Nr. 6/2006


Intervjuu
Minevik mõjutab tänaseid otsuseid

Pole võimalik kirjutada ajalugu, mis meeldiks kõigile

INTERVJUU AJALOODOKTOR MAGNUS ILMJÄRVEGA




Olete tuntuks saanud eeskätt uurimistööga, mille tulemusena valmis 2004. aastaks raamat “Hääletu alistumine”. Nii Raamatukoi kui Apollo veebipoes seisab raamatu tutvustuse taga märge, et see on läbi müüdud. Kas mõtlete ka kordustrükile?


Kordustrüki üle on kirjastajaga tõepoolest arutatud. Kui see ilmub, siis ilmselt mõningate täiendustega. Järgmise aasta kevadel ilmub “Hääletu alistumine” läti keeles ja ka see ei saa olema päris sama raamat mis eestikeelne. Lisatud on seda, mis puudutab Läti suhteid Nõukogude Liiduga.

Ei tahaks siinkohal taas hakata tolle raamatu sisu üle arutama, sest usun, et enamik Horisondi lugejaid on sellega rohkem või vähem kursis. Aga küsiksin, et kas ühiskonna ja kolleegide reaktsioon raamatu ilmumisele oli Teile ootuspärane või pigem ootamatu? Vähe on ju neid ajalooraamatuid, mille ilmumine nii suurt huvi ja vastukaja on tekitanud.


Võidetute, alistujate, sõdade ja kodusõdade ajalugu on alati dramaatiline ja pakub seepärast ühiskonnale erilist huvi. Teiselt poolt aga kutsub selliste “delikaatsete” teemade käsitlemine enamasti esile ühiskonna ühe osa rahulolematuse või isegi pahameele – väited, et minevik tuleks unustada, surnud tuleks rahule jätta. Ikka leidub neid, kes arvavad, et nende sisemisele veendumusele ja oma kogemusele tuginevast ajaloonägemusest erinevate seisukohtade esitamine pole mingil moel õigustatud. Küsimus on tegelikult ka ideoloogilises lubatavuses. Kuid iga riigi ja rahva ajaloos leidub sündmusi ja perioode, millele võib anda erinevaid hinnanguid. Eesti ajalugu on olnud valdavalt kaotuste ajalugu. Ajalooteaduses nagu teaduses üldse ei maksa midagi kellegi sisemisele veendumusele tuginevad arvamused, loevad vaid faktid ja neile tuginevad argumendid. Võiks küsida, et mida peab uurija tegema faktidega, mis ei sobi massiteadvuse poolt omaksvõetud stereotüüpidega? Kas jätma sellised faktid toimikutesse või oma lauasahtlisse – nii nagu seda tehti Nõukogude ajal? Kuid pärast tuleb ju ikka keegi, kes nii ei toimi, ja kellegi valikuliste faktide põhjal kirjutatud ning mingeid poliitilisi eesmärke silmaspidav uurimus osutub mõttetuks. Kaotajate ajaloo puhul pole võimalik kirjutada sellist ajalugu, mis meeldiks kõigile. Võimalus asendada akadeemiline ajaloouurimine propagandaga on muidugi olemas. Sellisel puhul peaksime kirja panema tabuteemad, sulgema teatud arhiivifondid ja looma propagandaministeeriumi.

1939.–1940. aasta on Balti rahvaste 20. sajandi ajaloos vaieldamatult tragöödia. Neil aastatel lõppes üks ajastu – esimese omariikluse ajastu. Kõike eeltoodut arvestades ja teades polnud ühiskonna reaktsioon mingil moel ootamatu. Mis aga puutub sellesse, kuidas on suhtunud minu uurimistöösse teadlastest kolleegid Ajaloo Instituudist ja Helsingi Ülikooli Sotsiaalteaduskonnast, siis võin öelda ainult seda, et nemad on mind alati toetanud.


Tegelikult tahtsin oma küsimus(t)ega tüürida hoopis sinnapoole, et miks otsustasite ajaloo uurimise vahele kandideerida ka administraatori-organisaatori postile ehk Ajaloo Instituudi direktoriks? Kas ajaloo uurimine (või ehk konkreetsemalt Eesti Vabariigi välispoliitika 1920.–1930. aastatel) on end Teie jaoks ammendanud? Kas Teil oli ka konkurente? Mis olid Teie eelised?


Ausalt öeldes tuli otsus kandideerida ühtäkki ja oma osa selles oli kolleegidel. Teadustöö saab päris kindlasti jätkuma ja samas ulatuses kui seni.

Konkurentideks olid arheoloog Jaan Tamm ja bioloog Lembi Lõugas. Seda, missugused olid minu eelised ja miks enamus häältest minule tuli, tuleks ehk küsida minu valijatelt – Ajaloo Instituudi nõukogu liikmetelt.


Ajaloo Instituudile on viimased kümmekond aastat olnud tormilised selles mõttes, et kõigepealt korraldati ümber Eesti Teaduste Akadeemia süsteem, kuhu Ajaloo Instituut omal ajal kuulus. Järgnes läinudaastane ühinemine Tallinna Ülikooliga. Milliste mõtetega asute uuele kohale – kas tahate midagi oluliselt muuta või pigem lasta asjadel nüüd veidi aega rahulikumalt areneda?


Siin on küsimus sellest, millisel määral peab Ajaloo Instituut ennast muutma? Olen olnud instituudiga seotud sellest ajast peale, kui teadusreform algas. Need olid keerulised ajad. Et püsima jäime – see on suur asi. Lugesime kokku, et meie lauslikvideerimise plaane on heietatud viiel korral ning viiel korral on meie teadurid saanud riiklikke teadus- ja kultuuripreemiaid. Huvitav kokkulangevus. See, mida teaduses vaja – see on vaikus ja rahu. Teiste sõnadega: neid, kes loovad, ei tohi pidevalt traumeerida ja koormata mingite teise-kolmandajärguliste ülesannetega. Tean seda omast käest.

Tallinna Ülikooliga ühinemine oli pragmaatiline samm. Vanal viisil jätkamine tähendanuks tõenäoliselt vaikset surma. Meil polnud võimalust, et endale järelkasvu koolitada. Ajaloolased on seni tulnud Tartu Ülikoolist, kusjuures ülikool on võtnud järelkasvust parimad. Teaduse ja õpetuse sidumine lootuses, et saad oma käe järele noori koolitada – see on maailmateaduses normaalne ja ennast ammu tõestanud praktika. Kuid loomulikult võtab õppe ja teadustöö sidumine normaalselt funktsioneerivaks tervikuks aega. Pingutusi sellel suunal peangi üheks eesmärgiks.

Visioone ja plaane on mul ja mu kolleegidel palju, kuid iga uue mõtte elluviimine vajab siiski hoolikat kaalumist. Suuresti on küsimus muidugi rahas ja inimressursis. Teadustöö poolelt on raske radikaalseid uuendusi lubada. Eesti teaduse finantseerimine Eesti enda vahenditest on hetkel paigas ja selles osas on raske midagi muuta. Kindel on see, et seni saavutatut – neli haridus- ja teadusministeeriumi poolt sihtfinantseeritavat teemat – tuleb hoida. Järgmisel aastal lõpeb mitu teemat ning igal juhul tuleb taotleda uusi. Ajaloo Instituut on olnud väga edukas Eesti Teadusfondi grantide saamisel. Ka selles osas tuleb kõigil aktiivselt edasi tegutseda. Omal kohal on kindlasti Ajaloo Instituudi rahvusvaheline koostöö. Primaarseks pean siin sidemeid Soome, Läti, Leedu, Poola ja Venemaa ajaloolastega.


Enamik lugejaid ilmselt ei tea ka päris täpselt, mida üldse kujutab endast tänane TLÜ Ajaloo Instituut? Palju on instituudis töötajaid, millega tegeldakse jne?


Ajaloo Instituudis on hetkel koos tehnilise personaliga 67 töötajat. Instituut koosneb ajaloo osakonnast, arheoloogia osakonnast, arheobioloogia ja muinastehnoloogia osakonnast, arheoloogiakogude osakonnast, etnoloogia osakonnast, õppeosakonnast, kunstiajaloo osakonnast. Instituudi juures tegutseb ka Keskaja Keskus. Instituudi tegevuse edukust näitavad kindlasti neli sihtfinantseeritavat teemat ja Eesti Teadusfondi grandid meie teaduritele. Kevadel oli Akadeemilises raamatukogus näitus Ajaloo Instituudi teadurite viimasel viiel aastal ilmunud töödest. Seda, mis oli näitusel väljas, oli aukartust ärataval hulgal.



Sel ajal kui mina ajalugu õppisin ja ka sel ajal, kui Teie seda tudeerisite, õpetati kõrgkoolidest ajalugu vaid Tartus. Seoses ajalooõpetuse hoogustumisega Tallinna Ülikoolis lahatakse jälle ka seda teatud mõttes igivana Tallinna ja Tartu rivaliteedi küsimust. Pealegi on ju praegu instituudi koosseisu kuuluvad arheoloogiaüksused välja kasvanud 1952. aastal Tartust üle toodud arheoloogiasektorist. Kas üldse ja kuidas peaks Teie arvates ajalooõpetus ja -uurimine Tallinna ja Tartu vahel olema jagatud? Teisisõnu – millisena näete TLÜ Ajaloo Instituudi kohta Eesti ajaloomaastikul?


Natuke ma juba puudutasin seda probleemi. Olen veendunud, et tarbetut ja kardetud dubleerimist ega ka riigi raha raiskamist pole. Mõnikord on meile ette heidetud, et võistelda tuleb ajaloolastega väljastpoolt Eestit, aga mitte omavahel. Sellist suhtumist pean valeks. Väidan, et mitte-eestlastest ajaloolastel on raske eesti ajaloolastega Eesti ajaloo uurimisel võistelda. Seda muidugi siis, kui me oma ajalugu ise suudame uurida.

Ma ei usu, et keegi meist, eesti ajaloolastest suudaks anda akadeemiliselt väärika panuse mõne suurriigi ajaloo uurimisse.

Kui vaadata natuke ringi, siis on ka naabrite juures mitu kõrgkooli, kus õpetatakse ja uuritakse ajalugu. Võtame näiteks Soome: seal on üheksa ülikooli, kus õpetatakse ajalugu. Neis kõigis saab kaitsta ka väitekirja. Lätis õpetatakse ajalugu kolmes kõrgkoolis, kusjuures peatselt pidavat lisanduma veel neljas. Tõsi, väitekirja saab esialgu kaitsta vaid Läti Ülikoolis. Leedus õpitakse ajalugu viies kõrgkoolis, väitekirja saab kaitsta Kaunase ja Vilniuse ülikooli juures. Pole kuulnud, et naabrite juures räägiks keegi, et toimub asjatu dubleerimine või et rahvaarvu silmas pidades on ajaloo õpetamise kohti liialt palju.

Mis Tartu-Tallinna rivaliteeti puutub, siis tuletan meelde, et elame 21. sajandil. Ajal, mil arheoloogiasektorid Tallinna üle toodi, polnud pooled meie teaduritest isegi mitte sündinud, ja ei ole nende “süü”, et kõigest sellest välja kasvas Ajaloo Instituut, mis on oma olemasolu täiel määral õigustanud.
See, millega nii Tartus kui Tallinnas tegeldakse, on pidev liikumine täpsema ajalootunnetuse poole. Ka erinevatele tulemustele jõudes tuleb säilitada akadeemilist joont ja austada kolleege. Seda pole kahjuks sageli tehtud, ehkki see peaks olema elementaarne. Murelikuks teeb ka see, et Eestis on ajaloolasi, kes on lugenud läbi mõne angloameerika ajalooteoreetiku töö ja armastavad selle pinnal targutada. Tavaliselt ollakse vaimustunud mõne bestsellerina laineid löönud teoreetiku teesidest ning unustatakse ära, et teesidel on alati ka vastuteesid, s.o kriitika. See tuletab mulle vägisi meelde olukorda, kus marksismi-leninismi “klassikute” tsitaatide taha pugedes oli võimalik kõike väita ja eelkõige muidugi peita oma professionaalset küündimatust. Kahjuks on seesuguste targutajate hääl aga üsna vali ning sellest tehakse teinekord järeldus, et praeguses ajalookirjutuses on midagi väga viltu. Oleksin nende kriitikutega nõus, aga ainult siis, kui neil oleks lauale panna akadeemilisi uurimusi, millega nad suudaksid meie senist tööd vaidlustada.


Ajaloo valgetest laikudest viimasel ajal nii väga enam ei räägita. Mis teemad või perioodid peaksid Teie arvates olema Eesti ajaloolaste jaoks hetkel prioriteetsed? Ja millised teemad on Teie arvates juba piisavalt hästi läbi uuritud, vähemalt praeguse hetke vaatepunktist? Kuigi nii vist ei tohikski küsida, sest see eeldaks otsekui seda, et mingi perioodi ajalugu n-ö on valmis.


Ajalugu on katkematu protsess, kus kõik perioodid on tähtsad ja kõiki neid on vaja uurida. On loomulik, et lähiajaloo vastu tunnevad inimesed suuremat huvi ja ühiskonna surve on siin tugevam. Kindlasti on täna väga aktuaalsed Saksa okupatsioon Eestis ja muidugi holokaust. Ka Nõukogude Eesti ajaloo uurimine on alles lapsekingades. Teemasid, mida uurida, võiks nimetada rohkesti. Sõdadevahelise Eesti ajaloost võime leida mitmeid huvitavaid teemasid. Näiteks Vabadussõda, Balti riikide iseseisvumine 1918.–1920. aastal, vähemusrahvuste olukord, sisepoliitika ja autoritarismi väljakujunemine jne.

Nõukogude Eestis jäid paljud uurimused kirjutamata. Eriti need, mis puudutavad 20. sajandit. Teiselt poolt aga peab meenutama, et ajalugu ei saa kunagi valmis. See on järjepidev protsess. Vähemalt poliitilise ajaloo puhul võib öelda, et mitte ükski ajaloolane ei suuda kunagi kasutada ära kõiki fakte, anda faktidele toetudes “õigeid”, kõiki rahuldavaid hinnanguid. Alati eksitakse milleski. Iga ajaloolane vaatleb maailma ka oma maailmanägemusest ja elukogemusest lähtudes. Nii et ka minu teemat võib keegi teine vaadelda mingist teisest vaatenurgast. Seega jätkub tööd paljudele ajaloolastele. Aga ülioluliseks küsimuseks on muidugi teadusuuringute rahastamine.


Kuidas üldse kujunevad tänaste Eesti ajaloolaste uurimisteemad? Kuidas Teie oma teemani jõudsite? Kas asi saab alguse pigem isiklikust huvist või pigem teaduspoliitikast (rahast-grandist)? Heast juhendajast ülikoolis? Millised on teaduselu juhtide võimalused ajaloouurimist ühe või teise valdkonna juurde suunata? Kas seda üldse on vaja suunata?


Selles, et minul niisugusel teemal monograafia sündis ja väitekiri kaitstud sai, on päris kindlasti väga suur roll Tartu Ülikooli professoril Kaido Jaansonil, kes 1986. aastal soovitas valida kursusetöö teemaks Eesti-Soome suhted aastatel 1937–1940. Sellest kasvas välja diplomitöö. Kindlasti oli olemas ka isiklik teaduslik huvi. Oli olemas väga hea juhendaja Kaido Jaansoni näol. 1990. aastal kutsus toonane Ajaloo Instituudi direktor Rein Helme mind instituuti tööle. Teemaks sai Eesti välispoliitika perioodil 1920–1940 ja seda Euroopa suurpoliitika kontekstis. Rahaline toetus tuli mitmetelt fondidelt nii Eestist kui välismaalt.

Kui nüüd rääkida kellegi suunamisest ühe või teise teema juurde, siis peab ütlema, et kõigepealt peab olema isiklik huvi teema vastu. Muidugi ka juhendaja, kes suudab välja pakkuda huvitava teema. Juhendamine ise aga peaks olema eelkõige teoreetilist laadi – kuidas ajalugu kirjutada. Ja muidugi on väga oluline ka rahastamine. Paraku aga on teaduse rahastamine Eestis suunatud juba tipptasemel olevatele teadlastele. Kuidas, missuguse nipiga jõuda tippu, see on sinu enda asi. Need, kes täna kujundavad Eesti teadusmaastikku, jagavad raha eelkõige ISI Web of Science’i andmebaasis olevates ajakirjades ilmunud artiklite põhjal. Selles andmebaasis pole aga ühtki Eesti, Läti, Leedu ega ka Soome ajalooalast ajakirja. Sellest leiame kahe Venemaal ja ühe Norras ilmuva ajalooajakirja nime. Leian, et humanitaarteadustes on andmebaaside ja tsiteerimisindeksite ületähtsustamine täiesti lubamatu. Täpselt sama absurdne on panna teaduste klassifitseerimisel sotsiaalteadused ja humanitaaria ühele pulgale ning teha need võrreldavaks. Tahan öelda, et meie avaldamisvõimalused väljaspool Eestit piirduvad eelkõige Läänemere regiooniga ja võib-olla ka Põhja-Ameerikaga. Ajalooteadus on oma olemuselt rahvuslik ja regionaalne, erinevalt loodusteadustest, mida võib pidada globaalseks. Samas ei eita ma mingil juhul võõrkeeltes kirjutamise ja avaldamise vajalikkust, kuid humanitaarias on hoopis suurem roll monograafiatel.

Nõutuks teeb ka see, et teaduse edukust on hakatud hindama ka kirjastuste tuntuse järgi. ETIS-est (Eesti Teadusinfosüsteem) leiame haridus- ja teadusministri 2006. aastal kinnitatud klassifikaatori. Selle teaduskirjastuste loendist puuduvad mitmed väga tuntud Skandinaavia maade kirjastused. Sellest tulenevalt võib aru saada, et tänases Eestis ei peeta tõsiseltvõetavaks teadustööks ka Stockholmi Ülikooli egiidi all ilmunud teadusväljaandeid.

Ajalooteadusele ei tohiks seega läheneda nii, nagu seda Eestis tehakse. Kriteeriumide seadmine loodus- ja sotsiaalteaduste järgi on ebaõiglane. Siin tuleks leida teised kriteeriumid. Tihti öeldakse, et võistelda tuleb maailmateadusega. Aga seda ju tehaksegi ja ollakse oma uurimisvaldkondades parimad. Nagu juba ütlesin, on välisautorite sulest ilmunud töödel raske võistelda eestlaste, lätlaste ja leedulaste töödega Eesti, Läti ja Leedu ajaloost. Ei maksa unustada, et ajalugu pole üksnes universaalsete kriteeriumidega mõõdetav teadus, vaid on ka kultuuri ja identiteedi tähtis koostisosa.


Humanitaaria versus reaalia on vist üks lõputuid vastasseise teaduses. Kuidas põhjendaksite, milleks on ajalugu vaja? Miks peaksid tänapäeva noored asuma ajalugu õppima? Kuidas Teist ajaloolane sai?


Räägiksin eelkõige poliitilisest ajaloost. Viimase eripäraks on see, et ta on lahutamatult seotud tänapäevaga. Ühiskond vajab uute otsustuste tegemisel maksimaalselt teavet arengust, mis on toonud meid tänapäeva. Taasiseseisvunud Balti riikide geograafiline asend pole muutunud. Suurriikide huvi Balti riikide vastu ei ole kuhugi kadunud. Seepärast pole minevikus toimunu mingil moel oma aktuaalsust kaotanud. See mõjutab sageli tänaseid otsuseid ja suhteid mitmete suurriikidega. Poliitilise ajaloo uurimise eesmärgiks on realistliku minevikupildi loomine ja seda uue teadmise abil. Ainult realistlikust minevikukäsitlusest saab välja kasvada realistlik arusaam Eesti kohast tänases maailmas. Iseküsimus on muidugi see, kas mineviku õppetundidest ja vigadest tahetakse õppida.

Miks aga tullakse ajalugu õppima? Usun, et meie ülipragmaatilises maailmas võib see olla tingitud lihtsalt huvist mineviku vastu.

Selles, et minust ajaloolane sai, on ilmselt “süüdi” minu isa ning ajalooõpetajad Leili Närska, Asta Moora ja Tiiu Luik.


Seoses Teie raamatuga on sageli räägitud Teie tööst arhiivides. Kas mäletate oma esimest arhiiviskäiku/tööpäeva? Milline oli esimene suurem “leid” arhiivis, mis meelde on jäänud?


Ausalt öeldes pole see esimene päev Eesti Riigiarhiivis, toonase nimega ENSV Oktoobrirevolutsiooni Keskarhiiv, millegi huvitava poolest meelde jäänud. Huvitav tuli hiljem. 1990. aastate algul Soome välisministeeriumi arhiivis töötades leidsin telegrammid ja memorandumid, milles kajastus Eesti välispoliitika 1939. aasta septembrikriisi päevil. Vastupidiselt seni väidetule selgus nendest, et Eesti polnud Nõukogude Liidu nõudmiste tõrjumiseks otsinud diplomaatilist ega ka sõjalist abi üheltki välisriigilt. Hiljem tuli sellele kinnitus veel Läti, Leedu ja teiste arhiivide materjalidest. Mälestustes väidetu, et sõjalist abi püüti saada Soomelt ja Lätilt, osutus seega valeks.

1939. aasta puhul pani üllatama ka Vene arhiividest leitu. Nõukogude valitsus oli 1939. aasta septembris otsustanud lahendada Balti küsimuse sõjaliselt. Suurte Nõukogude üksuste koondamine Nõukogude Liidu läänepiirile algas juba augusti lõpus ja see oli nii Tallinnas kui ka Riias teada. Ja nüüd ootamatult palub välisminister Karl Selter Nõukogude saadikut, et teda Moskvasse kutsutaks. Üllatust tekitas ka üks lepinguprojekt, mis nägi ette kahe Nõukogude Liidu baasi rajamist: üks Saaremaale, teine Hiiumaale. Üksuste suuruseks nimetati selles 10 000 meest. Loomulikult ei rääkinud Selter hiljem midagi sellest, et muretses ise Nõukogude saadikult kutse Moskvasse. Selter ei rääkinud midagi ka kirjeldatud lepinguprojekti olemasolust. Nimetatud projekt oli ilmselt koostatud juba Tallinnas. Seega paluti ise kutset Moskvasse ja tehti seal konkreetsed ettepanekud välispoliitilise kriisi reguleerimiseks, mis ka õnnestus. Ainult et 10 000 mehest sai 25 000 ja baasid loodi mitte ainult Eesti saartele, vaid ka maa lääne- ja põhjarannikule. Samas lubavad dokumendid oletada, et kui Selter ise Moskvasse poleks läinud, siis teinuks seda keegi Läti valitsuse liikmetest ja Eesti oleks järgnenud nii või teisiti Läti eeskujule.


Teie kritiseerijad on väitnud, et Vene arhiive ei saa usaldada. Kui usaldusväärsed on Vene arhiivide materjalid?


Ütleksin seda, et mis tahes arhiivimaterjalidesse tuleb suhtuda allikakriitikast lähtudes. Liialdusi ja tõele mittevastavaid väiteid esineb kõigi diplomaatiliste esindajate ettekannetes. Kui räägime Konstantin Pätsi, Karlis Ulmanise ja Antanas Smetona “erilistest suhetest” Nõukogude saatkonnaga, siis on jutt idasuhetest. Seepärast leidub sellekohane üksikasjalik informatsioon ainult Vene arhiivides. Kogu Balti juhtpoliitikute “eriliste suhete” lugu kajastub mitme Venemaa arhiivi materjalides ja teineteisest lahus seisvates arhiivifondides. Väide, et keegi võis neid hiljem võltsida, on täiesti absurdne. Pole ka usutav, et erinevad Nõukogude saadikud ja välisasjade rahvakomissariaadi ametnikud tähistasid oma kirjavahetuse märkega “täiesti salajane” selleks, et bluffida üksteisele rohkem kui kümne aasta jooksul. Raamatus esitatud faktid on kogutud kildhaaval ja väga paljudest dokumentidest. Kriitikat ei kannata ka väide, et Nõukogude saadikute ettekannetele vajutas pitseri asjaolu, et Nõukogude režiimi ajal tuli kirjutada ainult seda, mida Moskvas oodati, ja et ettekanded on koostatud tolle aja bolševistliku fraseoloogia vaimus, soovitavat tegelikkuse pähe esitades. Mulle pole teada ühtki uurimust, kus sellise väite paikapidavust oleks suudetud tõestada. 1920. aastatel ja 1930. aastate esimesel poolel oli Nõukogude saadikute ettekannetes piisavalt kriitikat välisasjade rahvakomissariaadi ühe või teise seisukoha aadressil. Ettekannetest kajab läbi soov panna maksma suurriigi mõju ja domineerimine. Teatud muutus tuli pärast 1937. aastat, kui nn suure puhastuse käigus hävitati enamik tsaaririigis hariduse saanud diplomaatidest. Uue generatsiooni diplomaadid ja ka mõned allesjäänud hakkasid mõnel juhul tõepoolest esitama tegelikkust nii, nagu Moskvas seda näha sooviti. Kuid rõhutan, et see ei olnud absoluutne.

Nõukogude Liit püüdis luua erilisi suhteid ka mitmete juhtivate Soome poliitikutega. Nagu dokumendid näitavad, see ei õnnestunud. Nüüd võib küsida, et kas valetavad ka need Venemaa arhiivides leiduvad dokumendid, mis kajastavad selliseid katseid Soome puhul.

Nagu juba ütlesin, on viidatud ka võimalusele, et dokumente on hiljem võltsitud. Veebruaris 1933 kirjutasid AS Tallinna Laeva-Ühisus ja Nõukogude laevanduskompanii Sovtorgflot alla lepingule, millega Sovtorgflot hakkas prahtima AS Tallinna Laeva-Ühisuse laevu. 1933. aastast 1940. aastani vedasid AS Tallinna Laeva-Ühisuse laevad Leningradist ja Murmanskist kaupu Briti ja Hollandi sadamatesse. Märkigem siin, et Päts oli nimetatud aktsiaseltsi üks asutajatest ja aktsionär. Dokumentatsiooni AS Tallinna Laeva-Ühisuse, sealhulgas Nõukogude Liidu suunalise tegevuse kohta leidub ka Eesti Riigiarhiivi erinevates fondides. Kas ka need dokumendid, sealhulgas AS Tallinna Laeva-Ühisuse poolt Eesti Maksuametile esitatud andmed Nõukogude laevaprahtide kohta on kõik hiljem võltsitud?

Kapitalistlike maade ajakirjanduse subsideerimine, ajakirjanike äraostmine, poliitikute või nendega seotud firmade kasutamine Nõukogude välispoliitiliste ja majanduspoliitiliste eesmärkide saavutamiseks polnud mingi erandlik nähtus. Seda kõike üritati teha ja tehti ka suurriikides – Prantsusmaal, Poolas, Hispaanias ja Inglismaal. Juba 1920. aastate algul kulutas Nõukogude valitsus suuri summasid Prantsuse avaliku arvamuse mõjutamiseks Nõukogude Liidule poliitiliselt ja majanduslikult soodsas suunas. Selleks subsideeriti mõjukaid Prantsuse ajalehti Le Petit Parisien’i, La Liberté’d, L’Éclair’i. Moskva raha ei põlanud ära isegi poolametlik Quai d’Orsay häälekandja Le Temps.


Milliste teemadega praegu tegelete? Milliste teemadega tahaksite tegeleda tulevikus? Kas pole tekkinud soovi teha n-ö kannapööret ja asuda mõne päris uue ajastu või valdkonna kallale?


Üritan jätkata Balti riikide ajalooga perioodil 1920–1940, aga ka iseseisvumise kadumisele järgnenud aastakümne uurimisega. Ei hakkaks siinkohal reklaamima, millega täpselt hetkel tegelen. Loodan, et järgmine uurimus saab kaante vahele juba üsna pea.


Horisont on tänulik meile antud intervjuu eest, sest ma tean, et Teile ei meeldi intervjuusid anda. Miks?


Vastupidi, mulle meeldib väga intervjuusid anda, ainult et väljaanne peaks olema soliidne.



MAGNUS ILMJÄRV on sündinud 1961. aastal Viljandis ja lõpetanud 1976. aastal Viljandi III 8-klassilise kooli, 1979. aastal Johann Köleri nimelise Viljandi IV keskkooli ja Tartu ülikooli 1988. aastal cum laude. Magitsrikaraadini jõudis Magnus Ilmjärv 1997. aastal Tallinna Pedagoogikaülikoolis. 1997–2004 tuli doktorantuur Helsingi ülikoolis, väitekirja kaitses Magnus Ilmjärv 2004. aasta juunis. Aastatel 1989–1990 töötas ta Eesti Riigiarhiivis peafondihoidjana. 1990. aasta sügisel asus tööle Ajaloo Instituuti, esialgu nooremteadurina, seejärel teadurina ja vanemteadurina. 2006. aasta suvest on Magnus Ilmjärv Ajaloo Instituudi direktor.

Magnus Ilmjärve teadustöö teemaks on rahvusvahelised suhted – Balti riikide välispoliitika maailmasõdadevahelisel perioodil.



Küsimusi esitas Kärt Jänes-Kapp.