Nr. 5/2006


Sõjatehnika
Uusi jalaväerelvi

Alates automaatide ilmumisest ei ole jalaväe relvastus oluliselt muutunud. Jalaväelase põhirelvaks on ikka automaat, mis lisaks tavalistele kuulidele võib relvaraua all olevast eriseadmest lasta ka omalaadseid jalaväegranaate. Kuid relvaasjandus ei seisa siiski paigal: ka käsirelvade alal on välja pakutud huvitavaid ideid ning loodud uusi relvamudeleid.

1960. aastate lõpuks tekkis sakslastel idee modifitseerida jalaväe automaati ja võtta kasutusele kestata padrun. Selle idee väljaarendamine kulges tuntud relvatehase Heckler & Koch ning lõhkeainevalmistaja firma Dynamit Nobeli koostöös. Viimase peamiseks ülesandeks oligi kestata laskemoona loomine. On selge, et kestata laskemoona puhul hoitakse kokku tohutu metallihulk, mis padrunikestade näol relvast välja paisatakse.

1980. aastate lõpuks valmiski uudne ja omapärane automaat G11, mis töötab 4,7- millimeetrise kaliibriga kestata laskemoonaga. Kui algses versioonis oli padrun väljaulatuva kuuliga, siis hiljem “istutati” kuul püssirohukesta sisse. Padruneid laetakse pöörleva lukustusseadmega, kuhu padrun kukub vertikaalselt, ja siis pööratakse relvaraua suunas. Tõrke korral, kui padrun jääb põlemata, lükkab järgmine padrun selle laadimisseadmest välja. Niisuguse relva mass on 3,6 kilogrammi, kogu süsteem asub kinnises korpuses. Relva omapäraks on asjaolu, et lisaks tavalisele automaaditulele kiirusega 600 lasku minutis on tal tabamisvõime suurendamiseks kolmelasuliste valangute režiim. Selles on laskekiirus viidud 2000 lasuni minutis, mis tähendab, et välja lastud kolm kuuli jõuavad relvast enne lahkuda, kui viimane tagasilöögil nõksu tahapoole paiskub. Seetõttu liiguvad kuulid praktiliselt endises suunas ja ei tõuse järjest ülespoole, nagu tavalise automaadivalangu korral. Kokkuvõtteks võib öelda, et valmistatud on originaalne, täpne ja töökindel relv.

Kahjuks pole aga G11 ühegi maa relvastusse jõudnud, täpseid põhjusi selle kohta pole samuti keegi avaldanud. Üks on kindlasti see, et suuremate vägede ümberrelvastumine on ülimalt kallis. Ilmselt nõuab ka kestata laskemoona tootmine oluliselt kõrgemat tehnoloogiat kui tavaline laskemoon.

Heckleri & Kochi USA tehas on realiseerinud ka teise huvitava idee: luua jalaväerelv, mis ühendaks endas nii automaati kui ka programmeeritavat granaadiheitjat. Viimane tähendaks seda, et tulistatava granaadi saaks vajalikul kaugusel plahvatama panna. Seni kasutati automaadi alla kinnitatavat eriseadet, millest sai välja paisata granaate. Selliselt tulistatavad granaadid pole aga tõkke taha varjunud vastase puhul eriti tõhusad. Uue relva põhiideeks oli: panna granaat plahvatama vastase kohal või taga. Loodud relva XM29 üldnimetuseks on OICW (Objective Individual Combat Weapon), mille tähendus oleks – sihtmärgipärane individuaalrelv. Uus “kaheraudne” kujutab endast kahe relva ühendust, ühelt poolt tavalise 5,56 mm automaadipadruniga automaati ja teiselt poolt programmeeritavat 20 mm kaliibriga granaadiheitjat. Viimase loomine oli kõige raskem ülesanne, sest nõudis ka vastava programmeeritava laskemoona konstrueerimist, mida saaks etteantud kohas lõhkema panna. Kuna relva loomise idee tuli Ameerikast, siis ilmselt võetakse see lähiaastatel ka sealsete eriüksuste relvastusse. XM29 ise on suhteliselt kallis, ligi 10 000 dollarit, kallis on ka granaadiheitja laskemoon.

Kolmandaks uueks ideeks, mis on samuti realiseeritud Heckleri & Kochi USA firmas, on moodulrelv XM8, mis peaks asendama nii automaati M16 kui ka M4 karabiini ning olema neist universaalsem. Tegemist on spetsiaalselt konstrueeritud moodulite ja relvaraudadega, millest saab vastavalt vajadusele kiiresti kokku panna tavalise automaadi, lisada sellele vajadusel 40 mm granaadiheitja, kompaktse ja väikese eriüksusi rahuldava karabiini, jalaväesnaipri variandi kui ka kergekuulipilduja. Kõikide nende puhul sobivad ühesugused, 5,56 mm automaadipadrunid.


REIN-KARL LOIDE (1942) on Tallinna Tehnikaülikooli professor, füüsika-matemaatikadoktor.




Rein-Karl Loide