20. sajandi lõpust 21. sajandisse astunud inimesele – jutt on muidugi Lääne heaoluühiskonna kodanikust, kelleks eestlanegi end peab – on tekkinud tunne, nagu oleks inimkond kõikvõimas. Käib Kuul, on võitnud rõuged, rääkimata näljast, vaatab maailma teaduse-tehnika mäetipult. Tegelikult on ainuüksi tänavuse aasta esimeste kuude jooksul inimesele taas kord meelde tuletatud, et pole võimalik vältida õnnetusi kosmosesüstikutega, et tänapäeva meditsiin on kaugel kõikvõimsusest. Vähi, aidsi ja muude hullude tõbede taustal on äkki osutunud probleemiks kusagilt välja hüpanud üks n-ö külmetushaigus. Uudiseid SARS-i rindelt ootavad pikisilmi kõik ja eks lammas Dollygi saatus näita lõppkokkuvõttes kätte inimkonna teadmiste-oskuste piiri. Igatahes väidab geneetik professor Erkki Truve üheselt, et Dolly eluaastad on tõestanud, kui lapsekingades ja ohtlik kloonimise metoodika tegelikult alles on. Aga huvitab see üldse kedagi? Kui Dolly sünd intrigeeris ning sellest kirjutati ja räägiti tohutult, siis tema surm pole küll just maha vaikitud, aga ega avalikkus sellele erilist tähelepanu ka ei pööranud.

Ja tuleb välja, et ega selle teaduslikkuse mäetipugagi asi nii lihtne ole. Meil on rahvusvaheliselt tunnustatud akadeemik Jaan Einasto, kes läbi aegade on Eesti lugejaid püüdnud harida ka Horisondi veergudel. Maailmal on Stephen Hawking, kes kahe suurepärase ja ülipopulaarse raamatu abil on püüdnud inimkonnale selgitada, mis on Universum ja kuidas see toimib. Aga võta näpust – nii maailma kui Eesti psühholoogid on kogenud, et kui Universumi asju inimene veel kuidagimoodi ette kujutada suudab (huviline võib meenutuseks lugeda tartu ülikooli psühholoogi Eve Kikase artiklit “Päike lülitatakse ööseks välja!” Horisondist 4/2001), siis mikromaailma tunnetamisega on asi hoopis hull.

Horisondi tööpõld on niisiis laiem kui kunagi varem ja endiselt pole liigne rääkida maailmast ja sellest, mis seal sees leida on, jätkates tööd, mida Friedrich Reinhold Kreutzwald poolteist sajandit tagasi alustas. Huvitav on fakt, et hulga uudissõnade seas, mis lauluisa Kreutzwald oma hariva-valgustava ajakirja kaudu eesti keelde tõi, on ka näiteks rakket.