Nr. 4/2003


Intervjuu
Muistsest ajast küll, aga uutmoodi

Möödunud aastal ilmus nüüdisaegne, värvirikas ning rohkelt illustreeritud raamat “Eesti muinasaeg”. Selle autoriteks on Tartu ülikooli arheoloogia õppetooli dotsent doktor AIVAR KRIISKA ja teadur doktor ANDRES TVAURI. Käesoleva aasta kevadel istusid raamatu autorid uurali keelte professori AGO KÜNNAPI eestvõttel Tartus maha ja arutlesid kolmekesi uue raamatu ümber.


Ago Künnap: Kui Aivar mulle möödunud jõuluks teie raamatu kinkis, olin rõõmsalt üllatunud. Olen teie tegemisi jälginud küll – ühest oma koostööepisoodist Aivariga ka Horisondi 2002. aasta 5. numbris kirjutanud –, aga raamatu valmimisest ei teadnud ma midagi. Minu rõõm kasvas veelgi, kui raamatu läbi lugesin. Keeleasjad ei puutu teile ju palju ette, aga fennougristika uuendamise taotlejana oli mul eriti hea tunne, kui leheküljelt 36 lugesin muinasaegse Eesti kohta: “Vaevalt on meil põhjust otsida ka eesti keele algkodu kusagilt mujalt kui siit.”


Aivar Kriiska: Eelmine ülevaateteos Eesti muinasajast – “Eesti esiajalugu” – ilmus 1982, kuid see oli kirjutatud tegelikult juba 1970. aastate lõpus. “Eesti muinasaeg” ilmus niisiis kakskümmend aastat hiljem. Kuigi need kaks teost on erineva stiili ja suunitlusega, ühendab neid üldistus, ambitsioon luua võimalikult terviklik pilt ajajärgust enne kirjalikke allikaid.


Andres Tvauri: Võib ju küsida, et millega siis Eesti arheoloogid tegelevad, kui eelmine kokkuvõtlik raamat ilmus 1982 ja järgmine alles nüüd? Tegelikult on asi selles, et arheoloogid lihtsalt ei jõua päästekaevamiste ja muuseumitöö kõrvalt teadustööd teha. Eestis leidub vaid üksikuid teadustööks palgatud arheolooge.

“Eesti muinasaega” ajendas välja andma ka asjaolu, et aastate jooksul panime korduvalt ähele: kui eesti esiajaloo kohta midagi kirjutati, siis pahatihti olid aluseks lootusetult vananenud allikad. Pahandas, miks ei kasutata uuemaid tulemusi. Neid on ju artiklitena ja isegi monograafiatena rohkesti avaldatud. Paraku ei või eeldada, et inimene, kes pole arheoloog või ajaloolane, hakkaks neid mööda teadusajakirju taga otsima. Seetõttu oli niisuguse ülevaate väljaandmine ühtede kaante vahel hädavajalik.


Aivar Kriiska: Tegelikult on kummaline, et ka suur hulk väljaõppinud ajaloolasi ja arheolooge käituvad nagu mitteprofessionaalid: inimesed, kes need sajad artiklid erinevates väljaannetes oleksid pidanud läbi lugema, ei lugenud neid samuti. Selle tulemusena, hoolimata asjaolust, et 1990. aastatel on lisandunud palju uusi andmeid ja teisenenud vaatenurk, toimib kogu aeg nagu mingi inerts, jätkuvalt levib vananenud pilt. Ja mida rohkem keegi eemaldub oma teemast – rauaaja uurija kiviaja uurimisse või kiviaja uurija rauaaja uurimisse, seda rohkem tuleb ette eksitusi. Jääb mulje, nagu oleksid Eesti arheoloogid teinud 1982. aastal kollektiivse enesetapu ja välja surnud.


Ago Künnap: Peab lootma, et “Eesti muinasaega” ka tegelikult loetakse, sest Soomes samuti möödunud aasta lõpupoole ilmunud Kalevi Wiiki “Eurooppalaisten juuret” puhul ilmnes, et raamatut üheskoos halastamatult rünnanud üheksateistkümnest keeleteadlasest polnud enamik seda lugenud. Kirjutasin sellest vahejuhtumist veidi lähemalt ka Horisondi käesoleva aasta teises numbris.


Aivar Kriiska: Tean samuti hulgaliselt näiteid, kus Soome arheoloogid on öelnud, et nad pole Wiiki raamatut küll lugenud, ometi on neil selle kohta seisukoht olemas.

“Eesti muinasaeg” on mõeldud ühelt poolt üliõpilastele täiendmaterjaliks ülikooli eesti muinasaja kursuse juurde, teisalt gümnaasiumidele, kus seda on võimalik fakultatiivainena õppida. Üks potentsiaalne ringkond, kes võiks – tegelikult suisa peaks! – seda kasutama, on õpetajad, sest praegused õpikud on kantud just nimelt sellisest vaimust, et Eesti arheoloogid surid 1982. aastal välja.


Andres Tvauri: Kirjutades mõtlesime sellele, et raamatut oleks hea lugeda. Me ei kasuta ülearu erialast terminoloogiat, ja kui kasutame, siis seletame ka ära. Teksti püüdsime üles ehitada niiviisi, et raamatut võiks lugeda kaanest kaaneni. Iseasi on, kuidas see meil välja tuli. Kui lugejal õnnestub raamat ühe ropsuga läbi lugeda, on see korda läinud.

Raamatu sisu on veidi ebaühtlane. Aivar kirjutas kiviaja osa ja see sisaldab uut hoopis rohkem kui hilisemad perioodid. See osa põhineb suuresti tema enda töödele. Mina pole kogu metalliaja spetsialist ja Eestis vist polegi kedagi, kes seda oleks.

Tugineme paljude kolleegide publikatsioonidele. Näiteks pronksi- ja vanemast rauaajast on kõik, mis on lisandunud pärast 1982. aastat, arheoloogiaprofessor Valter Langi uurimuste tulemus. Tema muinaspõldude leiud näitavad, et Eestis oli põlispõllundus olemas juba nooremal pronksiajal. Kõnealune fakt pole tähtis mitte ainult iseenesest, vaid ka seepärast, et näitab – Eesti areng käis sünkroonselt näiteks Skandinaavia maadega. Keskmise rauaaja osa seevastu nagu midagi väga uut ei sisaldagi, sest see periood on jätkuvalt suhteliselt vähe uuritud.

Raamatus pakutavat üldpilti metalliajast on tugevasti mõjutanud ka meie hulgast lahkunud Priit Ligi poleemilised artiklid. Oleme tahtnud rõhutada, et Eesti ei jäänud muinasajal naaberaladest maha. “Eesti esiajaloos” kirjutatakse nii, et kui mingi asi oli Skandinaavias mingil ajal kasutusel, siis Eestisse jõudis see 100–200 aastat hiljem. Justkui meie esivanemad oleksid kasutanud vanu, mujal juba ammu moest läinud asju. On tõsi, et Eestis polnud suuri keskusi, need paiknesid mujal, kuid areng toimus ikka samas tempos kui näiteks Skandinaavias.


Aivar Kriiska: Rohkem kui varem oleme püüdnud käsitleda ühiskonna kui terviku arengut, selle arengu põhilisi tendentse. Eesti kiviaega on pahatihti vaadatud ühtse tervikuna, aga tegemist on õige ulatusliku perioodiga, mis on enam kui 7000 aastat pikk. Igaüks, kes ütleb, et kiviaja inimene elas nii või naa või et kiviaja inimene küttis põtru ja kopraid, eksib, sest kiviaja sees on eri ajalõike ja toimus permanentne muutus ja areng. See on üks teema, mida oleme proovinud lahti mõtestada ja kirjutada.


Andres Tvauri: Varem oli kombeks küsida, kust eestlased on pärit, kust nad tulid. Oldi justkui veendunud, et eesti rahvas on kusagilt valmis kujul oma praegusele asualale rännanud. Eestlaste päritolu seletati sisserändamis- või nn Tõotatud Maale rändamise teooria abil. Selle järgi oli siin keskmisel kiviajal kõigepealt Kunda kultuuri rahvastik, kes polnud üldse meie, vaid protoeuroopa elanikkond, ja siis nooremal kiviajal tulid idast soomeugrilased, kellelt saime keele, ja seejärel lõunast indoeurooplased, kellelt saime näo. Tegelikult võiks asja sõnastada hoopis teisiti, nii, nagu seda on teinud Soome arheoloog Christian Carpelan. Kui otsiti vastust küsimusele, kust soomlased on tulnud, ütles ta, et soomlased pole kuskilt tulnud, vaid soomlased kui rahvus on kujunenud 19. sajandil kõigist neist inimestest, kes eri aegadel ja eri põhjustel on Soome elama asunud. Ka meie ei otsi vastust küsimusele, kust eestlased on tulnud, vaid lähtume eeldusest, et eesti rahva areng on olnud jätkuv alates kõige esimestest kiviaegsetest asukatest tänapäevani.


Aivar Kriiska: Eesti asustuslugu ja põhimõttelised etnilised protsessid mängitakse maha mannerjääst vabanenud alal. Siia toimub kõige suurem jääajajärgne kohaleränne, ning kui edaspidi ongi juurdetulemisi – ja tõenäoliselt neid esines –, siis need ei ole olulisel määral muutnud enam algset geneetilist ja keelelist pilti. Raamat ei deklareeri, et autorite vaated on uued, vaid esitab neid.


Andres Tvauri: Ütleme nii, et meie nägemisviis pole uus, vaid ajakohane: see vastab tänapäeva teadustulemustele.


Aivar Kriiska: Raamatus on uus või, Andrese terminit kasutades, ajakohane kõigepealt see, et muudetud on esiajaloo periodiseeringut. 1995. aastast peale on tasapisi kujunenud uus kiviaja kronoloogia, mis baseerub suuresti radiosüsiniku dateeringute kalibreerimisel ehk puu aastarõngaste abil täpsustamisel, aga mitte ainult. Praeguseks on minu töödega kogunenud radiosüsiniku dateeringuid kõvasti rohkem, kui neid oli enne mind. Ja minul on samasugune n-ö moraalne õigus kronoloogilise süsteemi loomiseks, kui oli uurijail enne mind.

Me kasutame aasta-kahe eest formuleeritud kronoloogilist süsteemi. Kõige suurem muutus puudutab loomulikult kiviaega. Poolteist tuhat aastat tuleb asustuse algusele otsa ja kõik perioodid nihkuvad varasemaks. Kõige naljakam oli kiviaja puhul varem see, et radiosüsiniku abil dateerimata andmete põhjal oleks nagu väga lühikese perioodi jooksul toimunud väga palju. Kiviaja pikenemine annab juurde ruumi ja õhku siis aset leidnud protsessidele. Aga muutunud on ka rauaaja dateeringud.


Andres Tvauri: See muutus pole nii suur. Ent siiski – “Eesti esiajalugu” jaotab rauaaja varaseks, vanemaks, keskmiseks ja nooremaks alajärguks, kusjuures noorem rauaaeg lõhub viikingiaja. Viikingiaeg on periood, mis on meie läänenaabritel selgesti eristatav, nõukogudeaegses esiajalookäsitluses seda aga ei eksisteerinud. Meie kasutame kronoloogiat, mis vastab naabermaade omale lääne ja põhja pool: eelrooma rauaaeg, rooma rauaaeg, rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg, viikingiaeg ja hilisrauaaeg. Rauaaeg jaguneb seega alaperioodideks ja, nagu kiviajagi puhul, ei saa ka rauaaja kohta väita, et toona elati nii või naa, täpsustamata, millisest ajast räägitakse. Rauaaeg kestis Eesti alal ikkagi üle 1500 aasta.


Aivar Kriiska: Kiviaja puhul on uudseks etapiks rannikuasustuse kujunemine ja sellega kaasnenud muutused majanduses ja ühiskonnas. Välitööd Lääne-Eestis ja saartel on näidanud, et hilismesoliitikumis tekkis asustus, mis on mitmes suhtes varasemast erinäoline ja kus elatati end nii mere- kui metsloomade küttimisest. Muu hulgas tähendab see ühiskonna tõenäoliselt päris suurt muutumist. Raamatusse on sisse kirjutatud idee, et lõputult ei ole võimalik kuhugi nihkuda. Väga kiiresti sündisid inimgruppide vahel piirid, ning kui toimus liikumine, siis ikka eelkõige nende määratletud ja piiritletud alade sees. Ja hilismesoliitikumis tundub olevat valitsenud niisugune olukord, kus need territooriumid muutuvad väiksemaks ning kujunema hakkavad aastaringsed külad.


Andres Tvauri: Mitte väga deklaratiivselt, aga siiski oleme püüdnud õõnestada Jakobsoni kolme isamaa kõne ajast pärinevat müüti muistsest õnneajast. Tavakujutlus on tihti selline, et enne võõrvallutajate tulekut oli eesti kogukond demokraatlik. Mitte just kommunistlik, aga selline egalitaarne, kus tehti koos ja üksmeeles tööd ning kaitsti oma maad. Suur rahvakoosolek valis rahva hulgast pealikuteks kõige tublimad pojad, kes siis tulid kuskile kokku ja otsustasid asju. Nii see ilmselt ikkagi ei olnud, hiljemalt pronksiajast ilmneb tugev ühiskondlik ja majanduslik kihistumine. Ühiskond on olnud pidevalt tunduvalt keerulisem, kui on seni esitatud. Eks olnud ka enne Saksa vallutust olemas oma mõisnikud, oma kuningad, kuigi meie maa mõõtu ja meie rahva mõõtkavas. Kui preester Henrik tuli Saksamaalt siia, ei pidanud ta meie pealikuid kuningateks, sest ta oli näinud teistsuguseid valitsejaid, kellel oli rohkem võimu ja vara. Muinasaja uurijat mõjustavad alati tema oma eelarvamused ja teoreetiline taust. Arheoloogias pole olemas absoluutset fakti – näiteks, et see on kalme, aga see on linnamägi. See, kuidas arheoloog defineerib kalmet või linnamäge, sõltub tema teoreetilisest taustast.


Ago Künnap: Mulle on jäänud hinge kripeldama Soome arheoloogi Christian Carpelani etteheide Kalevi Wiiki raamatu retsensioonist, et arheoloogia asjadega ei peaks õiendama inimene, antud juhul siis keeleteadlane Wiik, kes pole väljakaevamistel ise kätt mullaseks teinud. Sest ainult see vahetu arheoloogiline kogemus võimaldab arheoloogiat õigesti mõista. Kas asi on ikka nii hull? Kuigi loomulikult on ka keeleteadlasi, kes samal viisil eeldavad praktilisi välitöid keeleuurimisel.


Aivar Kriiska: Ka meie pole lähtunud üksnes sellest, mida oleme ise näinud või teinud. Üldpildi loomiseks on samavõrd tähtis lugemus ja mõtlemine. Aga arheoloogidel on küll alati olnud selline suundumus, et nad vajavad vahetut kogemust.


Andres Tvauri: Tegelikult on teadusaladevaheline kontakt ja diskussioon oluline. Oleks ju igati tore, kui meiegi teost ei loeks ainult arheoloogid, vaid ka mõni keeleteadlane või mis tahes muu ala esindaja, ning avaldaks selle kohta arvamust.


Ago Künnap: Fennougristika uuendamist taotlevaid keeleteadlasi – ja viimasel ajal muidugi eriti Kalevi Wiiki – on nende kolleegid süüdistanud teiste teadusalade, eriti geneetika ja arheoloogia uurimistulemuste kaasahaaramises, loobumises keeleuurimisest ainuüksi keeleteaduslike vahenditega. Kuidas selle asjaga on arheoloogias?


Aivar Kriiska: Meil on, eriti varasema perioodi osas, rohkesti kontakte geoloogide, bioloogide ja zooloogidega. Mitmed esiajalugu puudutavad seisukohad on muutunud just seetõttu, et Eestis on tekkinud tugev koolkond, kes uurib õietolmu, ja kõrgel tasemel on ka paleozooloogia. Üks tõsisemaid ümberhindamisi meie raamatus ongi seotud maaviljelusega. Just õietolmu uurimise tulemusel alustame nüüd Eesti põllumajanduse ajalugu keskneoliitikumist, umbes 4000 aastat eKr – niisiis mitte nöörkeraamika kultuurist, nagu varem arvati, vaid kammkeraamika kultuurist. Nende kahe teadusharu kooseksisteerimisest ja koostoimimisest on suurt tulu tõusnud.


Ago Künnap: Arheoloogia vana ja loomulik partner on kindlasti geoloogia. Kus me võime aga näha Eesti geoloogide kokkuvõtet uusimatest uurimistulemustest?


Aivar Kriiska: Meil on Eestis palju väga häid geolooge, neil on ilmunud rohkesti artikleid ja uuemal ajal ka mitmeid raamatuid. Viimaste all pean silmas just ülevaatlikke kokkuvõtteteoseid. Häda on aga selles, et need on sageli juba sündides vanad. Kirjutajate empiiriline kogemus baseerub mõnevõrra varasematel uurimustel ja nad ei integreeri sinna uusi andmeid. Paljud neis koguteostes väljendatud seisukohad on juba sündides surnud, see tähendab, et geoloogias eksisteerivad paralleelteadmised ja -seisukohad, seejuures hoopis teistsugused.


Andres Tvauri: Arheoloogia on minu meelest teadus inimkonna minevikust, mida muudest minevikuteadustest eristavad oma teooriad ja metoodikad. Uurides esemeid, uurib arheoloog nende kaudu ikkagi muistseid inimesi, ühiskonna ajalugu ja selle arengut laiemalt. Varasematel aegadel on olnud kombeks kirjutada, et sõled muutusid ja kujunesid, et meile saabusid idast pikad kääpad või et surnule pandi kaasa odaots. Mina vähemalt proovisin seda vältida ja kirjutada ikkagi sellest, kuidas inimesed midagi teistmoodi t e g i d. Kuidas inimesed tulid ja tõid kaasa mingi uue kombe või kuidas surnule pandi kaasa mitte odaots, vaid o d a – vart ei ole meil seepärast, et see mädanes ära.


Ago Künnap: Minu meelest ongi asi selles, et näiteks nii arheoloogia, populatsioonigeneetika kui ka keeleajalugu on sisuliselt ajalooteaduse osad, mis kuuluvad iseenesestmõistetavalt kokku, sest nad kõik uurivad inimühiskonna minevikku. Ma ei näe midagi imelikku nende sümbioosis, pigem oleks imelik nende lahus hoidmine.


Aivar Kriiska: Meie raamatu üks läbiv liin on majandus, kusjuures uudset on nii püügimajanduse kui ka maaviljeluse vallast. Ka ühiskonna kooseksisteerimise vormide pilt on muutunud. Valter Lang tõi 1990. aastate keskel välja idee, et pronksiaegne ja eelroomarauaaegne asustusüksus oli väike. Ta pakkus välja, et tegemist oli taluga. Kui võtame varasemad seisukohad, siis väga sageli räägitakse 3000 aasta ulatuses külast. Minu arvates on aeg selline seisukoht ära unustada, sest külaühiskonnast võib rääkida ka juba kiviajal. Kui me kõneleme külast, kus elati aastaringselt ja püsivalt, siis hakkab see pihta juba hilismesoliitikumist ning tüüpilise kammkeraamika ajal eksisteerisid juba suhteliselt suured külakogukonnad. Siis toimus muutus. Kiviaja ja pronksiaja kokkupuutepunktis nöörkeraamikakultuuris hakkasid tõenäoliselt tekkima väiksemad asustusüksused – talud. Meie pakutud arenguskeem on järgmine: on kiviaegsed külad ning seejärel talud, mis jätkusid kiviaja lõpust läbi pronksiaja, eelroomarauaaja ja sealt edasi. Uuesti algas külade teke ja areng õieti alles keskmisel rauaajal.


Andres Tvauri: Rõhutaksin, et Eesti noorema põlvkonna ajaloouurijad, ja seejuures mitte ainult arheoloogid, suhtuvad ajaloosündmustesse üldse teistmoodi. Varem uuriti hästi palju konflikte, mingit sõda, tüli. Need on hirmsasti ületähtsustatud. See on mõistetav, sest nendest jääb alati midagi maha. Kroonikad kirjeldavad enamasti ikka sõdu, võimuintriige ja õnnetusi. Suur osa ürikutest on ju tekkinud mõne tüli lahendamise käigus. Kaua aega ei olnud prestii_ne uurida igapäevaelu, seda, mis oli siis, kui parasjagu ei käinud sõda. Varasema ajalookäsituse järgi oleks ajalugu kulgenud justkui pöördepunktist pöördepunkti ja vahepeal polnud midagi. Nüüd tahaks küsida, mis oli vahepeal, kuidas siis elati.

Kalevipoega on kunstnikud sageli kujutanud kündmas, mõõk vööl. See näitab ilmekalt, kuidas muistset ühiskonda on kujutletud – väga sõjaka ja vägivaldsena. Ei ole mingit alust arvata, et muinasajal oleks Eestis toimunud pidev röövimine ja tapmine ning oleks valitsenud seadusetus. Ühiskond oli tänapäevaga võrreldes küll suhteliselt lihtne, kuid ikkagi reglementeeritud, inimesed käitusid nii-öelda korralikult. Igasugused võimusuhted ühiskonnas olid enamasti paigas. Samuti nagu suhted naaberaladega. Ei käidud umbropsu muudkui röövimas. Sõjakäigud on ajalookirjutuses ületähtsustatud. Nende ulatus jäi ka suhteliselt piiratuks. Sõdimine oli pigem privileeg kui hädavajadus. Isegi rauaaja lõpul polnud põllumehel mingit vajadust künda, mõõk vööl.

Meie minevikupilti kujundab meie kogemus uuemast ühiskonnaelust, mis ongi sünnitanud tänaseks juba vananenud migratsiooniteooria, mille kohaselt kõigi suurte muutuste taga on sisseränne või vallutus. Selline arusaam rajaneb 19. sajandi ajaloolaste elukogemusele: oli koloniaalimpeeriumide õitseaeg, hõivati Siberit, vallutati Metsikut Läänt. Ajaloolased ja arheoloogid kandsid oma arusaama ajas kaugele tagasi.

1920.–1930. aastail kehtis Eestis üldine sõjaväekohustus ja näiteks tollasele muistse vabadusvõitluse uurijale ei tulnud pähegi võimalus, et omal ajal võttis pealik sõjakäigule kaasa üksnes oma “ihukaitseväe”, mitte kõik külamehed. Võib-olla polnud tollal igale popsile üldse seisusekohanegi sõdima minna.


Ago Künnap: Seesugune suhtumise muutus on praegu tuntav kogu maailmas. Ei usuta enam, et kogu ajalugu on alaliste rännete ja pidevate vallutuste lugu. Näiteks indoeurooplaste varasemat levikut ei peeta enam sõjakate ratsaröövlite järjestikuste anastuste looks. Eriti kehtib see kiviaja kohta: ega naaberkogukonnalt olnudki õieti midagi röövida, sest samad vähesed lihtsad asjad olid endalgi olemas. Mõnikord väidetakse, et kaks ihaldusväärset asja ikkagi oli – naised ja võim. Teame aga, et verepilastuse vältimiseks oli naiste vahetamine naabritega tollal reglementeeritud. Ka on raske ette kujutada, mida võidi peale hakata sellise suhteliselt abstraktse asjaga nagu võim naabrite üle.

Muutunud arusaamine kiviaegsetest ühiskondlikest suhetest mõjutab ka keeleajalugu. Nii näiteks seletab Austraalia keeleteadlane Bob Dixon enamiku keelkondade teket sellega, et rohked erinevad, ent arengutasemelt sarnased kiviaegsed inimrühmad olid omavahel mitmekesistes, sealhulgas ka keelelistes suhetes, mistõttu muutusidki nende keeled üksteisega sarnaseks. Olgu mainitud, et Bob Dixoni toetajate esirinnas on väga tuntud inglise arheoloog lord Renfrew.


Aivar Kriiska: Üks asi, mida veel puudutame, on just nimelt ühiskonna sisemine areng. Ehk on see tahtmatu paralleel tänapäevaga, ent iga ühiskond areneb ise ja kas siis on või ei ole valmis teatud muutusteks.


Ago Künnap: Põlluharimise leviku problemaatika käsitlemisel on mõnikord toodud näiteks Aafrika kütihõime, kes ka väga pikaajalise elamise järel põldurite naabruses pole ometi viljakasvatusele üle läinud.


Andres Tvauri: Etnograafilised paralleelid on mõnikord ka eksitavaks osutunud, sest unustatakse ära, et teineteise naabruses elavad kütid ja põldurid pole n-ö puhtalt kütid ja maaviljelejad, vaid nad suhtlevad omavahel, nad võivad olla spetsialiseerunud ja elada naaberhõimuga sümbioosis, tegelda vahetusega. Selliste küttide elu on teistsugune kui aegadel, mil kõik olid kütid, kalurid ja korilased.


Aivar Kriiska: “Eesti muinasajas” on veel üks asi, mis tavaarusaamisest väga oluliselt erineb. Tavaliselt kujutletakse meie kiviaja elamut kerge püstkojana. Kuid nii andmed ühiskonna kohta kui ka naabermaade kaevamistulemused näitavad, et siinkandi ehitusviisid olid kiviajal väga mitmekesised. Külades leidus sageli suuri ja tugevakonstruktsioonilisi elamuid.


Ago Künnap: Väga muljetavaldav on Soomes hiljuti rekonstrueeritud kiviaja elamu, mille umbkaudu 4000 aasta vanuse põhja mõõtmed on 12x8 meetrit. Elamu seinteks on nurkades omavahel ühendatud 3–4 palgirida. Muide, eheduse mõttes langetati puud seinapalkide tarvis metsas kivikirvega! Kergest püstkojast on asi kaugel.


Andres Tvauri: Eesti arheoloogia pole sugugi paigale jäänud, andmeid tuleb kogu aeg juurde. Igal kevadel-suvel leitakse uusi kiviaja asulakohti. Kõiki muistiseid ei oska arheoloogid hetkel veel tõenäoliselt äragi tunda. Muistiseid on küll aktiivselt otsitud, aga enamasti tänapäevastest asustuspiirkondadest. Paleoliitikumi muistiseid meil seni leitud pole, aga need ei tarvitse sugugi puududa. Need võivad lihtsalt paikneda kohtades, kuhu arheoloog nii kergesti ei satu. Maastik oli ju omal ajal teistsugune ja inimene elas teistsugustes tingimustes.

19. sajandil teati peamiselt vaid suuri kivikalmeid ning kaua aega uuritigi ainult kalmeid ja linnamägesid. Alles 1960.– 1970. aastail hakkasid Eesti arheoloogid otsima asulakohti. 1990. aastate keskel lisandusid muistsed põllud.


Ago Künnap: Ka mittespetsialistist inimene võib tahta sihikindlalt kaasa aidata muististe leidmisele. Kas see on võimalik?


Aivar Kriiska: Jah, on küll. Eks ta pea muidugi enne sellist muistist nägema ja kogenud otsijaga maastikul korra ringi käima, et teaks, mida otsida. Tänapäeval paljastub muistiseid ehitustegevuse ja metsatööde käigus, aga alati ei tunta neid ära. Üks meie kaudne eesmärk on ka huvi äratamine, sest arheolooge on Eestis kõigest kolmekümne ringis. Meie maa on näiliselt väike, aga uurimiseks tegelikult küllalt suur. Palju on ka mitmesuguseid erialaseid probleeme.


Andres Tvauri: Eks meie üks põhieesmärk ole tõsta inimeste teadlikkust ja huvi kodumaa ajaloo vastu. Kohati ilmneb ju uskumatut võhiklikkust sel alal. Näiteks võib tuua kas või hiljutise arutelu Tallinna esmamainimise aja kohta. Aastakümneid on raamatutes ilutsenud Tallinna esmamainimise aastaarvuna alusetult 1154. Probleem pole selles, et ekslikku oletust on palju levitatud – teadustulemus osutub sageli ekslikuks. Häda on selles, et mitteajaloolased ei taha uskuda, et ajaloolased on vea teinud. Ja seda sellest hoolimata, et ajaloolased ise on oma varasema eksliku väite kummutanud.

Rahva teadlikkus ja huvi lihtsustab arheoloogi tööd. Leiavad ju näiteks muistseid aardeid ja peitleide sageli just tavalised inimesed. Neil on kasulik teada, et ükski vanakraamikaupmees ei maksa leiu eest nii palju, kui suur on riiklik leiutasu tervikliku peitaarde puhul. Sest ainult riik on arheoloogilistel kaalutlustel huvitatud tervikleiust, vanakraamikaupmehel on aga üksnes ärihuvi.


Ago Künnap: Teie “Eesti muinasaeg” kerkib mu vaimusilma ette millegi sellisena, nagu see restaureeritud kiviaegne palkelamu Soomes, ja seda kerge püstkoja asemel. Ja on seletamatagi selge, et raamatust on kasu ka meie keeleteadlastele.