2004. aastal valmis tuntud Ungari naisrezhissööri Márta Mészárose film “Matmata surnu”, mis räägib Imre Nagy’i viimastest eluaastatest ja hukkamisest.

Film ja dokument

Rezhissöör on teinud mängufilmi, viinud oma nägemuse vang Imre Nagy’ist filmilinale, teos on seega fiktsioon. Samas pole ta mitte ainult kasutanud ajaloouuringute tulemusi, vaid on oma teosesse pannud ka sellise mitmekihilise dokumentaalse materjali, mida tavaliselt kasutavad ajaloolased ja dokumentaalfilmide tegijad: märkmed salajastest pealtkuulamistest, ülekuulamis- ja vestluste protokollid, elulugu, päevik, kiri, tollane filmikroonika ning fotod. Mõned kaadrid jäljendavad teadlikult filmikroonika stiili, mõnda kaadrit on elavdatud tollaste fotograafide ülesvõtetega. Teadlikult võetud dokumentalistlikku vaatenurka näitab ka see, et peategelast kehastav Jan Nowicki on välise sarnasuse huvides võimalikult hoolikalt grimeeritud; mõned sündmuspaigad on samad mis toona (näiteks Jugoslaavia saatkond, saatkonna nõupidamissaal) ning mõne stseeni “koreograafia” imiteerib originaalkaadrites nähtut. […] Samas on Márta Mészáros mõnes punktis väga tugevalt kõrvale kaldunud “tegelikkusest”, mille ta dokumentidele põhinedes üles on ehitanud. Tasasel maal asuv Snagov (kohanimi kõlab filmis korduvalt) on paigutatud kõrgmäestikku, Tatrate lähedusse. Ülekuulamiste alguses istuvad Nagy ja ülekuulaja ühes imelikus lao või kuuri moodi ruumis, mille pooli eraldab traatvõrk – ilmselt kasutati seda kunagi külastustoana. Nagy ei pidanud revolutsiooni päevil kunagi selliseid formaalseid pressikonverentse, nagu näeme filmi alguses jne. Kuid ilmselt on kõige tavatum, kõige ootamatum see, et muudetud on Imre Nagy’i “viimased sõnad”. Selle asemel on tekst, mis säilinud filmi- ja helisalvestiste põhjal kohtuprotokollist erineb, ehkki kohati võib näha ka kokkupuutepunkte.

Kohtuasja “dokumendid”

Imre Nagy’i viimased sõnad, tema käitumine uurimise ja kohtuprotsessi käigus jäid aastakümneteks täiesti tundmatuks. 17. juunil 1958 ilmunud justiitsministeeriumi teade sisaldab ainult seda, et kohtuprotsessi jooksul peaminister “eitas oma süüd” lõpuni (samuti nagu József Szilágyi(1) ja Pál Maléter). “Kuriteo kaasosaliste” ja tunnistajate ülestunnistuste järel “paljastati” Imre Nagy ning seejärel andis ta “kuriteo fakte puudutavaid detailseid ülestunnistusi”. Mõni aeg hiljem ungari ja neljas maailmakeeles välja antud nn “Valge Raamat” (pealkirjaga “Imre Nagy’i ja tema kuriteo kaasosaliste vasturevolutsiooniline konspiratsioon”) andis sellele veel mõne kontekstivälise “lisandi”, mõne võltsitud katkendi, mis olid võetud kohtuprotsessi lühendatud protokollist. Samasugune kontseptsioon oli ka 80-minutilisel propagandafilmil, mis toetus 1958. aasta 9.–15. juuni kohtuprotsessi materjalile ja mida hiljem küll kunagi ei näidatud, kuid mis säilitati kohtuasja lisamaterjalina. Kahjuks hävitati täielik vändatud materjal – see, millest nimetatud 80 minutit kokku lõigati – 1961. aastal.

Imre Nagy’i kohtuasjaga seotud infosulg toimis jäigemalt kui Nõukogude korra saladusehoidmine keskmiselt: kohtuasja üksikasjadest oli väga vähe teada 1989. aastani

1968: väljamõeldud “viimased sõnad”

Juunis 1968 ilmus Pariisi Kirjanduslehe(2) esilehel üks tekst, mis viitas teatele Budapestist ning mis korrespondendi sõnul sisaldas Imre Nagy’i viimase sõna õiguse saamisel lausutud sõnu. Need kõlasid nii: “Ma proovisin sotsialismi au Doonau orus kaks korda päästa: 1953. ja 1956. aastal. Rákosi(3) ja venelased takistasid mind selles. Kui selle tõestamine, et kommunistid ei ole rahva vaenlased, praegu minu elu nõuab, annan selle meelsasti. Pärast seda pole see nagunii midagi väärt. Ma tean, et ükskord tuleb veel üks Imre Nagy’i kohtuasi, millega mind rehabileeritakse, ning minu matustele tuleb kolm korda rohkem rahvast kui Rajki(4) matustele. Ma kardan ainult seda, et hüvastijätukõne peavad mulle need, kes mind reetsid.” Pärast seda sattus see tekst mitmesse 1956. aastat käsitlevasse väljaandesse, sai tuntuks ning palju kasutatud tsitaadiks kogu maailmas. […]

Enne kohtuotsuse väljakuulutamist: esimesed “viimased sõnad”

1980. aastate algusest rõhutasid kohtuasja üleelanud isikud, eeskätt Miklós Vásárhelyi(5), mitmel korral nii kodus kui välismaal tehtud kommentaarides, et Imre Nagy ei ole seda öelnud. Vihjati ka sellele, et ta ei soovinud üldse viimase sõna õigust kasutada ning mingit poliitilist deklaratsiooni pole kunagi esitatudki. 1989. aastal tulid riigiprokuröri algatatud tühistamisprotsessi käigus Siseministeeriumi dokumentidearhiivi nn suletud osakonnast esile Imre Nagy’i kohtuasja dokumendid. Nende seas on ka helisalvestised, säilinud film ning sõna-sõnalt kirja pandud (ehkki mittetäielik) protokoll. Nii selguski, mida Imre Nagy tegelikult ütles. Hiljem selgus aga, et “viimaseid sõnu” polnud mitte üks, vaid kaks.

Varasema kohtukorra kohaselt sai süüalune tõendusmaterjali menetluse lõppedes, prokuröri süüdistuskõne järel ning enne kaitseadvokaadi kõnet ja kohtuotsuse väljakuulutamist viimase sõna õiguse. Just siis luges Imre Nagy – õnneks sisaldab säilinud filmikatke ka neid kaadreid – ühest väikesest vihikust, mis tal kohtuprotsessi ajal kogu aeg kaasas oli, ette järgmist: […]

“Kõrgesti austatud Rahvakohus! Kõrgesti austatud juhataja! Prokurör tegi oma süüdistuskõnes ettepaneku määrata mulle kõige karmim karistus, surmanuhtlus. Muu seas põhjendas ta seda sellega, et rahvas ei saa leppida armuliku kohtuotsusega. Annan oma saatuse rahva kätte. Kaitsja sõnavõtu järel ei soovi ma kasutada viimase sõna õigust, ma ei soovi enda kaitseks midagi öelda, ootan austatud Rahvakohtu õiglast otsust.”

Imre Nagy koostas selle lühikese teksti ilmselt juba varem. Juba siis püüdis ta eeskätt näidata menetluse ebaseaduslikkust ning jäädvustada oma poliitilise tegevuse kõrghetki. Rahvakohtu nõukogu esimees Ferenc Vida kordas faktide asemel süüdistuse poliitilist ja kriminaalõiguslikku iseloomu. Ilmselt otsustas Imre Nagy just nende vahel päevi kestnud vaidluste ajel nii, et ta ei tee kokkuvõtet oma poliitilistest tõekspidamistest, mis ta 1956. aastal kehtestada soovis. Siiamaani ilmumata jäänud Rumeenia märkmetes (kirjutatud pealkirjaga “Mõtted, meenutused”), samuti ülekuulamiste ja protsessi ajal tehtud märkmetes ei pidanud ta oma poliitiliste tõekspidamiste aluseks revolutsiooni päevil tehtud erakorralisi otsuseid, vaid just alates 1953. (isegi 1945., 1948.) aastast pidevaks kujunenud reformipoliitikat. […]

Pärast kohtuotsuse väljakuulutamist: teised “viimased sõnad”

Pärast surmaotsuse teatavaks tegemist ja vastavalt kohtumenetluse seadustikule küsis kohtunik süüdimõistetutelt, kas nad soovivad armu paluda. Sellest, mis pärast kohtuotsuse teatavaks tegemist toimus, teame vaid seda, mis helilindile on salvestatud. Teadaolevalt ei ole säilinud Imre Nagy’i märkmed ega ka hüvastijätukiri, vähemalt pole need siiani avalikkuse ette jõudnud. Viimased sõnad, mis helilindilt kõlavad, on järgmised: “Lubagu kõrgelt austatud Rahvakohtu Nõukogu mul mõne sõnaga põhjendada oma seisukohta armupalumise asjus. Pean surmanuhtlust, mille kõrgelt austatud Rahvakohtu Nõukogu mulle määras, ebaõiglaseks; selle põhjendusi ei pea ma tõestatuiks ning seega ei saa ma neid ka aktsepteerida, ehkki tean, et otsus ei kuulu edasikaebamisele. Minu ainsaks lohutuseks käesolevas situatsioonis on see, et varem või hiljem kuulutab ungari rahvas ja rahvusvaheline töölisklass mu vabaks neist süüdistustest, mille raskust ma praegu pean kandma, mille tagajärjel ma oma elu pean andma, kuid mille ma siiski enda peale pean võtma. Ma tunnen, et kunagi saabub aeg, mil rahulikumas õhkkonnas, selgemast vaatevinklist ning faktide parema tundmise põhjal ka minu juhtumis õigluse jalule saab seada. Ma tunnen, et olen ränga eksimuse, kohtuliku eksimuse ohver. Ma ei palu armu.”

Kui see, mis Imre Nagy enne süüdimõistmist ütles, oli arvamus tema “süüdistusest”, siis see viimane tekst on tõeline tulevikku suunatud sõnum, mis usub saabuvasse “tõetundi” (samamoodi nagu 1968. aastal ilmunud apokrüüf).

Imre Nagy’i “sõnumi” adressaadiks, kellelt ta õiglust, tõelist süüdimõistmist või õigeksmõistmist ootas, oli ungari rahvas ja rahvusvaheline töölisklass. Seda viimast sõna hääldas Imre Nagy – kes oli täpse, suisa rigoroosse keelepruugi austaja – erilise rõhuasetusega. […]

Niinimetatud (mitteautentne) apokrüüf […] on säilitanud kaks originaaltekstis kõlanud sisulist detaili: veendumuse, et tulevik annab talle õiguse, ning originaaltekstist tugevama rõhuasetusega ülestunnistuse selle kohta, et Nagy’i arvates on kommunism ühitatav rahva teenimisega. 1968. aasta viimased sõnad sisaldavad aga ka kahte uut detaili: meenutust sellest, et Nagy püüdis Ungaris kaks korda sotsialismi päästa (1953. ja 1956. aastal, mõlemal korral ebaõnnestunult), ning 1956. aasta 6. oktoobri Rajki matuste tulevikuprojektsiooni: hüvastijätukõne Nagy’ile peavad just need, kes selles poliitilises mõrvas kaasosalised on (nagu see 1956. aastal ka Rajkiga juhtus).

Väljamõeldud teksti hauatagune elu

Tänu säilinud allikatele sai 1989. aastal selgeks, et sellel tsitaadil pole sisulistele kokkupuutepunktidele vaatamata tõepõhja all ning ükski neist lausetest ei ole tegelikkuses kõlanud. Tundus, et apokrüüfi “viimased sõnad” muutuvad huvitavaks, müütiliseks osaks Imre Nagy’i hauatagusest elust. Imelikul kombel selgus uurimise käigus siiski, et kuigi Imre Nagy pole neid tagantjärele tema suhu pandud lauseid kunagi öelnud, peegeldavad nende üksikud osad tõepoolest Nagy’i mõtlemisviisi. Vaadakem Snagovi päevikut! Oma poliitilistes märkmetes, mis ilmselt 1957. aasta veebruari lõpus kirja pandud, kirjutab Imre Nagy nõnda: “Sotsialismi kõige kriitilisematel, kõige raskematel päevadel pidin ma kahel korral riigi etteotsa asuma. Esmalt 1953. aasta juunis, mil esmakordselt peaministri ametikoha täitsin vastavalt NLKP juhtkonna ettepanekule ja Ungari Töölispartei keskpresiidiumi koosoleku 1953. aasta juuni määrusele, päästmaks riiki, mis Rákosi nelikkliki poolt katastroofi oli viidud ja poliitiliste huligaansuste poolt hävitatud. Teistkordselt pidin peaministrina riigi etteotsa asuma 24. oktoobril 1956, mil oli koost lagunenud partei, riigivõim ja sõjavägi ning toimus rahva relvastatud ülestõus.” Snagovi tekst sisaldab teisigi sarnaseid formuleeringuid, näiteks: “Kui häda käes oli, kutsuti ikka Imre Nagy kohale […] 1953. aasta juunis, kui järgnes katastroof, pidin mina valitsuse etteotsa asuma ja poliitilise huligaansuse likvideerima. Nüüd, oktoobris [1956], kui kibestunud ja meeleheitel rahvamass relvad haaras, pidin jälle mina likvideerima Rákosi-kliki tekitatud segaduse.”

Võimalik, et 1968. aastal Imre Nagy’i “viimaste sõnade” sõnastaja – ilmselt keegi Nagy’ile lähedal seisnud isik – kuulis temalt seda või midagi sarnast kas siis revolutsiooni ajal või Jugoslaavia saatkonnas (hiljem ei saanud Nagy enam ühegi kuriteos kaassüüdistatavaga kontaktis olla). Võib-olla on Rajki paralleel lihtsalt mõnest Imre Nagy’i mõttekäigust välja kasvanud. Aga võib ka olla, et see on lihtsalt aforistlik vihje tollase Ungari ja selle ümbruskonna ajaloo käikudele, seal valitsenud vastuolulisusele. 1968. aasta varasuvel, Praha kevade hakul, ei tundunudki ju absoluutselt välistatud see, et Imre Nagy vähemalt osaliselt rehabiliteeritakse.

2004: “viimased sõnad” filmis

Márta Mészárosi ja Éva Pataki stsenaariumis mängivad olulist rolli meenutused. Imre Nagy alustab Snagovis oma eluloo kirjutamist ning meenutab seejuures oma perekonda, sünnimaad, lapse- ja noorpõlve. Kogu tema elu ja lugu meenutab aga ta tütar Erzsébet Nagy 1987. aasta juunis, kui Ungari demokraatlik opositsioonipartei palub tal algatada isa rehabiliteerimine ja väärikas matmine. […]

Filmis kasutab Imre Nagy’i viimase sõna õigust põhimõtteliselt selle tekstiga, millega ta tegelikult armupalumisvõimalusele vastas: “Austatud kohus! See, mis ma viimase sõna õigust kasutades lausun, on mul juba kirja pandud veel enne tänast kohtuotsust, paar nädalat tagasi […] Ja mulle tundub, et ma ei pea sellele midagi lisama […] Ma pean otsust, mille austatud kohus teatavaks tegi, ebaõiglaseks. Ja mitte ainult ebaõiglaseks, vaid ka mõttetuks. Seepärast ei saa ma seda aktsepteerida. Pärast pooleteiseaastast vangistust, mis tõi mulle nii palju viha ja kannatusi, pean ma surema idee eest – aga ma ei kahetse seda. Pärast kõike seda, mis te sellest ideest tegite, pole sellel minu jaoks enam mõtet. Ma olen veendunud, et ükskord langetab ajalugu õiglase otsuse minu mõrtsukate üle ning ungari rahvas ehk päästab mind süüdistuste alt. Ma annan oma saatuse ungari rahva kätte, sest see on […] minu kohus. Allkiri: Imre Nagy, Ungari Rahvavabariigi peaminister. Budapest, 15. juuni 1958. Tänan.” Siis kustuvad nõupidamissaali tuled ning sisemonoloogina lisab peaminister apokrüüfi viimase lause pisut avameelsema, “karmima” versiooni: “Ainult see …, vaid see täidab mu tülgastusega, et ükskord … ükskord rehabiliteerivad mu just need, kes mu praegu üles poovad.”

[…] Dramaturgia seisukohalt on see ilmselt hea lahendus, et need kaks “viimast sõna” kokku on pandud. See, et Imre Nagy filmis “viimase sõna õiguse” saanuna pärast kohtuotsuse teatavaks tegemist kõneleb, on ebatäpne ning juriidilises mõttes ka arusaamatu – kuid ega siis film peagi kohtumenetluse seadustikust kinni pidama.

Éva Pataki ja Márta Mészárose tekst võtab midagi ära ning annab midagi juurde, kusjuures need võtted täiustavad teineteist. Ära võetakse see, et vastupidiselt säilinud allikatele ei apelleeri Imre Nagy 2004. aastal tuleviku töölisklassile. Teisalt saab 1968. aastal väljamõeldud (nn apokrüüfi) lausekatkest (“Kui selle tõestamine, et kommunistid ei ole rahva vaenlased, praegu minu elu nõuab, annan selle meelsasti. Pärast seda pole see nagunii midagi väärt.”) hoopis teise tähendusega mõte: “Pärast pooleteiseaastast vangistust, mis tõi mulle nii palju viha ja kannatusi, pean ma surema idee eest – aga ma ei kahetse seda. Pärast kõike seda, mis te sellest ideest tegite, pole sellel minu jaoks enam mõtet.” Märkimisväärne on seegi, et filmi peakangelane ei täpsusta seda ideed ennast. Film väldib silmatorkavalt kommunistliku ideesüsteemi nimetamist. Imre Nagy’i kommunistlik taust on filmi arenedes üha ebaselgem. Ülalpool toodud laused näitavad ainult seda, et poliitik pettus filmis nimetamata (kommunistlikus) ideesüsteemis, ütles sellest lõpuks isegi lahti. […] Filmi autorid mõtlesid pärissõnadest natuke edasi ning panid oma vastuse, nende poolt läbi elatud tõe filmis Imre Nagy’ile suhu. 1989. aastal tunnistas ungari rahvas tõepoolest Imre Nagy’i süütust. See, mida laiali mureneva “rahvusvahelise töölisklassi” üks või teine poliitiline rühmitus (näiteks Ungari Sotsialistlik Töölispartei) ütles, osutus täiesti tähtsusetuks.

*

Kirjaniku, lavastaja vabadust ei piira dokumendid. Ent kui loojad aktsepteerivad, isegi rõhutavad oma (pildi)materjali kasutamisega dokumentaalset kehtivust, peavad nad kahele vasturääkivusele ka selgituse andma. On täiesti loomulik, et filmi loojad on Imre Nagy’ist jäädvustanud 2004. aasta visiooni. Kommunistlikust reministsentsist vabastatud 1956.–1958. aasta Imre Nagy’it on palju lihtsam rahvuslikku panteoni paigutada kui nõukogude ühiskonna reformide üle juurdlevat poliitikut. Üldises plaanis tundub filmi tõde tõepärane, sest moraalne jõud lööb kindlalt läbi ka ilma kommunismi mõistmise ja ümbertöötamise vaevanõudva protsessita. Aga võib-olla oleks siiski õigem – ja mitte ainult ajaloo, vaid ka meie eneste kaitseks – kui selleni jõutaks ikkagi otse, mõistmise ja ümbertöötamise protsessi najal.

Ajakirjast Historia 10/2004 tõlkinud Marju Ilves.

AUTORIST: JÁNOS M. RAINER (1957) on ajaloolane, alates 1999. aastast 1956. Aasta Instituudi Fondi direktor. Tema peamised uurimisteemad on olnud 1956. aasta Ungari revolutsiooni ajalugu ja Imre Nagy’i elulugu.

1. József Szilágyi (1917–1958), poliitik, revolutsiooni päevil töötas siseministeeriumis. Revolutsiooni järel mõisteti surma ja hukati koos Imre Nagy’iga.

2. Pariisi Kirjandusleht on 1957. aastal Londonis asutatud ungarikeelne kirjandusleht, alates 1962 ilmus Pariisis.

3. Mátyás Rákosi (1892-1971), Ungari Kommunistliku Partei, hiljem Ungari Tööliste Partei esimene sekretär (1945–1953, 1955–1956), kahekordne peaminister (1946, 1952–1953), “Stalini parim Ungari õpilane”, nagu ta ennast nimetas.

5. Miklós Vásárhelyi (1917–2001) ajakirjanik, poliitik, Imre Nagy’i pressiesindaja. Viimase kohtuprotsessis mõistetakse viieks aastaks vangi, vabanes 1960. aastal.

4. László Rajk (1909–1949) oli poliitik ja minister, kes 1931 liitus Ungari kommunistliku liikumisega. Hiljem võttis osa Hispaania kodusõjast ja II maailmasõja lõpul, 1944. aastal Ungari Saksa-vastasest vastupanuliikumisest. Samal aastal deporteeriti sakslaste poolt Saksamaale. Vabanes 1945 ja temast sai Ungari Kommunistide Partei poliitbüroo liige. 1946–1948 siseminister ja 1949 välisminister. 1949. aastal Rajk arreteeriti ja mõisteti valesüüdistuste alusel surma.

MÁRTA MÉSZÁROS JA FILMI-NAGY

Márta Mészáros (sündinud 1931) elas 1935–1946 koos vanematega Nõukogude Liidus, sest ta skulptorist isa emigreerus Ungarist Nõukogude Liitu, kus ta varsti langes stalinliku repressiooni ohvriks. Õppis 1954–1956 Moskva Riiklikus Kinematograafiainstituudis. 1958 abiellus Ungari filmireþissööri Miklós Jancsóga. Kuni 1968. aastani töötas dokumentalistina Ungari MAFILMi stuudios. Alates 1968. aastast teeb mängufilme. Mészárose loomingu üks korduv teema naistemaatika kõrval on pahempoolse, idealistliku intelligendi pettumine kommunistlikus reþiimis ning tema loomingu ajendiks ühiskonna vajadus seista silmitsi oma lähiminevikuga. Niisuguste filmide hulka kuulub ka Imre Nagy’i viimastest eluaastatest ja hukkamisest vändatud film “Matmata surnu” (2004), milles peaosa mängib Mészárose teine abikaasa, tuntud Poola näitleja Jan Nowicki. Filmi saatis Ungaris suur menu, kuid film sai ka pahempoolse ajakirjanduse kriitika osaliseks. Imre Nagy’i tütar ja lapselapsed olid Mészárose Imre Nagy’i kuju filmitõlgendusega sisuliselt nõus. Aastast 1992 on Márta Mészáros Imre Nagy’i Seltsi tegevjuht. Praegu elab ta Poolas.