Nr. 1/2004


Intervjuu
Ajalooprotsessi pinnavirvendused ehk lahtirakendumine Venemaast

Kas ja kuidas on võimalik mõtestada ajaloos toimunut? Kas ajalooraamatud peegeldavad tegelikku ajalugu või selle pinnavirvendust? Ajaloolast JAAK VALGET küsitles KÄRT JÄNES-KAPP.

Jaak Valgel valmis hiljuti doktoritöö, mis käsitleb Eesti majanduslikku iseseisvumist 1920. aastatel. Ühtlasi arvutas autor välja Eesti sisemajanduse kogutoodangu andmerea aastatel 1923–1938[1]. Arvutuste peale kulus kaks aastat tööd. Seni puudus see seeria kahe maailmasõja vahelisest ajast Euroopa riikidest vaid Eestil, Lätil, Leedul ja Albaanial. Saadud aegrida annab võimaluse Eesti majanduse kasvutempot ja arengutaset teiste riikidega võrrelda ning mõtestada mitte ainult Eesti majandusajalugu, vaid ajalugu tervikuna. Ka muus osas tõestab Jaak Valge töö, et näiliselt kuivadele arvudele tuginedes võib jõuda vägagi värvikate järeldusteni.


Alustagem SKT-st. Miks oli selle väljaarvutamine ikka niivõrd tähtis?

Et saaksime teada, milleks oleme suutelised, peame teadma, kes me oleme olnud, kuhu liigume. Ainult peeglisse vaatamine ei aita, vaja on end ka teistega kõrvutada. SKT on ühik, mille abil saab hinnata riigi majanduslikku edukust, kaasa arvatud majandusliku emantsipatsiooniga toimetulekut. SKT on konkreetne näitaja, mille abil on võimalik end asetada Euroopa konteksti.

Teiseks põhjuseks oli töö eesmärk – hinnata 1920. aastate stabiliseerimispoliitika efektiivsust. Senistes Euroopa riikide stabiliseerimispoliitika edukuse analüüsides ei olnud SKT-d kasutatud. Ometi on just majanduskasv näitaja, mis seda kõige paremini kajastab. Et mina kõigist Euroopa autoritest esimesena SKT alusel 1920. aastate poliitika edukust hindasin, ei tulenenud siiski mitte minu geniaalsest mõttevälgatusest: lihtsalt nende retrospektiivsete andmeridade täpsusaste on tänaseks jõudnud tasemele, mis võimaldab neid niisuguseks otstarbeks kasutada. Selge majanduskasvu ja stabiliseerimispoliitika seostamine osutus aga siiski keerukamaks, kui olin arvanud, kuna SKT kasvu mõjutasid lisaks rahapoliitikale tugevasti ka mitmesugused muud tegurid ning stabiliseerimispoliitika omakorda mõjutas majanduskasvu kauem kui ühe kümnendi jooksul.

Millest selline huvi ikkagi just 1920. aastate alguse stabiliseerimispoliitika vastu?

1920. aastate algus oli erakordselt dünaamiline aeg Eesti ajaloos, uue identiteedi leidmine nii poliitikas kui majanduses. Murranguperioodid on ikka põnevad. Eesti tingimustes tähendas majanduse stabiliseerimine ka majanduslikku iseseisvumist, lahtirakendamist senisest majandusruumist, Venemaast. Enamikus Euroopa riikides on 1920. aastate alguse stabiliseerimispoliitikat põhjalikult uuritud, sest see oli aeg, mil otsustel oli erakordselt suur kaal tuleviku jaoks. Eesti puhul vajasid aga isegi algtingimused alles kirjeldamist, mis tähendas mahukat arhiivitööd. Eesti olukorda mõjutas oluliselt lisaks veel üks hoopis erandlik asjaolu – Nõukogude Venemaa väärtuste läbivool, mille taga oli esimeste iseseisvusaastate äärmiselt omapärane poliitiline situatsioon. Oluliselt mõjutas Eesti otsuseid ka see, et paljud idaäriga seotud poliitikud ja majandustegelased olid laenanud Eesti Pangast suuri summasid ja investeerinud need lootuses Vene “eldoraado” jätkumisele.

Millistele järeldustele tõi üldine Euroopa riikide stabiliseerimispoliitika analüüs?

On selge, et rahakursi stabiliseerimine liiga madalal tasemel tähendas kaotust elatustasemes, liiga kõrgel pariteedil aga majanduse tasakaalu rikkumist. Kõigepealt klassifitseerisin riigid eeltingimuste järgi. Need olid halvad Jugoslaavias, Rumeenias, Leedus, Ungaris, Nõukogude Venemaal, Lätis, Saksamaal, Austrias ja Eestis, ning erakordselt halvad Poolas. Austria, Ungari, Saksamaa, Poola ja Venemaa keskpärane või madal majanduskasv oli kindlasti hüperinflatsiooni tagajärg. Poolas kujunes hüperinflatsiooni pinnal terav sisepoliitiline kriis, mis päädis demokraatia kaotusega. Poola majanduskasv oli ilmselt üks aeglasemaid Euroopas. Jugoslaavia stabiliseeris oma raha de facto 1925. aastal ning saavutas üsna hea majanduskasvu. Leedu ja Läti stabiliseerisid oma raha silmapaistvalt ruttu, ent nende majanduskasvu kohta puuduvad andmed. Lisades SKT näitajad senisesse analüüsi, pilt täpsustus, selgus, et 1920. aastatel õigustasid inflatsioonilised mudelid ehk raha stabiliseerimine varasemast madalamal pariteedil ennast just nendes riikides, kus vajati enam taastamisinvesteeringuid, seejuures pidi inflatsioon ja valuutakursi langus olema seda suurem, mida rängemad olid sõjakahjustused ning mida olulisem oli majanduse ümberorienteerumise vajadus. Inflatsioon kujunes niimoodi hinnaks, millega elanikkond majanduse uue tasakaalu saavutamise kinni maksis. Ent kuigi inflatsioon oli paratamatu, oli halb poliitika see, kui inflatsioon väljus kontrolli alt, muutus hüperinflatsiooniks. Nii juhtus oluliste majanduspoliitiliste defektide (Saksamaa, Nõukogude Venemaa, Poola) ja/või väga nõrga administreerimise korral (Austria, Ungari). Ulatuslikku inflatsiooni kogenud riike iseloomustas 1930. aastate alguses Suure majanduskriisi ajal ebaadekvaatne rahapoliitika. Üldisi järeldusi oli loomulikult veel, ent nende kirjeldamine läheks pikale.

Analüüsi käigus selgus, et riigi majanduskasvu kiirus ja majanduse areng, aga ka poliitiline areng pikemas plaanis sõltus suurel määral mõnest rahandusse puutuvast üksikotsusest, mis tehti võib-olla ülepeakaela ja juhuslikultki. See torkas eriti teravalt silma siis, kui oma töösse alternatiivseid mudeleid kirjutasin. Isegi hirm hakkas, kui aru sain, kui habras on olnud see niit, mida mööda me oma tänasesse päeva sellisel kujul nagu ta on, oleme jõudnud. Head poliitikud olid ka toona enesekindlalt pealiskaudsed, rahandus oli aga keeruline teema. Ja paraku on ajaloouurimises neid rahandusotsuseid väga vähe puudutatud, ka Lääne Euroopa riikides. Tuleb tõdeda, et Euroopa riikide poliitiline ja majandusajalugu – eriti 20. sajandil – on halvasti seostatud. Ega vist paljud peale majandusajaloolaste tea näiteks, et just Winston Churchill, keda kõik tunnevad kui otsustavat poliitikut demokraatia kaitsmisel, laskis Briti majanduse oma prestiižikaalutlustest lähtunud otsusega taastada naelsterlingi sõjaeelne pariteet 1925. aastal sisuliselt põhja? Ja mitte ainult Briti majanduse. Kuna naelsterling oli maailma rahanduse üks alustala, siis just selle disproportsiooni tõttu võimendus mitmekordselt Suur majanduskriis ja nendes tingimustes võitsid populaarsust poliitilised äärmusjõud. Ning Churchill sai hakata endale plusspunkte teenima, võideldes nende džinnidega, kelle ta ise oli pudelist välja lasknud.

Praegu rahapoliitilisi küsimusi eriti ei uurita. Kiiresti “postmoderniseeruva” ajalooteaduse trendinähtusteks on eripärased vaatenurgad ja üldarusaadavad teemad. Keeruliste allhoovustega tegeldakse vähe. Ajalugu kipub muutuma meelelahutuse või ideoloogiatööstuse osaks. Ega see veel ei tähenda iseenesest ajaloovõltsimist, pinnavirvendustega piirdumist aga küll.

Kas pinnavirvendustega piirdumine on iseloomulik ka Eesti ajalooteadusele?

Meetodi järgi, kuidas ajalugu uuritakse, võib uuemaid perioode uurivad ajaloolased jagada kirjeldavateks ja analüüsivateks. Üldjuhul on analüüsima võimalik hakata alles siis, kui kirjeldusega ollakse korralikult maha saadud. Vanemate ajajärkude puhul on teistmoodi – kui allikaid on napilt ja needki on raskesti tõlgendatavad, tähendab juba kirjelduse saamine analüüsi. Kuid uuemast ajaloost on meil paljud sõlmküsimused veel kirjeldamata. On tugevaid ajaloolasi, kes töötavad oluliste teemadega väga heal teoreetilisel tasemel. Samas on ka märke soovist hüpata kirjeldavast etapist kohe “pinnavirvenduste” uurimisse, või neid ühitada. Läänes uuritakse küll ka pinnavirvendusi, ent tulenevalt ajalooteaduse varasemast arengust on seal olukord teistsugune. Lääne-Euroopa ajalooteaduses on olnud põhjalik teoreetiline etapp. Kas see kestab veel või mitte, on iseküsimus, mille vastus sõltub ehk sellest, kas “postmodernistlik” pinnavirvenduste etapp on reegel või hälve. Mina eelistaksin seda hälbeks pidada. Eestis ei ole, vähemalt uuemaid perioode puudutavas ajalooteaduses, teoreetiline periood aga läbitud. Eesti ajaloost võib leida väga põnevaid üksikküsimusi, mida uurida, ent teadmist Eesti ajaloost kui tervikust need ei taga. Üksikküsimused asetuvad õigesse valgusesse alles siis, kui on teada peamised protsessid.

Lääne-Euroopa majandusajaloos seostub teoreetilise etapi algus majanduse süsteemse käsitluse algusega pärast Keynesi revolutsiooni 1930. aastatel. Vastavad tööd hakkasid ilmuma paarkümmend aastat pärast maailmasõda, teedrajavaid uurimusi ilmus aga veel varem. Eesti uuemas majandusajaloos lasub selle perioodi kohal must auk. Minu töö on esimene omataoline Eesti historiograafias, kuigi Lääne-Euroopa mõistes on see kirjutatud juba klassikalises laadis.

Mu eesmärgiks oli ka näidata, et ei Eesti ega Eesti majandus olnud tollal mingi erand. Eesti on üks osa Euroopast, kontinendist, kus toimusid ühesugused protsessid ja lahendada tuli suhteliselt sarnaseid probleeme. Kuid oli ka erinevusi. Nende kaudu tulebki välja meie omapära ning just nende erinevuste kaudu, mis täpsustavad Euroopa pilti, saame anda oma panuse maailma ajalooteadusesse. Ja isegi siis, kui meil taolist ambitsiooni ei ole ning peame ajalugu pelgalt abiks eneseteadvuse piiritlemisel, vajame me võrdlevat pilti, sest ennast saab hinnata ainult objektiivses kõrvutuses teistega.

Millised huvitavad Eesti ajaloo allhoovused siis uurimuse käigus esile kerkisid?

Ega ma neid kõiki siin ümber rääkida ei jõua. Üks põnevamaid protsesse, mida mina esimesena käsitlesin, oli bolševike kulla vahendamine Eesti riigi poolt.

Kui suurtest kullakogustest jutt käib?

Kaalukate tõendite – Eesti, Vene ja Briti arhiivides säilinud dokumentide alusel võib väita, et Nõukogude Venemaa müüs peaaegu kogu oma likviidse varanduse Eesti kaudu Lääneriikidesse maha. Kui mainisin ühele tänasele Eesti Panga nõukogu liikmele Eestist läbivoolanud kulla mahtu – 684 miljoni kuldrubla eest kuldmünte, siis küsis ta alguses tõsimeelselt, kas ma pole vähemalt ühe nulliga eksinud. Nimelt kaalus see kogus ca 700 tonni. Eesti taasiseseisvudes sai Eesti Pank tagasi 11 tonni kulda, millega pandi vabanenud Eesti rahandusele alus. Aga peale kuldmüntide kulgesid 1920. aastatel läbi Eesti veel kullakangid ja briljandid, mida oli väga palju. Kui palju täpselt, seda ma olemasoleva allikabaasi alusel hinnata ei riski. Kogustest ehk niipalju, et 1921. aastal müüdud ühe partii briljantide hinnaks oli miljon naelsterlingit (see oli peaaegu sama palju, kui 1927. aastal saadud nn Rahvasteliidu laen) ning ühel hetkel 1920. aasta detsembris, mil Nõukogude esinduses Tallinnas korraldati revisjon ja varad üle loeti, oli seal parasjagu üle kuue ja poole kilogrammi mitmesuguseid briljante.

Kaudsete arvestuste järgi teenisid Eesti vahendajad minimaalselt 30 miljonit kuldrubla, kuid summa võis olla ka märksa suurem. Eesti riik võis Eesti Panga ja Riigikassa otseste vahendusoperatsioonide kaudu ning kulla deponeerimisest Eesti Panka ja arveldusoperatsioonidest saada ca kaks kolmandikku Eestisse jäänud vahendustasust. Seejuures on arvestatud ainult kuldmünte, lisandus aga veel kullakangide ja vääriskivide vahendamine.

Millistele allikatele need järeldused tuginevad?

Esimestele andmetele kullavahenduse kohta sattusin Riigiarhiivis Eesti Panga materjale uurides. Tegu ei olnud Eesti Panga enda tegevust kajastavate dokumentidega, vaid mingil kombel nende hulka sattunud Nõukogude kaubandusesinduse salajase kirjavahetusega. 1989. aastal, kui need dokumendid leidsin, ei osanud ma neid kuidagi defineerida. Kullavahendusest ei olnud ju siis üldse midagi mõistlikku kirjutatud (praegu on seda teemat küll käsitlenud ka Vene ja Lääne ajaloolased), oli vaid N Liidu ajaloolaste punajutt sellest, kui raske oli noore Nõukogude riigi esindajatel, kui kapitalistidest sulid neid igal sammul nende Vene näljahäda leevendamiseks mõeldud kullast paljaks koorida üritasid. Kõnealuses kirjavahetuses mainiti vahendajatena Scheeli Panka ja Harju Panka, Eesti Panka mitte. Ja mis seal salata, ka minul endal oli üsna raske uskuda, et Eesti riiklikud institutsioonid, hoolimata Lääneriikide ühisest kullablokaadist Nõukogude Venemaa vastu – mis mulle tollal täiesti selge näis –, sedavõrd mustas äris oleksid osalenud. Ning seda juba 1920, kui Eesti Vabariigi peaministriks oli ei keegi muu kui põhimõttelisuse etalon Jaan Tõnisson. Eesti juhtidele ei olnud teadmata, et suur osa kullast läks maailmarevolutsiooni õhutamiseks Lääneriikides ning teise osa eest hangiti siinsamas Tallinnas Vene bolševikele sõjavarustust – kuulipildujaid, vintpüsse ning laskemoona. Ka kuld ise oli ju suures osas Vene kodanikelt röövitud, verine kuld. Tasapisi hakkas muidugi tärkama arusaamine, et ka Lääneriikide sõnad ja teod läksid lahku.

1990. aastate esimesel poolel sain Moskvas töötada Nõukogude Vene Tallinna esinduse dokumentidega ning 1996. aastal vaadata Briti välisesindajate ettekandeid Vene kulla liikumise kohta. Venemaa Välispoliitika Arhiivi dokumentides oli Scheeli ja Harju panga kõrval rohkesti juttu ka minule tollal mõistetamatuks jäänud Estpangast. Arvasin, et tegu võib olla Scheeli ja Harju panga konsortsiumiga. Inglased kirjutasid aga peamiselt Esthonian Bank’ist. Siis hakkas küll kahtlus tekkima, et äkki on tõepoolest tegemist Eesti Pangaga, ehkki lootsin veel, et võib-olla nimetavad nad nii Scheeli panka. 1999. aastal õnnestus aga Moskvast endisest parteiarhiivist (praegune Venemaa Riiklik Sotsiaalpoliitiline Ajaloo
Arhiiv) Lenini fondist leida Tööliste ja Talupoegade Inspektsiooni Kolleegiumi liikme Jakubovi 40-leheküljeline ettekanne Tallinna esinduse tööst. Siis sai asi selgeks – bolševike kulla peamine vahendaja oli ikka päris Eesti Pank. Ühtlasi asetusid õigele kohale ka varasemad andmed ning need, mis hiljem juurde leidsin, täpsustasid pilti. Teadsin ju nüüd, millise kivi all vähid peidus on, ning oskasin neid andmeid ka Eesti Riigiarhiivist õigest kohast – Eesti Panga ja Riigikassa fondist –otsida. Siiski ei ole neid allikaid palju. Ei saagi olla. Bolševike haldussuutlikkus oli tollal erakordselt nõrk ja kui korralikke dokumente ka tekitati, siis ei pruugitud neid arhiivi anda. Eestis aga teadsid kõnealusest protsessist vähesed. 1920. aastal oli asjaga kursis juba mainitud Jaan Tõnisson, aga mitte hiljem. Tõnissoni kohta tuleb siiski tunnustavalt mainida, et tema esitas hiljem parlamendis korrektsed andmed teenitud summadest. Pätsi riigivanemaks saades aga kattis kogu protsessi saladuste loor. Igatahes paistab, et alates 1920. aasta lõpust oli Päts kogu kullavahenduse Eesti-poolne niiditõmbaja. Teiseks võtmetegelaseks muutus 1920. aasta lõpust rahaminister Georg Westel. Asjaga kursis pidid olema Eesti Panga juhatuse liikmed ja mõned Eesti Panga ja Riigikassa tippjuhid. Hiljem sai toimunud kullaoperatsioonidest teada ka riigikontrolör Aleksander Oinas. Loomulikult teadsid detaile teisedki, lõpetades kulleritega. Ka Eesti ajakirjanikud teadsid, et Vene kuld läbi Tallinna liigub, ent ei teatud summade suurust ning ei pruugitud teada seda, et kullaäris osalevad Eesti riigiasutused.

Niisiis näitavad allikad, et kullaäris osalesid nii Eesti Vabariigi Riigikassa kui ka Eesti Pank. Viimane oli kullavahenduse keskuseks. Eesti Pank oli kuni 1923. aasta lõpuni riigiks riigis, kuhu ei ulatunud ei Riigikontrolli ega avalikkuse pilk ning kelle aastaaruandeid ei arutatud aastatel 1921–1923 isegi valitsuses. Selleks moodustati eraldi komisjon, kuhu kuulus riigipea ning kaks ministrit, kes sobisid Pätsile. 1924. aastal, kui selgus, et Eesti Panka oli alles jäänud vaid pool Tartu rahulepinguga saadud 15 miljonist, moodustas Riigikogu küll Eesti Panga tegevust uuriva komisjoni, mille tulemusena selgitati suhteliselt põhjalikult välja laenu saanud isikud ja ettevõtted, mitte aga kullavahendusega teenitud summad. Nimelt muutus pärast 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset sisepoliitiline olukord: Eesti erakonnad konsolideerusid ühise vaenlase – kommunistide vastu. Poliitikud olid ju omavahel seotud. Väga paljud neist – peaaegu kogu Eesti ärihuvidega poliitiline eliit – oli saanud Eesti Pangast laenu. Nemad ei tahtnud loomulikult Eesti Panga tegevuse uurimist. Ning ka need poliitikud, kel Eesti Panga afääridega tegemist polnud, ei tahtnud teisi lõplikult maha materdada. Võimalik, et Konstantin Pätsi peeti juba niigi poliitiliseks laibaks. Teiseks põhjuseks, miks kullavahendusest ja teenitud summadest ka hiljem ei räägitud, võis olla kullavahenduse delikaatne poliitiline pool. Kullavahenduse üksikasjade selgitamine oleks kindlasti tekitanud rahvusvahelist vastukaja, mis Eestit küll positiivses valguses poleks näidanud. Lisaks juhtinuks see tähelepanu Lääneriikide kahepalgelisusele. Kindlasti ei soovinud kogu protsessi lahkamist nõukogulased. Nii ei olnud teema objektiivselt uuritav ka Nõukogude anneksiooni ajal.

Nii et taas oleme jõudnud eestlaste jaoks selle nii vastuolulise Konstantin Pätsi isikuni?

Uurimuse peaeesmärk oli, nagu eespool mainitud, ju hoopis muu, kuid selle peaeesmärgi raames tuli vaadelda nii kullavahendust kui Konstantin Pätsi tegevust riigivanemana. Ehkki just Päts ja kullavahendus kõige rohkem huvi äratavad, on need andmed minu jaoks tegelikult kõrvalsaadus.

Soome kirjanik Martti Turtola on eesti ajaloolastele ette heitnud, et Pätsi pole objektiivselt uuritud. See on valus etteheide, ent selles on omajagu tõtt. Neid põhjusi, miks korralikku Pätsi elulugu kirjutatud pole, on kindlasti palju, aga üks neist on aeg. Meie ajaloouurimises on ju pea 50-aastane auk, mida arvestades polegi väga palju imestada. Ka see, et Urho Kaleva Kekkonen on kasutanud sovettide abi sisepoliitilises võitluses, ei tulnud ju päevavalgele kohe peale tema lahkumist, vaid 10–15 aastat hiljem Hanno Rautkallio uurimustes. Meie ajaloolise uurimistaseme seisukohalt oli aga Päts 1989. aastal see, kes oli Soome Vabariigi president Kekkonen soomlastele 1981. aastal, mil ta lahkus presidendi kohalt. Ka Pätsi ei saanud objektiivselt uurida Nõukogude okupatsiooni ajal. Alles vabanedes avanes see võimalus. Nii et me ei liigu aeglasemalt kui soomlased.

Teisalt oleme ajaloolastena soomlastest ikkagi paremas olukorras, vähemalt kui ajalugu käsitleda teaduse, mitte enesekehitamise instrumendina. Soome Pank annab uurijatele kasutada vaid neid dokumente, mida ise suvatseb, nii et võiksime õigusega tänitada, et Soome Panga ajalugusid on küll mitukümmend, aga miks ei ole ühtegi objektiivset.

Tegelikult on probleem muidugi laiem ja ajalooteaduse seisukohalt on siin tõsist mõtlemisainet kuhjaga. Ajaloouurimise jaoks olulised allikad ei ole tihti kättesaadavad, kas siis institutsionaalsete piirangute tõttu või üllast soovist kaitsta isikuandmeid. Seesama Vene saatkonna kirjavahetus kubiseb andmetest, mis näitavad, et saadik Isidor Gukovski jõi, hooras ja põdes süüfilist. Lisaks oli ta kommunistlike vaadetega. Need on olulised karakteristikud ajaloolase jaoks, ent ühtlasi ka delikaatsed isikuandmed. Kui neist ei tohiks kirjutada ega nendele tuginedes argumenteerida, oleks ajalugu steriliseeritud, oleks pinnavirvendus. Mul on raske ette kujutada, et ma mõne Gukovski sugulase oleksin üles leidnud, kelle käest oleksin saanud küsida, kas neid andmeid kasutada võin. Ja mul on ka raske ette kujutada, et üks tulevikus kirjutatav Pätsi objektiivne elulugu ei puudutaks näiteks tema suhkruhaigust, millel tegelikult võis olla suur mõju 1930. aastate lõpu otsuste langetamisel. Kui me niisuguseid momente ei vaatle, siis kujuneb ajalugu ainuüksi pinnavirvenduseks.

Mis sellest tohutust kullakogusest ja vahendustasust siis lõpuks sai?

1923. aasta lõpul oli vabade kulla- ja valuutatagavarade suurus vaid 8 miljonit kuldrubla. Arvestades Eesti riigile jäänud vahendustasuks 20 miljonit kuldrubla ning lisades sellele Tartu rahulepinguga saadud 15 miljonit kuldrubla, tähendab see, et vahepeal oli ära kulunud vähemalt 27 miljonit kuldrubla. Vähemalt kaks ja pool korda suurem summa kui see, millega taasiseseisvunud Eesti rahandusele alus pandi.

Eesti Pank kulutas kulda ja välisvaluutat marga kursi hoidmiseks. Ent kaudsete meetoditega seda summat kindlaks määrata üritades (Eesti Panga põhidokumendid aastatest 1920–1926 arhiivist millegipärast puuduvad) sain tulemuseks aastate 1920–1922 jaoks 8,4 miljonit kuldrubla, millele lisandus 6,6 miljonit kuldrubla 1923. aastal. Seega kokku 15 miljonit. Ligikaudu sama summa saame ka siis, kui arvestame väliskaubandusbilansi defitsiidi ulatust. Niisiis võib ligilähedase summaga tegemist olla küll. Ehk teisisõnu – vähemalt 12,4 miljonit, aga tõenäoliselt märksa rohkem on jätkuvalt “kadunud”.

Kuhu sai kaduda enam kui 10 miljonit kuldrubla?

Nendest nappidest Eesti andmetest, mis kullamüügi kohta on, selgub, et kuldrublade müügist saadud summad, tavaliselt naelsterlingites, kanti Eesti Panga korrespondentide arvetele Londonis ja New Yorgis. Kes nende arvete omanikud olid, ei ole teada. Ma ei saanud ka teada, kuidas neid summasid edasi liigutati või kas seal olevad summad arvestati Eesti Panga omanduses olevateks või mitte.

Ilmselt te ei arva, et ma tahtsin igal juhul vältida oma uurimuse ühe lõpptulemusena pidulikku deklaratsiooni, et Eesti Vabariigil oli sellel ja sellel arvel New Yorgis ning Londonis veel 20 või 30 tonni kulda, mis 2003. aastaks on kasvanud näiteks 150 tonnini. Kui ma seda oleksin lootnud, proovinuksin loomulikult seda liini pidi edasi minna. Paraku hindan sellise tulemuseni jõudmise võimalust kaduvväikseks. Sedavõrd suurte Eesti riigi summade hoidmine välismaal, ilma, et seda keegi oleks teadnud, tundub küll olevat välistatud. Niisiis on kaks võimalust.

Esiteks – teenitud tulu oli väiksem. Kuna olen arvestanud miinimumsummaga, ei ole see usutav. See tähendaks, et aastail 1921–1922, mil viidi läbi olulisemad operatsioonid, kuid mille kohta on kõige vähem andmeid, toimus tegevus mingi teise skeemi järgi ja Nõukogude esindajad ettekannetes oma ülemustele valetavad. See pole usutav, sest miks oleksid nad seda pidanud eestlaste huvides tegema?

Aga oma huvides?

Pole samuti usutav, sest Maksim Litvinov ja Pjotr Anikejev, kelle koostatud dokumentidest peamised andmed pärinevad, ei läinud ju Läände kulutama raha, mida nad andmete võltsimise korral oleksid pidanud endile tekitama, vaid naasid Nõukogude Venemaale. Usutav ei ole ka võimalus, et Päts oleks venelaste teadmata kantinud kõik operatsioonid Eesti Pangast Harju Panka. Juba kas või seetõttu, et ka Harju Pangal oleks olnud raske kogu seda vahendustasu 1924. aastaks ära kulutada, et aasta hiljem hoiustajaid rahata jättes pankrotti minna. Päts ja Laidoner panga omanikena pidid püüdma pankrotistumist igati vältida, sest ohustas see ju neid poliitikutena.

Teine võimalus – kulud olid suuremad. Alavariant – laenud olid suuremad. See tähendaks, et Eesti Pank võltsis mitte ainult oma käsutuses olnud summasid, nagu ta tegelikult tõepoolest tegi, vaid ka laenatud summade suurust. See ei ole usutav. Niisugune võltsimine oleks pidanud hõlmama aastaid. Eesti Pank oleks pidanud olema suuteline lollitama nii avalikkust, Riigikontrolli kui ka Riigikogu kahte komisjoni. Või teine alavariant, mis näib usutavam, et kulutati veel kuhugi, kuhu, ma ei tea.

Paraku tuleb, nii vähe kui mulle see ka meeldib, arvestada võimalusega, et minu arvestused kullavahenduselt teenitud summade suuruse ja kulutatud summade osas ei ole täpsed, et üle 10 miljoni kuldrubla ei ole kadunud, vaid mina “kaotasin nad ära”. Esitamata ma neid kalkulatsioone ei tohtinud jätta, aga kuna need selgitamata küsimused minu põhijäreldusi muuta ei saanud, ei kulutanud ma nende täpsustamiseks enam rohkem aega. Aga see küsimus on piisavalt oluline, keegi võiks seda edasi harutada. Arvestades puudulikke allikaid, ei saa see olema kerge ja kiiresti teostatav ülesanne.

Kui selgus, et Eesti Pank ja Pätsi valitsus on võltsinud andmeid kullatagavarade kohta ning idaturule suunatud ärikontseptsioon läbi kukkunud, kuidas siis sündmused Eestis edasi arenesid?

10. märtsil 1924 oli Pätsi valitsus sunnitud lahkuma. Valitsuse kukutamise otsustavateks jõududeks olid Rahvaerakond ja Tööerakond, nende juhid Jaan Tõnisson ja Otto Strandman. See oli oluline pöördepunkt Eesti ummikusse jooksnud majanduspoliitika muutmisel. Kui analüüsida Pätsi valitsuse kriisiprogrammi, selgub, et tema ei oleks suutnud hüperinflatsiooni Eestis vältida. Vähemalt demokraatlike vahenditega mitte.

Ametisse astunud Friedrich Akeli uus valitsus koosnes Tööerakonna ja Demokraatliku Liidu ministritest, vähemalt esialgu toetasid seda sotsiaaldemokraadid ja väiksemad parlamendirühmad. Kevadel nimetati rahaministriks Otto Strandman. Juristiharidusega staažikas poliitik ei olnud ise Eesti Panga laenudega koormatud. Ta oli ka värske mõtlemisega majandusmees, kes käsitles Eesti majanduslikke võimalusi poliitilises kontekstis ning teistmoodi kui Päts-Westel. Strandman ei uskunud laiaulatusliku idaäri võimalustesse. Ta ei olnud ka inflatsionist. Sellest tulenevalt nägi ta rahanduse tervendamise ja majanduse tasakaalustamise meetodeid adekvaatselt.

Strandmani asumisega rahaministriks algas rahanduslik saneerimine, mida võib pidada ka lahtirakendamise otsustavaks etapiks. Kulla- ja valuutatagavarasid oli selleks ajaks järel vaid alla 6 miljoni kuldrubla. Majanduses valitses kriis ja tulemas oli peamine kulla- ja valuutatagavarasid kulutav suvine sisseveohooaeg.

1924. aasta tõi olulise muudatuse ka (majandus)poliitilisse kultuuri. Senised võimulolijad, eriti Päts ja Westel, vältisid demokraatlikke otsustamismehhanisme: parlamendikomisjonides ega valitsuses olulisi küsimusi ei otsustatud, Eesti Panga tegevus oli avalikkuse eest varjatud, majanduslikke eeliseid (tollisoodustusi) ettevõtetele jagas valitsus. 1924. aasta majanduspoliitilise pöörde ühe tulemusena muutus majanduspoliitika demokraatlikuks ning avalikuks, seda kuni 1934. aastani.

Tähelepanuväärne on, et 1924. aastal pidurdas rahanduse saneerimist ning majanduspoliitilist pööret jõuliselt poliitikute grupp, kuhu kuulusid Konstantin Päts, Johan Laidoner, Karl Einbund ja August Jürman. Samad poliitikud pidurdasid 1930. aastate alguses Eestile hädavajalikku krooni devalveerimist ning osutusid Eesti autokraatia juhttuumikuks 1930. aastate teisel poolel.

Strandmani tervendamispoliitika üks alustala, Eesti majanduspoliitika ajaloos üks olulisemaid, kuid seni ajaloolaste poolt käsitlemata olnud seadusi – valoriseerimine – sai lõpliku kuju mitmete poliitiliste improvisatsioonide ning ka juhuste tulemusena. Valoriseerimine oli oluline seetõttu, et võttis Eesti Pangast laenu võtnud mõjukalt ringkonnalt motiivi hüperinflatsiooni esilekutsumiseks. Pärast valoriseerimist oleks tulnud neil tagasi maksta ikka kindel summa kullas arvestatuna, olenemata marga kursist. Krooni nimetuse ja Rootsi krooni kullasisalduse võtmine uue rahaüksuse – Eesti krooni aluseks tulenes eelkõige asjaolust, et Rootsi krooni kurss oli 1924. aasta suvel lähedane 100-le Eesti margale. Ent oli ka mitu teist alternatiivi, mis olid peaaegu sama reaalsed ja millest igaühe realiseerumise korral oleks Eesti ajalugu küll vähemalt veidi erinevaks kujunenud. Näib, et tollased juhtpoliitikud ei mõistnud seost rahakursi ja majandusarengu vahel ning ei ole selge, kas ka rahanduse ideoloogid ise teadvustasid valoriseerimise tulemusi.

Kokkuvõttes oli Eesti stabiliseerimispoliitika vähem edukas kui Tšehhoslovakkias ja Lätis ning ilmselt ka Jugoslaavias ning Leedus, ent edukam Austriast, Saksamaast, Nõukogude Venemaast ja Ungarist. Kui aga vaadelda ka paremate eeltingimustega riike, siis oli Eesti tasakaalustamispoliitika ilmselt parem ka Bulgaariast. Teiste riikide kohta oleks raske midagi kindlamat väita, kuna eeltingimused olid liiga erinevad.

Nii et Eesti mängis oma võimalused 1920. aastate alguses n-ö maha?

Osalt küll. Idatulud oli tohutu ressurss, millega võrdväärset ei olnud eespool mainitud halbade eeltingimustega riikide grupist kasutada kellelgi peale Eesti. Eestist väiksematest ressurssidest hoolimata stabiliseerisid Leedu ja Läti oma raha silmapaistvalt ruttu. Pole kahtlust, et Eesti oleks võinud ja pidanud stabiliseerima varem kui Läti, varem kui ükski teine Ida-Euroopa riik. Eestil oli võimalus stabiliseerida raha ja minna kullastandardile juba 1921.–1922. aastal, mis tähendanuks, et Eesti Pank ei oleks saanud 60–100-le mõjukale poliitika- ja majandustegelasele suuri ning ebaratsionaalseid laene jagada. Just nende laenude tõttu kasvas raha trükkimine ning margakursi hoidmine kasvanud emissiooni tingimustes nõudis kulda ja välisvaluutat. Ometigi on põhjust järeldada, et ka kõige parema stabiliseerimispoliitika korral ei oleks Eesti suutnud saavutada Soomega võrdväärset, Euroopa kontekstis erandlikult kiiret majanduskasvu. Selleks olid Eesti ja Soome lähtetingimused liialt Eesti kahjuks.

Lätile lähedane majanduspoliitika võinuks tähendada olulisi positiivseid muutusi nii majandus- kui sisepoliitikas. Selle variandi elluviimine ei olnud ebareaalne. Kuid 1924. aastal ei olnud Eesti kaugel ka teisest, n-ö Poola alternatiivist, kus stabiliseerimiskatse ei õnnestunud ning raha kukkus taas kiiresse inflatsiooni. Pätsi ja Westeli jätkamisel oleks see võinud juhtuda ka Eestis. Eesti Pilsudski – Päts – oli igatahes kohapeal olemas. Ent autokraatlikule valitsemiskorrale üleminek, nagu Poolas, polekski ehk veel kõige suurem häda olnud. Hüperinflatsioonist põhjustatud kaos võinuks kommunistide 1. detsembri mässukatsele anda hoopis paremad võimalused. Edasi ei taha enam mõelda.

Eesti stabiliseerimispoliitika osutus Euroopa kontekstis lõppkokkuvõttes rahuldavaks eelkõige tänu 1924. aasta kiiretele ja efektiivsetele reformidele. Eesti suutis napilt vältida hüperinflatsiooni ja sellele järgneda võivaid sisepoliitilisi vapustusi. Isikutest on selle vältimisel kahtlemata suurimad – kui mitte asendamatud – teened Otto Strandmanil, keda me ehk ei ole osanud seni vääriliselt hinnata. Kui poleks olnud Strandmani otsustavat tegevust ning peale oleks jäänud Pätsi, Westeli ja Einbundi poliitika, oleks Eesti küll oma võimalused täielikult maha mänginud.

Kas töö kirjutamist häiris ka mõte, et tuntud poliitikute Pätsi ja Laidoneri tegevuse hindamine uuest küljest ei pruugi Eesti ühiskonnas positiivset vastukaja äratada?

Töö kirjutamist see mõte ei häirinud, sest ajaloolase kohustus ei ole ühiskonna hetkeeelistuste suuvooder olla. Aga vastutust tundsin küll. Andsin endale aru, et osa ühiskonnast näeb esimeses iseseisvusajas õigustatult pidepunkti, kuhu oma identiteet tagasi viia, seda mõõdupuud, mille abil tänaseid poliitikuid n-ö korrale kutsuda. Ka mulle muide meeldib kahe maailmasõja aegne aeg Eesti poliitikas rohkem kui tänane. Eesti poliitika oli siis märksa särtsakam, sisulisem, riigitegelaste iseseisvus ja vastutus oli suurem. Kuid teadmine, et ka tollal ei olnud kõik kaugeltki ilus, ei pruugi olla kergesti vastuvõetav.

Kullavahenduse uurimine pole olnud kerge ei teaduslikult ega psühholoogiliselt. Kulutasin selleks 4–6 korda rohkem aega kui tööst sama mahu moodustava 1924. aasta murranguprotsesside selgitamiseks. Viimane oli tõeline nauding – valitsuse ning parlamendi rahanduskomisjoni ja täiskogu koosolekute protokollid, Riigi Majandusnõukogu istungite protokollid, lisaks arutas küsimusi ajakirjandus. Kõik see materjal oli olemas ja ajaloolaste poolt selle teema raames kasutamata.

Materjali kogumine aastate 1921–1923 kohta oli samuti nauding, sest iga leid oli sündmus ning lisas ühe killu mosaiiki, ent kõige kokkuliimimine oli äärmiselt vaevarikas. Ja vastutustunne rõhus. Arvan, et isegi minu jälgi, st viiteid mööda minek – sisu, hinnangute, kalkulatsioonide kontrollimine – võtab palju aega ja keegi seda niipea tegema ei hakka. Rääkimata uute allikate leidmisest. Eestis pole palju ajaloolasi ja kui just midagi erakorralist ei juhtu, siis vaevalt et keegi asub lähemal ajal kirjutama uut uurimust Eesti iseseisva majanduse algusest. Seega vastutan esialgu mina üksi nende hinnangute eest, senikaua, kui neid korrigeeritakse.

Kergem oleks olnud minna mööda pinnavirvendust – leida teema, mille uurimustulemus vastab ühiskonna ootustele ning mille käsitlemiseks on piisavalt kergeid allikaid.

Lõpuks – kas objektiivne teadmine ja objektiive ajalookirjutus on üldse võimalik?

Juhul, kui ajalugu pidada teaduseks, mitte mainekujunduse osaks, ei saa olla ka tabuteemasid ega -meetodeid. Näiteks holokausti uurimine peab teaduse seisukohalt alluma täpselt samasugustele reeglitele kui teised uurimisvaldkonnad. Ning diskussioon niisama vaba, kui mujal. Ajalooteaduses nagu teaduses üldse ei maksa arvajate hulk või reklaamikära, vaid argumendid.

Kuid eks nõnda palju kui sõnu ja nendest moodustatavaid kombinatsioone ole ka erinevaid signaale, mida nendega on võimalik välja saata. Ent see ei tähenda piiramatut relativismi. Tõde on ikkagi üks, me läheneme sellele, võib-olla erinevaid teid pidi. Kui kahe uurimuse järeldused ei lähe omavahel kokku, siis on ikkagi ühe või mõlema järeldused ekslikud. Kui kuulutaksime, et mõlemad on õiged, kuulutaksime ühtlasi ajalooteaduse võimatust, kuulutaksime, et teadmine ajaloost ei saa olla rohkem kui pinnavirvendus.


[1] Jaak Valge. Uue majanduse lätteil. Akadeemia 10–12/2003; Jaak Valge “Lahtirakendamine. Eesti Vabariigi majanduse stabiliseerimine 1918–1924”.