Nr. 6/2006


Artiklid
Riigikülast Riigikoguni

Arheoloogiasuvi 2006

Muististe otsimisel, uurimisel ja kaitsel on 2006. aasta olnud kirev ja teguderohke. Huvitavat on päevavalgele tulnud süstemaatilise uurimistöö tulemusena, ent ka uudiskünnist ületavate juhuleidude näol. Uudiseid on lõppev hooaeg toonud meie asustuse varaseimatest aegadest lausa päevapoliitikani – vanimatest kiviaja asukate eluasemetest Narva jõe äärsest Riigikülast kuni Riigikogu menetlusse jõudnud seaduseelnõudeni ehk tulevaste dokumentmälestisteni.

“Vanimad“ uudised kiviaja asukatest kinnitavad tõsiasja, et maastiku kujunemisel ja inimese käitumisel on oma loogika ning sellest ei saa üle ega ümber, olgu tegu kivi- või nüüdisajaga. Arheoloog Aivar Kriiska tänavused uuringud Narva jõe ääres on oluliselt täpsustanud ala, kus inimene juba kiviajal suurt veetõket tavatses ületada. Kaitsealuste asulakohtade arv ja ulatus on selle tulemusel saanud üha konkreetsemaks, ühtlasi on selgunud ka tõsiasi, et uue piirisilla asukohta valides ning jõe ületamise võimalusi vaagides on asjatundjad ja poliitikud jõudnud samadele järeldustele kui kiviaja inimene. Tänavuste uurimistöödega kaardistati fosfaatmeetodil kõik piirkonnas asuvad nöörkeraamika ajajärgu asulakohad. See kinnitas veendumust, et ulatuslike pääsekaevamisteta valitud asukohas(t) läbi ei saa ning sellest tulenev aja- ja rahakulu on märkimisväärne, nagu muidugi ka lisateave, mida saaksime kiviaja oludest. Millised üllatused võivad arheolooge ees oodata Narva jõe idakaldal? Ühisel inspekteerimisel Vene kolleegidega määratleti kolm kiviaja asulapaika ning järgnevad uuringud toovad teadlaste sõnul sellele kindlasti lisa.

Muinasteadlaste töömailt on otsustajate kirjutuslaudadele jõudmas ka teine Narvaga seonduv probleem – milline tuleb uus Tartu Ülikooli Narva kolledži hoone ning kas, kui palju ja mida oleks mullu ulatuslikel väljakaevamistel paljandunud kesk- ja uusaegsetest müüristikest vaja hoone ehitamisel säilitada. Kerkib ju uus alma mater otseses mõttes muistsetele varemetele.

Kiviaegseid uudiseid on ka Emajõe kaldailt, kus mullu alustatud päästekaevamisi Ihaste asulakohal jätkas arheoloog Rünno Vissak. Kohapeal väljasõiduistungit pidanud arheoloogiamälestiste ekspertnõukogu püüdis mitmetunnise, kohati vägagi emotsionaalseks kujunenud arutelu käigus leida viisi, kuidas säilitada kiviaegseid kihistusi rajatavas elamurajoonis.

Ihaste lähistel Veibris Emajõe kaldapealsel kaevati Muinsuskaitseameti tellimusel 2003. aastal leitud matusekohta. Samast kõrvalt oli teada nöörkeraamika asula. Noored arheoloogid Kristiina Johanson ja Mari Lõhmus, kes kalmistu säilinud osa hävimisest päästsid, arvavad, et kalmistu on pärit nooremast kiviajast, seega on see vähemalt 5000 aastat vana. Matuste ümbrus kaevati lahti 20–30 cm sügavuselt tänapäevasest maapinnast. Jäi mulje, nagu oleksid kõik maetud koos ühte hauda. Leitud on neli kalmu, mis olid üksteise otsas: üks täiskasvanu, eeldatavalt naine, ja kolm last, kellest üks oli ilmselt 5-aastane, teised vanemad. Matuste juurest küll kiviaegseid panuseid ei leitud, ümbruskonnast saadi aga kesk- ja uusaegsete savinõude kilde ning samast kihist ka kiviaegseid leide – tulekivi- ja üksikuid nöörkeraamika kilde. Ilmselt on selles paigas asunud hiljem asula, kuid pole alust arvata, et matused kesk- või uusaega kuuluksid, sest matmisviis on teistsugune. Siiski annab lõpliku vastuse alles luude ekspertiis.

Maiuspalad

Suures plaanis jagunevad arheoloogilised uuringud kaheks – vältimatud avarii- ja päästekaevamised ning planeeritud teadusuuringud. Esimesi täiesti vältida ei ole võimalik ning suurematel ehitustel, nagu teetrassid ja elamurajoonid, tuleb päästeuuringuid paraku jätkuvalt ette. Selliste uuringute käigus saadud informatsioon on väga mahukas ning ootab tihtipeale põhjalikumat analüüsi veel aastaid pärast välitööde lõppu. Ülikoolide ja muuseumide arheoloogide kavandatud väliuuringud seevastu keskenduvad mingi teadusliku probleemi lahendamisele ning nende tulemused on seetõttu valitud uurimispaiga ning intrigeeriva teemapüstituse tõttu huvilistele maiuspalaks. Õnneks on selliste uuringute osakaal kasvamas, nii oli see ka tänavu.

Uugla külas Oru vallas Läänemaal uuriti Eesti Ajaloomuuseumi arheoloogi Mati Mandeli juhendamisel pikka aega kasutusel olnud asulakohta. Varem seal kaevatud rikkalike panustega kalmed viitasid võimalusele, et tegu võib olla esindusliku pere või mitme pere elupaigaga. 2006. aasta kaevamistel selgus, et kõnealune pere ongi olnud üsna jõukas, millele viitavad kaevamistel leitud Lääne-Euroopas valmistatud importsavinõude katked, samuti mitmed elukohta kaotatud hõbemündid. Nii asula alal kui ka naabruses paiknevas rauasulatuskohas, mida uuriti arheoloog Jüri Peetsi juhendamisel, tulid päevavalgele väga ulatuslikud raua tootmise ning töötlemise jäljed. Ilmselt on tegu olnud jõuka sepa majapidamisega, kus toodeti 11.–14. sajandil rauda ning valmistati raudesemeid mitte üksnes ümbruskonnale, vaid kaugemalegi. Kirjeldatud laadi uuringute vastu tunnevad paraku kõrgendatud huvi kuritegelikud aardekütid. Metallidetektoreid kasutades ei pelga nad ka lausa pooleldi avatud muistise rüüstamist ööpimeduses, kaevates välja võimalikke väärisesemeid ning rikkudes sellega ühtlasi kogu leidu ümbritseva tausta. Et kaevamiste juhatajatel Mati Mandelil ja Jüri Peetsil on aastatagune otsene kogemus, korraldati nimetatud muististel ööpäevaringne valve, millega üllatati mitmeid hilisõhtusi huviliste rühmi, kuid loodetavasti hoiti eemal kutsumata külalised.

Muistset rauasulatamist ja sepatööd puudutasid ka Jüri Peetsi uurimistööd Keava linnuse lähistel Linnamäe talu maadel, kust varasematele aruannetele tuginedes loodeti leida muistset sepikojakohta. Tuvastati küll jälgi, mis viitavad taolisele tegevusele, kuid kahjuks mitte konkreetsest paigast. Seevastu leiti kindlad tõendid kiviaegsest asustusest, mida varasemate uuringute käigus polnud avastatud. Kaevamispere hulka kuulusid siin sedakorda kohaliku peremehe hobune ja suur valvekoer, keda kasutati välitöödel vastavalt nende oskustele ja võimetele.

Jüri Peetsi ekspeditsioon jätkus Saaremaal Kaarma maalinna lähistel Käkus, kus leiti jälgi ulatuslikust muistsest rauatootmisest ja sepatööst. Kärla Lihulinna lähistel uuriti oletatavat külakalmet, mida oli aastaid tagasi rüüstekaevamistega lõhutud. Leiti üks 16. sajandi keskelt pärinev Riia münt ja poolik hobuseraud, mis võiks pärineda samast ajast. Nimetatud uuringutega püüti ka kontrollida hüpoteesi, mille kohaselt üks Jüriöö ülestõusu ajal, 1344 veebruaris toimunud suure lahingu paiku võis olla just Saaremaa suurim linnus – Lihulinn. Esialgu ei õnnestunud selles lahingus arvukalt langenud sõdalaste võimalikku matmispaika paraku tuvastada.

Paadisild ja sadamad

Juba kolmandat suve on kestnud arheoloogilised väljakaevamised Saaremaal Viltina külas Marika Mägi juhendamisel. Esialgselt ajakirjandusele antud informatsiooni põhjal avastati seal nn paadisild ja seda ümbritsenud 11. sajandist pärit sadamakompleks, mis on seni leitutest Eesti suurim. Mägi sõnul on see muistne kokkusaamis- ehk kärajakoht. Tegemist on omamoodi kaldapealsega, mis paatide paremaks randumiseks järsemaks oli kaevatud. Kuna paatide randumiskohti on väga raske üles leida, olevat Viltina paadisilla näol tegemist üsna haruldase leiuga.

Tallinnas Iru linnuse ja Pirita jõe vahel toimunud kaevamistel lootsid arheoloogid Marika Mägi, Gurly Vedru ja Krista Sarv tõestada, et nimetatud ala kujutas endast muistse Põhja-Eesti keskuse sadamat. Pisikaevamiste käigus puhastati välja lõik viikingiaegsetest, 8.–9. sajandi kihistustest, mida võiks tõlgendada kaubitsemiskoha või sadamana. Kaevamistega loodetakse saada lisa linnusel juba varem, 1930., 1950. ja 1980. aastatel toimunud ulatuslikele uurimistöödele.

Muistse Harju, täpsemini küll Rävala kadunud aegade hiilguse jälgi – muinassadamate kohti – käis arheoloog Gurly Vedru otsimas ka Kuusalu vallas Tsitres. 2005. aastal alustatud ning sel suvel jätkunud väikesemahulised kaevamised kinnitasid algset hüpoteesi võimalikust randumispaigast Muuksi linnuse lähistel.

Linnused ja ohvriallikas

Kagu-Eesti linnustel jätkas kaevamisi ekspeditsioon Heiki Valgu juhatusel. Tehti kindlaks, et Päevapööramise mägi – ainulaadse nimega linnus Võrumaal Meremäe vallas Tellaste külas – pärineb üllatavalt juba rahvasterännuajast, Urvaste linnusel paljandunud kihid seevastu osutusid oodatult viikingiaegseteks. Vastseliina piiskopilinnusel otsustati juba varasematel aastatel alustatud uuringud lõpetada, sest muinasaegseid, nooremast rauaajast pärit jälgi ei leitud. Teaduse jaoks on sellisedki tulemused olulised.

Keskaegsetest kivilinnustest uuriti tänavu arheoloogiliselt põhjarannikul asuvat Toolse ordulinnust. Tööd olid seotud plaaniga alustada väravahoone müüride konserveerimist. Kaevamisi juhatanud arheoloog Tõnno Jonuksi selgituste kohaselt tulid kõige põnevamad tulemused hoone seest, kust 30–40 cm paksuse 16.–17. sajandi kultuurkihi alt paljandus puitpõrand. Ilmselt oli tegemist väravahoonega, mis Liivi sõja ajal 1558. aastal, kui venelased linnusesse tulid, on eluruumina kasutusele võetud. Hoone on enam-vähem pidevalt kasutusel olnud kuni 20. sajandini. Ilmselt veel 18. sajandil on ehitatud lisakamin, selleks ajaks olid võlvid tõenäoliselt juba maha varisenud ning ruumile oli tehtud uus katus. Sama ruumi on 19. sajandi lõpust peale kasutanud kohalik kõrts.

Teine suurem töö Virumaa arheoloogi Tõnno Jonuksi juhatusel oli Rakvere Vallimäel, kus otsiti selgust linnuse eelkaitsevööndite kohta, mida seni on väga põgusalt uuritud. Ümber linnuse on olnud pinnasevall, mis osaliselt on looduslik, selle põhjapoolne osa on aga inimkäte töö. Vallide peal on enamasti olnud puitkonstruktsioonid, ühes lõigus leiti ka kivimüür, mis annab tunnistust üsna eripalgelistest eelkaitsevööndi kindlustustest. Nimetatud töid tehti seoses kavaga paigaldada Vallimäele valgustus, mis selle imposantse ehitismälestise ka pimedal ajal hästi nähtavaks peaks tegema.

Tõnno Jonuksi uurimistööga muinasusundi vallas oli lähemalt seotud algselt põnevana tundunud Iila ohvriallika puhastamine Viru-Nigula vallas. Kahjuks selgus aga, et allikat on kohalik pererahvas puhastanud regulaarselt juba alates 1975. aastast ning midagi 20. sajandi olmerämpsust varasemat allika ümbrusest leida ei õnnestunud.

Põnevad keldrid

Virumaal tegid väljakaevamisi ka osaühingu Agu EMS arheoloogid Villu Kadaka eestvedamisel. Rakvere teatri hoovis mitu nädalat väldanud arheoloogiliste päästeuuringute eesmärgiks oli välja selgitada ja talletada pinnases säilinud informatsioon paigas, kuhu teatril plaanis ehitada uus proovisaal. Kaevetööde käigus leiti keskaegse hoone kelder. Kas see võis kuuluda kunagisele kloostrile või oli tegemist elumajaga, vajab veel uurimist. 16. sajandi esimesel poolel seisis samas paigas frantsiskaani klooster, mille venelased Liivi sõjas purustasid. Osaliselt kaevati kloostri müürid välja juba paarikümne aasta eest, kuid täideti seejärel uuesti liivaga. Rootsi ajast peale seisid selles paigas aga mõisa kõrvalhooned.

Üle viiesaja aasta vana keldriruumi, mille otstarve on teadmata, avastas ka arheoloog Arvi Haak Viljandi ordulinnuses. Säilinud linnuseplaanil seda ruumi kujutatud ei ole. Arvi Haagi sõnul on seda saadud kasutada ka eluruumina, sest seal oli küttekolle.

Keldriruumist avastati välipudeli katkeid, torkeriist, kahurikuul ning mõningate ehete hulgas ka umbes 30 helmest, mida kandsid tol ajal eesti naised.

Üllatused Tartust

Sel arheoloogiasuvel avastatud keskaegsete ehitiste loetelu pole sellega veel ammendunud.

Tartus leiti linnamüüri seni avastamata nurgatorni jäänused, mis võivad olla üle 500 aasta vanad. Tellistest ja maakividest laotud suurtükitorni jäänused leiti Poe tänaval. Kaevamistöid juhatanud arheoloog Andres Tvauri seletuste kohaselt on linnamüüri säilimist arvestades torni leid üsna haruldane, sest Rootsi ajast saadik ei ole inimsilm seda torni näinud ei kohapeal ega vanadel kaartidel. Eeldatavalt 17. sajandi teisel poolel torn lõhuti ning asemele ehitati bastion. Uuringuid teostati seoses kanalisatsiooni- ja sadeveetorustiku rajamisega.

Tartu keskaja uurimised ületasid möödunud suvel aga uudiskünnise paraku hoopis teist laadi sõnumiga. Ehitustöödega seonduvad kaevamised Ülikooli tänava krundil otse Toomemäe nõlva all algasid juba aasta varem, kuid tänavu läbikaevatud kihtidest tuli päevavalgele hõbemüntidest aardeleid. Võib arvata, et see oli varisenud otse hoone kohal kõrgunud muinaslinnuse kihtidest. Paraku pole lõplikku selgust selle koosseisust ja vanusest, sest eeldatavasti umbes 50 mündist koosnenud aardest on arheoloogideni jõudnud vaid 36 münti. Enamik münte on 10. sajandi araabia hõbemündid, milliseid Tartust varem leitud pole. Ülejäänute kadumises kahtlustatakse kaevamistöödel osalenud isikuid. Et võimalikus varguses selgus tuua ning uurijatele ja meie muistsele ajaloole hindamatu väärtus taas leida, on politsei Muinsuskaitseameti taotlusel algatanud kriminaalasja.

Lihula veevärk ja kadunud Vana-Pärnu

Tänavuseks plaanitud arheoloogilised uurimistööd võivad sattuda ka poliitilise võitluse objektiks, esialgu küll vallavolikogu tasandil. Seda kinnitab kaevamiste-eelne saaga Lihula linnas. 12.–13. sajandil on Lihula mänginud tähtsat rolli – seal asus Saare-Lääne piiskopkonna keskus, hiljem veel mitu kloostrit. Kõike sellest hiilgusest säilinut peaks nüüd kaitsma Lihula muinsuskaitseala, mis hõlmab suure osa linnatuumikust. Nüüd, 21. sajandi algul, on saabumas aeg, mil Lihula peatänaval, keskaegse asula kohal algavad arheoloogilised kaevetööd, mille lõppedes saavad peatänava elanikud lõpuks vee ja kanalisatsiooni ega pea enam ämbriga vett tassima.

Esialgu jäeti keskaegse kultuurkihiga peatänav Lihula veetrasside rajamise kavast välja, väidetavalt ehituse liigse kallinemise tõttu! Õnneks mõistis Keskkonnainvesteeringute Keskus, erinevalt vallavalitsusest, nii ajaloo tähtsust kui ka elanike vajadusi ning eraldas vajamineva raha ka arheoloogilisteks uuringuteks. Nende mahukuse tõttu on kaevetööde teostamiseks korraldatud riigihanke konkurss, mida muinasteaduse vallas harva ette tuleb. Kaevataval alal on ilmselt tegu 15.–16. sajandi asulaga. Lisaks elutingimuste paranemisele on Lihula elanikel võimalik kaevamistel ise kaasa lüüa, leitavad asjad jäävad aga Lihula muuseumisse sealseid varasid rikastama.

Juba mainitud Saare-Lääne piiskopkonna ajalooliste keskustega on seotud ka teisi tänavusi kaevamisi. Haapsalus keskendusid need peamiselt mitmesuguste ehitustöödega seoses vanalinna ja piiskopilinnuse alale. Kui sellest linnast on meil tänu Haapsalu varase ajaloo uurijate Anton Pärna, Erki Russowi ja teiste töödele üsna hea ettekujutus, siis Vana-Pärnust, kus piiskopkonna keskus asus alates 1260. aastast, ei ole seni avastatud pea mingeid jälgi maapõues – nii põhjalik näib olevat leedulaste, liivimaalaste, venelaste ja poolakate korduv hävitustöö. Nüüd on alanud ulatuslik trassiehitus arheoloogide Kaarel Jaanitsa ja Peeter Piiritsa järelevalve all Pärnu lahe ja Sauga jõe vahelisel alal, mis tänapäevalgi Vana-Pärnu linnaosa nime kannab. See võiks tuua mõningast selgust, seniks jääb kadunud muinaslinna tähistama vaid mälestuskivi kunagise toomkiriku oletatavas asukohas.

Pärnumaa sootee

Pärnumaa Suursoos Lehu küla lähedal asuvast sooteest tuli teateid juba aastakümneid tagasi. Eelmisel aastal võtsid asja lähemalt uurida Muinsuskaitseameti ja Ajaloo Instituudi arheoloogid Maili Roio ja Ain Lavi. Avastati terve latt- ja palkteede võrgustik, mida ähvardas hävimine seoses turbakaevandamise ja põhjavee taseme langusega. Tänavusel kuival suvel võeti ette kuni kolme meetri laiuse ja sadade meetrite pikkuse teelõigu päästekaevamised Tootsi turbatootjate algatusel ja Guido Toosi juhendamisel. Paljandunud teelõik andis head materjali puidu vanuse määramiseks aastaringide võrdlemise teel ehk dendrokronoloogilisel meetodil. Esialgsed tulemused andsid vanuseks üle 600 aasta. Teedevõrgustik ning selle otstarve vajavad veel edasist uurimist.

Petlik välimus

Kui Lihula, Vana-Pärnu ja muudki avastused alles ootavad ees, siis omapärase n-ö lõpptulemuseni jõuti arheoloog Valter Langi juhtimisel toimunud kaevamistel arvatava Seli linnuse asukohas Pirgu küla lähedal Raplamaal. Tasasel maal paiknev enam-vähem poolringi kujuline vall oli jalamilt 8–9 meetri laiune ja meetri kuni pooleteise kõrgune. Ühel küljel paiknes vall kõrge, järsu jõekalda ääres. Seni linnusevalliks peetud poolkaarekujuline kõrgendik osutus aga looduslikuks. Samas jääb see koht edasi kaitse alla. Kunagisele inimtegevusele viitab seal maa seest välja tulnud postiaugu raudkividest kiilustik, kuid näiteks luu- ja potikilde pinnasest ei leitud. Geoloogide kinnitusel võisid sellise valli kuhjata mandrijää taandumisel jääsulamisveed.

Midagi tehti lahti ja midagi aeti kinni

Mitmeid pääste- ja proovikaevamisi on toimetatud vaadeldaval hooajal ka Tallinnas, nagu seda ikka on tehtud keskajast pärinevates, kuid tänapäeval tormiliselt arenevates vanalinnades. Üht kaevamist tuleks aga eraldi esile tõsta. See on linnavalitsuse tellimusel osaühingu Tael poolt avatud varemete lõik Harju tänaval. Kitsa väravakäigu, nn Nõelasilmani viivat Trepi tänavat on esmakordselt mainitud juba 16. sajandil, mil ülikitsas tänav kulges praeguse Harju tänava juurest Niguliste kiriku poole. Kahel pool Trepi tänavat asusid kivist elumajad, mis märtsipommitamises hävisid. Arheoloog Vladimir Sokolovski sõnul on imekspandav, et tänav ja tänavasillutis ning isegi vihmavee ärajuhtimise kanalid on pommitamisest täiesti tervena pääsenud. Kaevamistel eemaldati ainult pärast pommitamist sinna kuhjatud pinnas. Väljakaevamistel puhastati välja ka Trepi tänava ääres asunud majade vundamendid. Nendel seisnud majade vanus ulatub kuni 14. sajandisse.

Nõelasilma värav ja müürid on kavas kujundada 1944. aasta 9. märtsi pommitamise ja selle ohvrite mälestuspaigaks.

Samaaegselt nende töödega toimus ka üsna tavatu vastupidine protsess – 1980. aastatel osaliselt lahti kaevatud varemetevälja uuringud jäid lõpliku lahenduseta kinnisvaravaidluste ja muutliku linnaplaneerimispoliitika tõttu ning linnavalitsuse otsusel täideti varemed uuesti liivaga. Loodetud Muinas-Tallinna jälgede avastamine Harju tänava alt ja servast jääb tõenäoliselt ootama järgmiste põlvkondade arheolooge.

Kriminaalsed lood

Mitmes paigas Harjumaal korraldas uuringuid arheoloog ja numismaatik Mauri Kiudsoo. Kuna tema tegeleb valdkonnaga, mis pakub erilist huvi aardeküttidele, nn mustadele arheoloogidele, siis polnud täiendavad turvameetmed nii kaevamiste käigus kui ka pärast neid liiast. Sellegipoolest sattuti korduvalt illegaalselt metallidetektorit kasutavate rüüstajate jälgedele nii otseses kui kaudses mõttes. Nende ohjamiseks, tabamiseks ja karistamiseks on asjatundjad välja töötamas abinõude plaani, mis näeb ette ka rangemate õigusaktide kehtestamist.

Arheoloogide tööpõld on ka veealune maailm, kus otsimist, uurimist ja eelkõige kaitset vajavad ajaloolised laevavrakid. Ses vallas ootavad ees muutused nii õigusloomes kui konkreetses järelevalvetegevuses. Hea koostöö Eesti piirivalvuritega aitas sel suvel kinni pidada metalli jahtivad vrakirüüstajad. Sündmuspaik jäägu siinkohal, nagu ka eelmises lõigus, asja huvides täpsustamata. Seevastu eduka ja huvitava koostöö näiteks võib tuua Soome piirivalvurite ja uurijate poolt teostatud vrakiuuringud. Nende käigus salvestati allveeroboti ja muude tehniliste vahendite abil infot viimase sõja ajal Eesti vetes põhja lastud Soome piirivalvelaeva Uisko oletatava vraki kohta.

Isetegemine

Arheoloogiamälestiste uurimine väljakaevamise teel on üks väheseid seadusega lubatud kultuurimälestiste muutmise või isegi “hävitamise” viise, muidugi selleks kehtestatud korda järgides. Kuid muististel toimub lisaks kaevetöödele ka palju muud, mis võiks laiemat huvi pakkuda.

Teist aastat töötas Lääne-Virumaal Viru-Nigula vallas kohalike õpilaste rühm Ene Ehrenpreisi ja Inga Raudvassari juhendamisel. Otsiti üles, kaardistati ning korrastati kodukandi põldudel väga arvukalt leiduvaid muistiseid – kivikalmeid ja lohukive. Lisaks töökogemusele sai sel teel selgemaks valla muinasajalugu, tegemata ei jäänud ka esimesed väikesed avastused.

Muinashuvilised tegutsesid ka kunagise Harjumaa võimsaimal kantsil Varbola Jaanilinnas, kus Varbola Vahvate Vennaskond Priidu Pärna eestvedamisel jätkas muinas- ja keskaegse raskerelvastuse meisterdamist ning katsetamist. Varasemail aastail valminud kiviheitemasinatele, piiramistornile ja -masinale ning müüripurustajale lisandus tänavu omalaadse odaheitemasina springala töötav täismõõdus koopia. Nii on Varbolast kujunemas otsekui muistse sõjakunsti vabaõhumuuseum.

Varbola linnuseväravat kaitsnud vallilõigu varing sel suvel näitas, et muistse kantsi võimsad vallid vajaksid kindlustavat kätt pidevalt, seda ka sajandeid pärast nende kasutamist. Aastate eest toimunud arheoloogiliste uuringute järel ladusid linnusevalli üles tollased näitekunsti üliõpilased Andres Noormets, Andres Dvinjaninov, Rain Simmul, Dajan Ahmet ja teised arheoloog Ülle Tamla juhendamisel. Nüüd võtavad võimsatest palkidest toestatud väravakonstruktsiooni taastamise ette linnuse praegused valdajad Riigimetsa Majandamise Keskusest, seda ikka arheoloogi juhendamisel ja muinsuskaitseinspektori järelevalvel.

Õigete asjade leidmise kunst

Tulles tagasi meie loo pealkirja juurde, nimetaks veel üht olulist sündmust, mis üle pika aja tõi arheoloogiliste väljakaevamiste teema valitsuse ja seadusandjate lauale. Kuigi tegemist pole muististe, vaid pigem ajaloolise taustaga sõjahaudade selgitamisega, on arheoloogid ja nende peamine uurimismeetod – väljakaevamine – osutunud üheks võimaluseks lahendada Tallinnas Tõnismäel asuva monumendi ning sellega seonduda võivate haudade probleem. Sest just arheoloogid on viimased tunnistajad, kes paarikümne aasta taguste tööde käigus konkreetset matmispaika nägid. Sügisel Riigikogusse jõudnud seaduseelnõu, mis käsitleb sõjategevuses surnud isikute säilmete ümbermatmist, küll arheoloogiateaduse võimalusi ja ülesandeid otseselt ei maini, kuid kahtlemata jääks ”õigete asjade leidmise kunst”, kui kasutada ajakirjanik Andrei Hvostovi tabavat väljendit, arheolooge kaasamata vajaliku tõsiteadusliku toe ja taustata. Loodame, et seadusandja seda ka mõistab ja arvesse võtab.

***

Mitmekesise arheoloogiasuve kirjelduste lõpetuseks ka üks lahendamist vajav mõistatus. Hiiumaa muinsuskaitseinspektor Dan Lukase vahendusel jõudis teadlasteni kiviriist, mis esmapilgul näeb välja kui kivist lauatennisereket. Selle otstarvet pole seni suudetud seletada. Kindel on, et loodusliku graniitkivi kujundamisel on inimkäsi mängus olnud ning seda üsna ammu, sajandeid tagasi. Kuid milleks? Siin on hea võimalus oma teadmisi või ka fantaasiat kasutada kõigil, keda huvitab meie maapõues peituv aastatuhandete pikkune ajalugu ja seda uuriv muinasteadus (salapärase leiu pilti on huvilistel võimalik vaadata trükinumbrist).


ANTS KRAUT (1955) on õppinud Tallinna Spordiinternaatkoolis malet, Tartu Ülikoolis ajalugu ja arheoloogiat ning Eesti Kõrgemas Kommertskoolis rahvusvahelist ärijuhtimist ja avalikku haldust. Töötanud alates 1978. aastast muinsuskaitseametnikuna. Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor, Eesti Muinsuskaitseseltsi, Eesti Arheoloogiaseltsi ja ICOMOS-i Eesti rahvuskomitee asutajaliige, Kohanimenõukogu ja TA Meteoriitikakomisjoni liige. Pidanud loengukursusi kolmes kõrgkoolis ja avaldanud veerandsada kirjutist muististe ja muinsuskaitse teemadel. Juhatanud arheoloogilisi kaevamisi Kuusalus, Jõelähtmel, Põltsamaal ja mujal.



Ants Kraut