Müüdid, legendid, illusioonid

Pärast II maailmasõda kujunenud NSV Liidu ja Ühendriikide vastasseisu üks tegevustandreid oli Ida-Euroopa, sealhulgas Ungari. Seepärast saab 1956. aasta Ungari revolutsiooni ning vabadusvõitlust tegelikult lahti mõtestada ainult rahvusvaheliste jõusuhete taustal. Ehkki revolutsiooni ebaõnnestumine pikemas perspektiivis hoopis parandas Ungari positsioone sotsialismilaagris, polnud sise- ja rahvusvahelise suveräänsuse tagasivõitmiseks, blokist lahkumiseks ning demokraatlike suhete loomiseks reaalset võimalust.

Kas oleks võinud minna teisiti? Ebaõnnestunud revolutsiooni ning ülestõusu järel on see üks sagedasemaid küsimusi, mis pakub huvi nii kaasaegsetele kui ka järeltulevatele põlvedele. Kas kaotus oli paratamatu, või oleks soodsamate siseriiklike ja rahvusvaheliste tingimuste korral siiski olnud ka võiduväljavaateid? 1956. aasta revolutsioon tõstatab loomulikult samasuguse dilemma ning kuulub koos teiste ajalooliste traumadega küsimuste hulka, millele Ungari ühiskond ei suuda anda rahuldavat vastust tänini. Seepärast sisaldavad nii tavaarvamused kui teaduslikud tõlgendused korraga nii ratsionaalseid elemente kui emotsionaalseid ja eetilisi tõekspidamisi. Viimased on möödunud aastakümnetel aidanud mitte ainult üks kord kaasa ajalooliste müütide ja legendide sünnile.

Maailmasüsteemi stabiilsus

1956. aastaga seotud tänaseni elavatest müütidest on kõige põhilisem see, mille kohaselt oleks ülestõus võinud võita, kui asjaolud rahvusvahelisel areenil oleksid kujunenud Ungari jaoks soodsamalt. Pärast 1989. aastat teostatud uurimused on põhinenud süstemaatilisel tööl juurdepääsetavaks muutunud kodu- ning välismaiste arhiivimaterjalidega. Nende põhjal võib ühemõtteliselt öelda: 1945. aastal Euroopas välja kujunenud status quo säilitamisele rajatud kahepooluselises maailmas puudus Nõukogude impeeriumiga seotud riikidel reaalne võimalus likvideerida kommunistlik süsteem. NL pidas Kesk-Ida-Euroopat kuni 1989. aastani olulise tähtsusega julgeolekutsooniks, mille “loovutamine” ei tulnud kõne allagi. Vastupidi, ükskõik missuguseid nende riikide eraldamisele suunatud Lääne katseid oleks peetud sekkumiseks, mille tõrjumiseks oleks NL-i juhtkond riskinud kas või superriikide relvastatud konfliktiga, see on III maailmasõja puhkemisega. Samal ajal on ühemõtteliselt kinnitust leidnud, et USA või teised lääneriigid – võttes arvesse Euroopa status quo sundseisu – selliseid kavatsusi ei omanud. Dwight Eisenhoweri administratsiooni nn vabastamispropaganda aastatel 1953–1956 polnud enamat kui tühine retoorika, mille põhieesmärgiks oli kommunismivastase mõtteviisi alleshoidmine raudse eesriide taga.

Ajalooteaduse selline tõlgendus ei paelu mõistetavalt piisavalt neid, kes mõõdavad Ungari 20. sajandi ajaloo ühe olulisema sündmuse tähendust mitte revolutsiooni eetilise sisu ning positiivse mõjuga pikaajalises perspektiivis, vaid kes tahaksid uskuda, et võiduvõimalus oli olemas.

Seepärast säilib ja tärkab tavamõtlemises tänaseni arvukalt müüte, legende, illusioone, mille järgi revolutsiooni ebaõnnestumine polnud ette määratud, vaid et lihtsalt tingimused polnud Ungarile soodsad. Taolised põhjendused kerkivad aeg-ajalt esile memuaarides, mälestustes ja publitsistikas. Kunagiste osalejate seisukohast on see lõpuks mõistetav, ent publitsistikale pole seda nii kerge andestada, sest vajaliku – kas või minimaalse – erialase kirjandusega tutvumine annaks tulemuseks palju vähem müüte. Ajaloolasel on siiski kõige kurvem tõdeda, et müütilise maailmapildi sunnist ei pääse vahel ka kolleegid. Nii kerkivad ka käesolevas kirjutises käsitletud müüdid, legendid või väärarusaamad üha uuesti esile isegi ambitsioonikates ajalookäsitlustes.

Kõige sagedasemad müüdid ja illusioonid on enamasti seotud USA, NL-i ning ÜRO tõelise või loodetud rolliga, oluline osa neist seostub aga Ungari revolutsiooniga samaaegse Suessi kanali kriisiga.

USA ja Lääs

Kuni viimase ajani on ungarlaste mõttemall seostanud möödalastud võimaluse loodetud ning viimaks tulemata jäänud abiga Läänest. Vastavalt on hilisemate arutluste keskmes olnud alati see, mida Lääs ja iseäranis USA oleksid 1956. aastal võinud või pidanud ungarlaste abistamiseks tegema.

Lääne või USA rolliga on seotud üks põhilisi eksiarvamusi, millele toetudes pidas oluline osa Ungari ühiskonnast 1945 sündinud status quo’d ning huvisfääre ajutiseks. Ungari revolutsiooni peeti aga erakordseks sündmuseks, mis andnuks Lääne suurriikidele võimaluse maa staatuse muutmiseks. Ida-Euroopa orjastatud rahvaste vabastamist jutlustavat USA propagandat, mis raadiojaama Vaba Euroopa saadete kaudu tõhusalt adressaatideni jõudis, polnudki nii raske valesti mõista. Sest õigustatult kerkiks üles küsimus: miks peaks vaba maailma kaitsjana tuntud USA valitsus ütlema midagi, mida ta tõsiselt ei mõtle? Keegi polnud USA-d sundinud taolist lubadust andma, aga kui ta nii teeb, peab tal olema tõsine põhjus. Ehkki ida-lääne suhete kujunemine aastatel 1955–1956 andis märku kahe superriigi lähenemisest, rahustas USA propaganda kahtlejaid – orjastatud rahvaid pole unustatud.

Mainitud propagandast sai toitu illusioon, et Lääs aitab revolutsiooni Ungaris. Eriti seepärast, et “vabastamist” ei tulnud käivitada, vaja olnuks toetada vaid riigisisese plahvatuse läbi valla päästetud vabadusvõitlust. Tänapäeval võib juba paljusid üllatada fakt, et 1957. aasta veebruaris Austrias küsitletud Ungari põgenikest lootis 96% USA abile, 77% mõistis taolise abina sõjalist abi.

Teine grupp USA-ga seotud väärarusaamu hõlmab neid näiliselt ratsionaalseid põhjusi, miks USA, ehkki oleks tahtnud, ei saanud antud ebasoodsates tingimustes Ungari revolutsioonile abi anda. Need “päästvad argumendid” on tavaliselt järgmised:

presidendivalimiste kampaania (valimised toimusid 6. novembril) ei lasknud president Eisenhoweril ning valitsusel Ungari sündmustele piisavat tähelepanu pöörata;

USA välisministeeriumil puudus väljatöötatud kontseptsioon Ungari sündmuste käsitlemiseks;

välisminister John Foster Dulles sattus just kõige halvemal ajal, 3. novembril haiglasse;

Ungaris suunas USA saatkonna tööd asjur; ametisse nimetatud saadik Edward T. Walles jõudis Budapesti alles 2. novembril;

Ungari geograafiline asend ei võimaldanud USA üksustel Austria neutraalsust säilitades riiki siseneda.

Ülaltoodud teesid on osaliselt või isegi tervikuna vettpidavad, ent sündmuste kulgu need asjaolud sisuliselt ei mõjutanud. Sest USA valitsuse käitumist ei mõjutanud sellised mõneti juhuslikud sündmused, vaid hoopis külma sõja aegne lähenemisviis, mis ei võimaldanud USA-l sekkuda rivaalitseva superriigi NL-i siseasjadesse, riskeerimata vallandada uut maailmasõda.

Suessi kriis

Üldlevinud müütide seas on tänini tähtsal kohal ka uskumus, mille kohaselt revolutsioon oleks ehk võitnud, kui Lääne ühist tegutsemist poleks muutnud võimatuks paralleelselt kulgenud Suessi kriis.

On teada, et mõned päevad pärast Prantsusmaal Sèvres’is peetud Inglise-Prantsuse-Iisraeli salaläbirääkimisi, 29. oktoobril 1956, ründas Iisrael Egiptust. Vastavalt stsenaariumile järgnes sellele rahulepitajatena esinevate Inglise ja Prantsuse valitsuste ultimaatum sõdivatele pooltele. Kui Egiptus ultimaatumit vastu ei võtnud, alustasid Briti ja Prantsuse õhujõud 31. oktoobril Egiptuse sõjaliste ning strateegiliste sihtmärkide pommitamist. 5. novembril tegid Inglise-Prantsuse langevarjurid dessandi Suessi kanali suudmes asuva Port Saidi juures.

President Eisenhower reageeris paraku meelepahaga asjaolule, et liitlased võtsid taolise sõjalise operatsiooni ette USA juhtkonna teadmise ja nõusolekuta, veelgi enam – operatsioon viidi läbi vaatamata eelnevale hoiatusele. Nii astus USA algusest peale resoluutselt üles sõjategevuse lõpetamise poolt. USA majandusliku ning poliitilise surve tulemusel olid Briti ja Prantsuse valitsus 6. ja 7. novembril sunnitud aktsepteerima ÜRO erakorralise Peaassamblee resolutsiooni, mis nõudis tulevahetuse kohest peatamist.

Kahe kriisi silmatorkav kokkulangemine on andnud alust spekuleerida, et Sèvres’is 22.–24. oktoobril peetud salaläbirääkimistel mõjutas uudis Ungari ülestõusust Suessi aktsiooniks valmistuvaid Inglise, Prantsuse ja Iisraeli poliitikuid kallaletungi aja kokkuleppimisel. Teadusliku hüpoteesina pole see üldsegi välistatud. Uudis mõjutanud asjaosalisi sedavõrd, et Iisraeli rünnak toodud kavatsetust mitu päeva ettepoole – seda pärast rahuldustundega nentimist, et nüüd on NL-i tähelepanu seotud sündmustega Ida-Euroopas.

Nüüdseks on selgunud, et too kuupäev, 29. oktoober, lepiti kokku juba Sèvres’i kohtumise esimesel päeval, 22. oktoobril. Veel lahtist kuupäeva soovisid tuua varasemaks Inglise ja Prantsuse välisminister, kes tahtsid, et Iisraeli rünnak algaks võimalikult peatselt. Põhjuseks polnud aga mitte arvamus, et NL on hõivatud sündmustega Ungaris, nagu seda paljud ka praegu oletavad – revolutsioon Ungaris puhkes ju alles 23. oktoobril. Mõni päev varem, 19. oktoobril puhkenud kriis Poolas võis aga ajastamist teatud määral tõesti mõjutada.

Kiirustamise tõeline ning kõige tähtsam põhjus oli aga kahtlemata asjaolu, et nii Inglise kui ka Prantsuse väed olid olnud juba tükk aega lahinguvalmis ning ootasid ainult poliitilist otsust, et alustada Egiptuse vastu suunatud operatsiooni. Seda valmidust ei saanud hoida üleval pikemat aega. Salaläbirääkimiste tulemusi kokku võtvale Sèvres’i protokollile kirjutati lõpuks alla 24. oktoobril. Iisraeli kallaletungi kuupäevaks on protokollis endiselt 29. oktoober. Ungari revolutsiooni puhkemine ei muutnud stsenaariumis midagi, ülestõus ei mõjutanud Suessi sündmuste ajakava.

Mis puutub aga Lääne ühtsusesse, siis suurriikide vahel eriarvamusi tekitanud Lähis-Ida konflikt kergendas kahtlemata sovettide ettevõtmist. Ilmselt oleks maailma avalik arvamus Suessi kriisita Ungari revolutsiooni mahasurumise veel ühtsemalt hukka mõistnud, ehkki moraalsest toetusest polnud puudu nüüdki. Tuginedes omal ajal rangelt salastatud materjalidele, milles kajastub NL-i otsustusmehhanism ning kriisikäsitlus, võib paraku öelda: pole kahtlust, et Moskva oleks langetanud samasuguse otsuse ka Suessi kriisita. Nagu seda tehti sotsialismisüsteemi päästmise huvides 1968. aastal Tšehhoslovakkia puhul. 1981 pääses Poola ainult tänu efektiivsele kriisikäsitlusele, erakorralise seisukorra kehtestamine vabastas NL-i vajadusest rakendada samasuguseid meetmeid.

Lääne passiivsust ei põhjustanud samamoodi ühtse tegevuse võimaluse puudumine, s.o Suessi kriis, vaid see johtus status quo ning huvisfääride säilitamise poliitikast. Samal ajal andis Suessi kriis – eelkõige USA-le – suurepärase ettekäände selgitada, miks USA ei saanud vaatamata aastaid tehtud vabastamispropagandale vähemalgi määral abistada Nõukogude ülemvõimu vastu mässama hakanud ja relvaga vabaduse eest võitlevat Ida-Euroopa rahvast.

ÜRO

Tänini elab ka mitmeid illusioone ja legende, mis on seotud ÜRO kriisilahendajarolliga, samuti vaidlustega Julgeolekunõukogus ning Peaassambleel.

1956. aasta ajakirjanduses, mitmete revolutsiooniliste organisatsioonide programmides ja teistes avaldustes esinevad tihti nõudmised, mis näitavad, et omaaegne Ungari ühiskond hindas ÜRO rolli oluliselt suuremaks, kui see tegelikult oli. Üldlevinud oli illusioon, et ÜRO oleks suutnud efektiivselt vahendada ka superriikide konflikte. Elas lootus, et Julgeolekunõukogu või Peaassamblee suudab tõhusalt mõjutada Nõukogude poliitikat Ungari situatsiooni rahumeelse lahenduse huvides. Sellele vastavalt ootasid paljud juba revolutsiooni ajal ÜRO vaatlejaid ja isegi väeüksusi. Aga pärast 4. novembrit valitses üldine ootus, et ÜRO erakorralise Peaassamblee NL-i sekkumist hukkamõistva resolutsiooni alusel saabuvad Ungarisse vähemalt ÜRO vaatlejad, vahendamaks János Kádári valitsust ning Ungari ühiskonda.

Ootust motiveeris ilmselt seegi, et ÜRO-d võis pidada korraga nii kahest sõjalisest blokist sõltumatuks – seega põhimõtteliselt salongikõlblikuks ka NL-i jaoks – neutraalseks, rahvusvahelisi konflikte reguleerivaks foorumiks kui ka organisatsiooniks, mida USA oli ühel korral (Korea sõja ajal) edukalt kasutanud, et takistada NL-i huvisfääri laienemist. Tegelikult oli ÜRO algusest peale olnud tegutsemisvõimeline ainult selliste konfliktide lahendamisel, mis jäid väljapoole superriikide huve. Korea sõja ajal marssisid NL-i esindajad esimest ja viimast korda Julgeolekunõukogust välja ning tegid sellega tahtmatult võimalikuks, et Põhja-Korea vastu suunatud Lääne sõjaväeline koalitsioon organiseeriti ÜRO järelevalve all. Taoline üritus osutus aga ainulaadseks ning kordumatuks, ja pealegi võimaldas see kommunistlikku ekspansiooni ainult peatada, mitte aga tagasi lüüa. Ungaris oleks ülesandeks olnud just viimane.

Vaidlustega ÜRO-s seostub üks huvitav, konkreetse isikuga seotud “reetmislegend”, mis tekkis revolutsiooni ajal. Vastavalt sellele polnud deklaratsioon, mille Ungari alaline esindaja ÜRO-s Péter Kos 28. oktoobril Julgeolekunõukogus ette luges, mitte midagi muud kui võltsing. Deklaratsioonis protesteeris Ungari valitsus Ungari küsimuse arutamise vastu Julgeolekunõukogus, ja selle olevat “reeturist” Péter Kos käinud välja NL-i ülesandel. Revolutsiooniline ajakirjandus tegi kohe kindlaks, et diplomaadi pärisnimi oli Lev Konduktorov ja ta olevat kõigele lisaks Nõukogude kodakondsusest. Süüdistusi näis kinnitavat tõsiasi, et Kos vahetati mõne päeva pärast välja. Asja olemus selgus alles 1990. aastatel, ent küllap teavad paljud ka täna seda lugu just kirjeldatud kujul, eriti seetõttu, et 1956. aastaga seotud publitsistikas ilmub kahtlemata erutav esialgne variant ikka ja jälle päevavalgele.

Tegelikult polnud Péter Kos kunagi Nõukogude kodakondsusest, ehkki oli kandnud kuni 1950. aastate alguseni Konduktorovi nime. Nime oli ta muutnud ungaripäraseks diplomaatilisse teenistusse astumisel. Mis aga puutub tema “reetmisse”, siis avalikustatud Nõukogude allikatest on selgunud, et kõnealune avaldus oli küll seotud Moskvaga, kuid käinud piki tavapärast rada. 28. oktoobril nõudis NL Budapesti suursaadiku Juri Andropovi vahendusel Ungari valitsuselt, et see teeks kohe avalduse, mille kohaselt sündmused Ungaris on eranditult riigi siseasi ning seepärast protesteerib valitsus küsimuse võtmise pärast Julgeolekunõukogu päevakorda. Ungari valitsus täitiski “palve”, deklaratsioonile kirjutas alla Imre Nagy ja see edastati diplomaatilisi kanaleid pidi veel enne Julgeolekunõukogu istungit Kosile. See kõik toimus veel revolutsiooni nn ratsionaalsel etapil, mil Imre Nagy lootis, et suudab tihedas koostöös NL-iga situatsiooni lahendada.

Reetmislegendi ajalooline puänt seisneb selles, et Ungari ÜRO-esinduses oli tõesti reetur. Avalikkus seda omal ajal teada ei võinud ja ka praegu teavad asjast ainult need vähesed huvitatud, kes loevad hoolega teaduslike publikatsioonide joonealuseid märkusi. Too diplomaat oli Ungari ajutine asjur ÜRO-s János Szabó, kellega Imre Nagy Péter Kosi välja vahetas. Just tema nurjas sihilikult Julgeolekunõukogu 3. novembri istungil peaministrilt saadud korralduse täitmise. Ta tegi küll istungil teatavaks, et NL ja Ungari on alustanud läbirääkimisi Nõukogude sõjaväeüksuste väljaviimiseks, kuid ei edastanud Imre Nagy’i uuemat palvet, milles peaminister palus suurriikide seisukohta seoses 1. novembril deklareeritud Ungari neutraliteediga.

Julgeolekunõukogus toimunud teravatest vaidlustest sai avalikkus ajakirjanduse ning raadio vahendusel kohe teada ja nii on mõistetav, et esmajoones avalikkusele mõeldud retoorika alusel paistis sedasi, nagu oleks peamine konflikt NL-i ja Lääne suurriikide vahel. USA, Inglise ja Prantsuse arhiivimaterjalide valguses on tänapäeval selge, et ÜRO-s põrkusid Ungari asjus vastandlikud seisukohad kulisside taga, Ühendriikide, Inglise ja Prantsuse esindajate kolmepoolsetel salanõupidamistel. Nimelt tegid inglased ja prantslased pärast rünnakut Egiptusele kõik, et tähelepanu eemalejuhtimiseks viia Ungari küsimus Julgeolekunõukogust üle 31. oktoobriks kokku kutsutud erakorralisele Peaassambleele, kus pidi arutatama situatsiooni Lähis-Idas.

Taoline lahendus oleks muide Ungari revolutsiooni seisukohast olnud soodsam, sest Peaassambleel poleks NL saanud kasutada vetoõigust, seal oleks olnud vähemalt põhimõtteline võimalus mõjutada sobival ajal (seega enne 4. novembrit) tehtud ÜRO resolutsiooniga sündmusi positiivselt. Suessi kanali kriisi lahendamisele keskendunud ameeriklased tegid paraku kõik selle takistamiseks ning nõudsid kahe küsimuse käsitlemist eraldi. Sellist taktikat rakendati edukalt kuni 4. novembrini, siis aga – saanud teada NL-i sekkumisest – tuli USA esindaja välja varasema Inglise-Prantsuse ettepanekuga, mida ameeriklased olid seni eiranud. Ameerika diplomaatia pani nii ÜRO-s kui ka mujal kõik rattad käima, et NL-i interventsiooni hukkamõistmisega Ungaris jätta maailmale mulje, justkui oleks USA mänginud positiivset rolli juba algusest peale mitte ainult Lähis-Ida kriisi, vaid ka Ungari revolutsiooni asjus. Ja nagu me teame, see USA-l ka õnnestus, sest möödusid aastakümned, enne kui mainitud salaläbirääkimiste dokumentide alusel selgus USA tõeline roll.

Nõukogude Liit

Ungari revolutsiooniga seotud müüdid on põhiliselt kaht tüüpi: ühed tekkisid sündmustega samaaegselt ning elavad sellest ajast peale, teised aga sündisid pärast poliitilise süsteemi muutumist. Seni käsitletud juhtumid kuuluvad kõik esimesse kategooriasse, NL-i rolliga seoses leiame aga näiteid mõlemast.

Omal ajal oli kõige enam levinud illusioon, et revolutsiooni tulemusel on NL nõus taastama neutraliteedile rajatud Ungari iseseisvuse. Taoline visioon sai erilise tähenduse siis, kui see 1956. aasta novembri esimestel päevadel näis paljudele reaalsusena. Oktoobri viimastel päevadel oli üsna üldine revolutsiooniline nõudmine, et Ungari deklareeriks neutraliteeti ning astuks välja Varssavi Lepingu Organisatsioonist. 1. novembril Imre Nagy’i valitsus nii tegigi. Kuid Ungari neutraliteedile hinnangu andmisel on sellest ajast peale segunenud ratsionaalsed ja irratsionaalsed elemendid, mis pole sugugi üllatav, kuna antud juhul on tegu väga kompleksse küsimusega.

Neutraliteediidee üldisele populaarsusele aitas nii enne revolutsiooni kui ka revolutsiooni ajal kaasa paljudele ratsionaalsena tundunud, kuid viimaks ikka illusiooniks osutunud arvamus, mille kohaselt ühegi sõjalise blokiga liitumatu Ungari oleks taganud NL-ile samasuguse julgeoleku nagu riigi senine staatus. Taolisi lootusi tugevdas Jugoslaavia ja NL-i äraleppimine 1955. Paljud järeldasid ekslikult, et NL oleks Jugoslaavia-tüüpi neutraalsusega päri ka teiste riikide puhul.

Üldlevinud oli ka arvamus, et kuna NL oli 1955 nõustunud sõlmima Lääne suurriikidega kokkuleppe Austria staatuse kohta ja viinud oma väed välja okupatsioonitsoonist riigi idaosas, siis on lootust samasugusele tulemusele ka Ungaris. Ainult et kui Austria riigileping sündis vastastikuste järeleandmiste hinnaga, siis Ungari eest polnud Läänel sobiva väärtusega kompensatsiooni anda või ei tahetudki seda teha. Austria puhul oli kompromissiks riigi jääva neutraliteedi deklareerimine, mis tähendas, et Austria ei tohtinud ühineda NATO-ga. NL-ile oli see tõsine strateegiline võit – pole ime, et USA nõustus taolise kompromissiga alles pärast pikki kõhklusi.

Imre Nagy’i valitsuse seisukohta seoses neutraliteediga motiveeris üheaegselt kaks momenti – ratsionaalne ja irratsionaalne. Oktoobri viimastel päevadel loodeti veel, et kui toetatakse üldisi revolutsioonilisi taotlusi ning nendest kinni haaratakse, siis aitab see pärast suurel määral kaasa konsolideerumisele. Tegelikult peeti aga silmas ainult vastavate läbirääkimistega alustamist. Neutraliteedi ühepoolne deklareerimine toimus juba hoopis teistsugustes tingimustes: 1. novembril tegi valitsus selle otsuse meeleheitliku sammuna, tegelikult mõeldes, et ega asja enam hullemaks ajada saa. Nõukogude vägede taassaabumine Ungarisse ning saadik Andropovi käitumine oli juba selgeks teinud, et NL valmistub invasiooniks, mille eesmärgiks on kukutada seni ka NL-i poolt legitiimsena tunnustatud valitsus.

Pärast ebaõnnestunud revolutsiooni kerkib alati loogiliselt küsimus, et ehkki nii palju elusid nõudnud üritus ei võitnud, kas siis polnud ülestõusul pikaajalist mõju, mis annaks tunnistust – toodud ohvrid polnud asjatud. Ja kuigi 1956. aastat Ungaris peavad paljud, nagu ka allakirjutanu, just sündmuste erilise ajaloolise tähenduse tõttu piisavalt oluliseks, kui seda väärtust näha revolutsiooni eetilises sisus, s.o inimliku vabadusiha väljapurskumises, või siis Kádári süsteemi positiivses iseloomus, siis kõigile pole see piisav. Nii sündis poliitilise süsteemi muutumise ajal tänaseni erakordselt populaarne müüt, mille kohaselt Ungari revolutsioon andis NL-ile esimese saatusliku hoobi ja aitas nii vahetult kaasa sotsialistliku maailmasüsteemi kokkuvarisemisele.

Tegelikult avaldus Ungari revolutsiooni mõju kõige vahetumalt ka selles, et Lääne suurriikide passiivne käitumine tõestas ühemõtteliselt: Lääs on 1945. aasta järel Euroopas tekkinud status quo igasugusele propagandale vaatamata teadmiseks võtnud ja ei soovi seda tegelikult küsimärgi alla seada. Mis tähendas suurt rahulolu muidugi eelkõige NL-i juhtkonnale, sest senise vaikiva nõusoleku asemel saadi nüüd konkreetne tõend: tulevikus impeeriumis puhkevate konfliktide kõige drastilisemalgi reguleerimisel pole vaja Lääne seisukohaga arvestada. Selles mõttes mängis Ungari revolutsioon kahtlematult NL-ile kätte olulised eelised. Pärast 1956. aastat sai USA psühholoogiline sõda orjastatud rahvaste vabastamise nimel tegelikult minevikuks, ning koos sellega vähenes märgatavalt NL-i Ida-Kesk-Euroopa julgeolekutsooni seni pidevalt – mis siis, et ainult propaganda tasemel – “ähvardav” ebakindlus. NL jõudis Ungari revolutsioonile järgnenud kümne aastaga arengu kõige dünaamilisemasse etappi. Teatud valdkondades, näiteks kosmoseuurimisel, edestati lühikeseks ajaks isegi USA-d. Ja ehkki leidub neid, kes püüavad NL-i kokkuvarisemist seletada eetiliste faktoritega, toimus kokkuvarisemine tegelikult ikkagi impeeriumite hästi tuntud ülemäärase laienemise ning majandussüsteemi konkurentsivõimetuse tõttu.

Malini märkmete tõlgendamine

Ungari revolutsiooniga seotud müütide ning illusioonide vaatlemisel üllatab kõige enam, et nende seas leidub ka täiesti uut, viimastest aastatest pärit materjali. Veelgi enam – uued müüdid ei sünni ratsionaalsete otsuste tegemiseks vajaliku informatsiooni puudumise või kättesaamatuse tõttu, vaid hoopis vastupidi. Ilmuvad välja uued dokumendid, mille olemasolust varem ei teatud ja mis annavad senisest palju usaldusväärsema pildi otsuste tegemise mehhanismi kohta NL-is. Kõige uuema NL-iga seotud müüdi tekkeks on andnud põhjust nn Malini märkmed, mis jõudsid avalikkuse ette 1990. aastate keskpaiku, kui senine Nõukogude poliitika seoses ülestõusuga Ungaris sai uue hinnangu.

NLKP presiidiumi nõupidamistel tehtud mitteametlikud, tihti katkendlikud, kuid ometi erakordselt informatiivsed ülestähendused lubavad esimest korda heita pilgu Moskva kõrgeima juhtkonna vaidlustele, mille tulemusel hästi teada otsused lõpuks tehti. Need dokumendid kinnitavad arvamust, et Kremlis peeti tõsiseid, tihtipeale teravaid vaidlusi, millist poliitilist joont järgida. Kuid millised olid panused, selle kohta lähevad arvamused lahku ka uute allikate valgusel.

Märkmete uurimisel on mõned jõudnud arvamusele, et Nõukogude juhtkond oli kriisi käsitledes palju avatum, kui varem arvatud. Järelikult polnud ka ülestõusu mahasurumine ainus võimalus. Soodsamates oludes, millised tavaliselt jäetakse täpsustamata, oleks seega olnud võimalus ka revolutsiooni õnnestumiseks. Ida-Kesk-Euroopa oleks vabanenud mitte 1989–1990, vaid juba 33 aastat varem. Nii väidavad uurijad suurel määral ühele ainsale uuele informatsioonilõigule toetudes. Märkmetest selgub, et NLKP presiidium võttis 30. oktoobril – Moskvas viibinud Hiina delegatsiooni survel – vastu ühehäälse (!) otsuse: Nõukogude väed tuleb Ungarist välja viia. Ja ehkki NL-i juhtkond juba järgmisel päeval oma seisukohta muutis ja otsustas revolutsiooni maha suruda, tõlgendavad mitmed mainitud uut fakti nii, et NL oleks antud hetkel olnud nõus Ungarist loobuma.

Probleemi põhjustab niisiis usutavaks peetava uudse fakti tõlgendamine, sest enamik teadlasi on vastupidisel seisukohal. Nende arvates pole Malini märkmete sõnum vastuolus Nõukogude poliitikale varem antud hinnanguga ja üldiselt hoopis tugevdab seda. Juhtkonna vaidlused olid tõesti tõsised ning vist veel teravamad, kui varem on arvatud, kuid panuseks polnud mitte Ungari loovutamine ehk siis revolutsiooni tunnustamine, vaid see, milliseid ja kui suuri järeleandmisi võib teha Imre Nagy’i valitsusele olukorra konsolideerimiseks sotsialistliku korra raames.

Malini tihtipeale katkendlike märkmete mõtestamisel tuleb edaspidigi hinnata igat infolõiku uut ning senist infot analüüsides. Kõike seda üldise maailmapoliitika ning ida-lääne suhete kontekstis. Taolise lähenemisviisi puhul on enam kui selge, et NL-i potentsiaalne otsus polnud suunatud mitte mingil juhul Ungarist “loobumisele”, vaid hoopis vastupidi. Nõukogude juhtkonna maksimaalne poliitiline järeleandmine oleks jäänud piiridesse, mis lubanuks Imre Nagy’i valitsusel säilitada sotsialistliku süsteemi ning Nõukogude bloki terviklikkuse.

Et Nõukogude vägede väljaviimine tuli kõne alla ainult mainitud kahel tingimusel, seda tõendavad Malini märkmetes mitu lõiku. Otsuse tegemisel ütles välisminister Šepilov: “Ungari valitsusega vastastikku üksteist mõistes oleme nõus Ungarist lahkuma. Võitlus rahvusliku kommunismi vastu tuleb pikk.” Taolise otsuse kavandatud tulemuseks polnud mitte kapitalistliku korra restaureerimine, vaid Poolaga sarnaneva situatsiooni loomine, st reformide teel suurema iseotsustamisõigusega, kuid Moskvale endiselt lojaalse, Nõukogude bloki raamidesse jääva sotsialismivariandi teke.

On iseloomulik, et nõude säilitada iga hinna eest status quo ütles kõige ühemõttelisemalt välja Anastass Mikojan, kes muidu esindas Ungariga seoses kõige liberaalsemaid vaateid. “Ungarit ei tohi meie laagrist välja lasta,” ütles Mikojan presiidiumi istungil 1. novembril, päev pärast otsust invasiooni vajalikkuse kohta. Samal ajal püüdis ta teisi isegi veenda, et poliitilise lahenduse võimalus pole veel täiesti ammendatud ja seepärast tuleks sekkumisega 10–15 päeva oodata.

Nüüdisajal päevavalgele ilmunud dokumendid lubavad niisiis paradoksaalsel moel teha realistlikke järeldusi, kuid võimaldavad ka uute müütide teket. Üheks selliseks on just Malini märkmetest lähtuv seisukoht, nagu oleksid sovetid kavatsenud Ungari 30. oktoobril 1956 omaenda saatuse hooleks jätta.

Ajalooliste müütide, legendide, illusioonide vastu ikka ja alati võitleva ajaloolase ülesanne ei saa siiski olla midagi muud kui veenda lugejaid: me saame nii ajaloolises perspektiivis kui tänapäeval reaalse ettekujutuse Ungari kohast, rollist ja võimalustest maailmas ikkagi ainult siis, kui ka lähimineviku tundmaõppimisel saab müstilise mõtlemise soovist jagu reaalne ajalooline enesetunnetus, lugupidamine faktidest.

Ajakirjast Rubicon 10/2001 tõlkinud Ivar Sinimets.

AUTORIST: Csaba Békés (1957) on ajaloolane, alates 1999. aastast Külma Sõja Ajaloo Uurimise Keskuse direktor. Tema peamised uurimisteemad on olnud külma sõja ning ida ja lääne suhete ajalugu, 1956. aasta Ungari revolutsiooni rahvusvahelised tagamaad, Ungari rahvusvahelised suhted 1945–1991.