – sundi ja vägivalda. On ju üldiselt teada, et kui Peeter I 1698. aastal oma välisreisilt tagasi pöördus, lõikas ta omaenese käega maha lähemate bojaaride habemed ja andis korralduse, et nad ilmuksid õukonda euroopalikus riietuses. Ta kinnitas seda korraldust oma valitsemisajal veel mitme ukaasiga, ähvardades vastuhakkajaid karmide karistustega kuni sunnitööni välja.


1713. aastal järgnes ukaas, mis kohustas kõiki õukondlasi ümber kolima Peterburi, sinna alaliselt elama asuma ja ehitama maja neile eraldatud maatükile, seda kõike taas karmi karistuse ähvardusel. Maja suurus sõltus õukondlasele kuuluvate talumajapidamiste arvust. Rikkamad inimesed pidid ehitama suurte akendega kahekordsed kivimajad. Niisuguse maja prototüübiks oli muu hulgas ka Peeter I suveloss, mis ehitati Fontanka kaldale. Tsaari ukaasid ja lugematud korraldused reglementeerisid täpselt majade mõõtmed, korstnate arvu, ehitusmaterjalid, fassaadide värvi, katuste kuju, tallide ja muude kõrvalhoonete paigutuse krundil. Tsaar määras, kes tohtis ehitada sauna ja kes mitte.


Linna lähiümbruses ei leidunud piisavalt ehitusmaterjali, mistõttu keelati kogu Venemaal kiviehituste püstitamine, ühtlasi tuli kõik müürsepad lähetada Peterburi. Kindlustamaks linna ehitusmaterjaliga, anti korraldus, et iga linna sisenev vanker peab kaasa tooma ka kolm munakivi, samuti pidi teatud hulga kive ühes tooma iga laev, mis linna saabub.



Arhangelsk surutakse kõrvale
Ühes õitsvas sadamalinnas pidi loomulikult elama rohkesti kaupmehi-käsitöölisi, mistõttu Peeter I andiski käsu asustada kiiremas korras Peterburi ümber tuhandeid ametimehi kogu Venemaalt. Välja tuli valida kõige oskajamad, jõukamad ja suurema perega inimesed, arvestamata hoopiski nende endi soove ning eirates asjaolu, et nad seoses ümberasumisega märgatavat kahju kandsid. Peeter I valitsusaja lõpuks oligi pealinna rahvastik kasvanud, omandanud enam-vähem euroopaliku väljanägemise ning paljud euroopalikud kombed. Sageli juhtus siiski sedagi, et tsaari käsul välismaal hariduse saanud ja euroopaliku käitumise omandanud noor õukondlane kaotas koju, oma harjunud keskkonda tagasi pöördudes need maneerid ruttu ning elas edasi vanal viisil.


Põledes soovist muuta Peterburi õitsvaks sadamalinnaks ja hoolimata sellest, et ehitatud polnud veel piisavalt ei elumaju, kaubandus- ega laohooneid, suunati tsaari korraldusel kogu Venemaa eksport nüüdsest läbi Peterburi. Nii lükati kõrvale Arhangelsk, mis seni oli olnud Venemaa peamine väljaveosadam. Tugev löök anti sellega ka väliskaubandusest elava kaupmeeskonna ning kogu Põhja-Venemaa elanike heaolule.

Sunniviisil sundimatuks

Peeter I silme ees seisis armastatud Amsterdam – puhas, hoolitsetud ja mugav linn, armsad värvitud fassaadid peegeldumas kanalite vaikselt veepinnalt, pidulikult riides linlased pühapäeviti muusika saatel paatidel mööda kanaleid sõitmas. Peeter käskis Peterburi tänavad kividega sillutada ja riputada üles õlilaternad. 1718. aastal kohustas ta varakaid kodanikke võtma n-ö riigikassast endale purje- või sõudepaat, mis polnud ette nähtud majandussõitudeks, vaid liikumiseks linna arvukatel kanalitel. Edasine hoolitsemine veesõidukite eest jäi juba omanike ja nende järeltulijate hooleks. Pühapäeviti tuli spetsiaalse signaali peale ja suure trahvi ähvardusel koguneda kindlasse kohta, et osaleda erilistel veel korraldatud üritustel.


Luues 1718. aastal kindral-politseimeistri ametikoha, kirjutas tsaar oma käega ukaasi, millega too muu hulgas pidi jälgima tänavate ja kanalite korrasolekut ning seisma hea linna puhtuse ja tuletõrjeohutuse eest.


Peterburi ühiskondlik elu pidi vähemalt väliselt meenutama seda, mida Peeter oli näinud Amsterdamis, Londonis, Viinis, Pariisis. Peetri-eelne ühiskond oli üsnagi suletud. Elu kulges monotoonselt, tavaliselt töö, kiriku ja pere ringis, sest polnud teatreid, ei korraldatud seltskondlikke koosviibimisi. Võimalus mitteformaalselt suhelda puudus peaaegu täiesti tingimustes, kus nii kirik kui ilmalik võim rõhutasid askeetlikku ellusuhtumist ja ei hinnanud mingit meelelahutust – muusikat, laulu, tantsu, mitmesuguseid mänge jms. Peaaegu ainsaks suhtlemisvõimaluseks oli külaskäimine, mis aga allus, eriti aristokraatlikus seltskonnas, väga täpsetele reeglitele. Näiteks võis küllakutsele vastata jaatavalt alles kolmandal korral, külla tuli alati natuke hilineda, lauas istuti aga rangelt vastavalt külaliste asukohale ühiskondlik-administratiivses hierarhias. Väga kaua aega käisid üksteisel külas ainult mehed, hiljem küll ka naised, ent sel juhul korraldati sisuliselt kaks pidu – meeste ja naiste oma eraldi. Teistsugune lahendus tuli kõne alla vaid siis, kui tegu oli väga lähedaste sugulastega.


Peeter I, püüdes lõhkuda ühiskonna suletust, viis Peterburis sisse uue meelelahutuse ja suhtlemise viisi – assambleed. Assambleesid korraldati regulaarselt vastavalt tsaari ukaasile aristokraatide majades. Need olid mõeldud meelelahutuseks, ent nende külastamine oli õukondlastele kohustuslik, moodustades lausa ühe osa nende ametiülesannetest. Egas ilmaasjata kuulutanud assambleede asutamise ukaasi 1718. aastal välja kindral-politseimeister, kes pidas ühtlasi ka arvestust külaliste üle. Tihti määras tsaar ise, kelle majas assamblee toimub.


Assambleed erinesid põhimõtteliselt varasematest seisuslikest pidudest. Naisedki võtsid neist ballilaadsetest üritustest osa võrdväärselt meestega. Peoperemehel ei olnud ka enam nii suurt tseremoniaalset kohustust hoolitseda külaliste eest, kelle hulgas võis olla ka üsna tundmatuid inimesi, nagu näiteks mõni hollandlasest kapten või hoopis tundmatut päritolu ja sugu välismaine kaupmees, kelle viibimine varasematel pidudel poleks kõne allagi tulnud. Assambleele pääses iga korralikult riides inimene. Peremehe ülesandeks oli varustada külalised piisava hulga jookide, tubaka, piipude, malendite ning suure tantsusaaliga, sest malet ja tantsu peeti tol ajal peamiseks meelelahutuseks.


Käituda tuli sundimatult ja tseremoniaalsus oli keelatud. Eksijaid karistati halastamatult – neile toodi kolmeliitrine Suure Kotka pokaal, mis oli täidetud viinaga, mis tuli ühe hingetõmbega ära juua. Kui tsaar mõne assamblee külalise peale eriliselt vihastas, valati pokaali pipranastoikat kangusega 70 kraadi, mille ärajoomine võis lõppeda isegi “süüdlase” surmaga.


Niisiis tuli inimesi sundimatult käituma sundida, kasutades selleks politseilisi abinõusid ja ähvardades karistusega. Tsaari käsule ei julgenud keegi vastu hakata, kannatati ja “lõbutseti” püüdlikult. Tsaar külastas isiklikult peaaegu iga assambleed ja jälgis hoolega, mis toimub.

Harjutused tulega

Enne Peetrit oli ka avaliku elu sündmusi ja tähtpäevi – sõjalist võitu, pärija sündimist, uue aasta saabumist jms, rääkimata siis kiriklikest pühadest – tähistatud kirikliku palve, kellahelina või ristikäiguga. Peeter I muutis järsult ka avalike tähtpäevade nägu, andes neile ilmaliku ilme.


Varasemaga võrreldes lausa enneolematu mõõdu ja hiilguse omandas sõjaliste võitude tähistamine. Tseremoonia lahutamatuks osaks kujunes pidulik sõjaväeparaad Peterburi kaunistatud tänavatel, kuhu püstitati selleks puhuks spetsiaalsed triumfikaared. Paraadidel võis näha vange, trofeerelvi ja vaenlase lippe. Avalike pidustuste möödapääsmatuks osaks kujunesid ilutulestik ja suurtükisaluut. Kaasaegsed on meenutanud, et 1710. aastal, kui tähistati Baltimaade vallutamist, kulutati ilutulestikule ja saluutidele rohkem püssirohtu, kui oli nõudnud vallutus ise. Legend räägib, et ükskord, vaadates rahulolevalt järjekordset ilutulestikku, olla Peeter I öelnud Preisi saadikule: “Ma pean niisuguse meelelahutusliku tulega harjutama oma rahvast lahingutulega. Ma olen kogenud, et see, kes on enam harjunud meelelahutusliku tulega, kardab vähem tuld ka võitluses.”


Reeglina käis niisuguste tähistamistega kaasas ka mitu päeva kestev rahvapidu, kus kostitamiseks pandi tänavatele välja viina-, õlle- ja veinivaadid. Suurel peol, millega 1721. aastal tähistati Põhjasõja lõppu, seati ühele väljakule üles ka suur küpsetatud härg, mille kõrvale ehitatud purskkaevudest purskusid punase ja valge veini joad.

Haritus asjade kaudu

Peterburi pidi kujunema ka haridus- ja teaduskeskuseks. Peeter I võttis kuulda tuntud Saksa õpetlase Gottfried Wilhem Leibnizi nõu, kelle arvates oli kõige efektiivsemaks teadmiste levitamise ja inimeste valgustamise teeks harulduste kogumine ning muuseumide asutamine. Tsaari nõudel toodi talle nii kodu- kui välismaalt ebatavalisi asju, kunstiesemeid, instrumente, raamatuid jms. 1714. aastal viidi see harulduste ja vanavara kogu üle Peterburi ning tsaari suvelossis eraldati sellele koguni omaette ruum, mida hakati kutsuma Kunstikambriks. Kunstikambri ehk esimese Vene muuseumi juurde tekkis ka esimene Vene raamatukogu, kuhu koondati Peeter I isiklikud, samuti Kremlist ja mitmetest välismaistest raamatukogudest pärit raamatud ja käsikirjad.


1717. aastal käis Peeter I oma teisel välisreisil, viibides Prantsusmaal ja külastades ka Prantsuse Akadeemiat, mille järel ta seadis eesmärgiks luua samasugune asutus ka Venemaal. Peterburi Teaduste Akadeemia põhikirja koostamises osales Peeter isiklikult. Akadeemia, millest kujunes tõepoolest Vene teaduse tähelepanuväärne keskus, avati siiski alles pärast Peeter I surma, novembris 1725.

*

Tohutute jõupingutuste tulemusel Peterburi asutati, laienes ja ehitati üles, ning muutus ajapikku Euroopa üheks huvitavamaks ja ebatavalisemaks linnaks. Tema asutaja unistas Venemaa Amsterdamist, ent rajas linna, mis ei sarnane ühegi teisega ning võlub oma harukordse iluga.

VLADIMIR SERGEJEV (1951), D. Phil., töötab Tallinna Pedagoogikaülikooli vene kirjanduse õppetooli dotsendina.