Hüljes nagu mägi
Viigrid ennast Prangli ümber ei näita, neid on kogu aeg vähe olnud. Omal ajal, kui hülgejaht oli veel lubatud (kuni 1980. aastani – toim), lasti aastas tavaliselt vaid üks või kaks viigrit. Enamasti on siin ikka halle (hallhülgeid – toim) olnud.
Minu isa, kes oli hülgekütt, rääkis, et hülgeid käidi ida pool, teisel pool Vaindlood laskmas. Aprillis-mais kui meie kandist oli jää kadunud, mindi siit Soome poole jääpankadele hülgeid laskma. Kord oli sealkandis kevadel ühel suurel jääpangal olnud korraga peal umbes kolmkümmend hüljest. Üks oli seal suur kui mägi. Kõigepealt lasi isa suure hülge maha ning lasti veel ka väiksemaid. Kokku saadi seitse hüljest. Suurem oli nii suur, et kaalus 300 kilogrammi. Seda looma ei saanud pärast kuidagi paati, kuna paadiserv oli jääpangast 10 sentimeetri jagu kõrgemal. Lõpuks pandi paati nii palju jääd, et parras jääpangast allapoole langes. Siis olid mehed ta kuidagi paati saanud. Hüljes oli nii suur, et kui mees jalad harkis talle otsa istus, siis jalad maha ei puutunud. See oli haruldane, et selline loom kätte saadi, sest teist nii suurt pole nähtud ei enne ega ka pärast.
Iivar Piirisaar Pranglilt
Mart Jüssi kommentaar:
Viigrite elupaik on talviti rohkem kinnises, rüsidega jääs ning sellist jääd leidub, kui talv ikka piisavalt pakaseline, rohkem lahe põhja ja- idaosas. See oli viigrit taga ajavatele küttidele teada ning sinna käidi “hülgel” isegi Ruhnu saarelt. Samas, nagu Iivar märgib, oli neid elukaid vahest ka Prangli ja Äksi küttide saagipaunas, viimaselt kevadjäält lasid Helsinki kandis viigreid ka Soome hülgemehe Olavi Stenmani mäletamisel ka soomlased. Eks elukad läinud koos jääga liikvele. Tänaseks on viigrit leida vaid lahe idaosast ja Eestis on ta sanud vaat et eksikülaliseks.
Kolmesajakilosed elukad saavad olla vaid hallid, sellele viitab ka nende tava jääle karjati koguneda. Sellised suured pullid on väga haruldased, olen näinud hiiglaslikku koljut ja mõnd elusat elukat. Nendest üksikustest kohtumisest on siiamaani meeles teatud aukartuse tunne.
Rüsijää tuli ühes hülgekarjaga
Kaks-kolm aastat tagasi tuli tuultega Soome poolt meile rüsijääd, mis oli hülgeid täis – nii vanu kui poegi. Kui sadamast binokliga vaatasid, võis ühe koha peal korraga kokku lugeda üle kümne looma.
Minu silmad ei ole nii palju hülgeid kunagi näinud.
Kevadel jäid nad siia paikseks ning saare ümber ujuma. Kui siis võrgul sai käia, oli näha, et nad olid mõnes kohas võrkusid lõhkunud või siis oli mõni noor võrku kinni takerdunud. Suve poole läksid nad vaikselt kusagile ära.
Hülgeid ikka kohtab siin aeg-ajalt. Kui hiljuti Kuradimunalgi võrku laskmas käisime, siis hüljes vaatas kõrval. Vahepeal oli neid harva näha, aga nüüd on teisi juurde siginenud.
Malusil, eriti Põhja- ja Lõuna-Malusi vahelisel Vahekaril (Pranglist idassejääv saarestik – toim) on aga pidevalt pea kümnepealine kari peal. Seal on neil hea rahulik olla, kedagi pole häirimas. Suviti, kui turistid neid seal vaatamas käivad, hülged päris omapead pole.
Taavi Linholm, Prangli Mardi puhketalu peremees
Mart Jüssi kommentaar:
Kevadjääga sõidavad kaasa valdavalt hallhülged, kellele triiviv, lahtine jää on eelistatud poegimispaigaks. Soome lahe randades on sellised “ühiskülastused” suhteliselt harvad, kuna valdavalt puhuvad tuuled edelast ning jää seisab kusagil kesk lahte või Soome ranna all, aga kui tuuled põhja pöörduvad, on just jääserv hüljestega see, mis meiepoolse ranna ummistab. Siis on neid hulga, mõni aasta tagasi sõitsid Helsingi liinilaevad hülgepoegade vahel ettevaatlikult slaalomit ja vaata, et ei saagi Tallinna sadamas otsi kinni, sest hülgeemand oma titega on keset sadamat end sisse seadnud!
Hallide hüljeste arv on jõudsalt Läänemeres kasvanud ja sellega seoses ilmub neid ka Soome lahte, aladele kust nad vahepeal pea et päris taandunud olid. Soome lahe põhja maastikud ja vähesed saared tingivad aga selle, et kõik võimalikud madalikud ja saared elupaigana kasutusele võetakse ning rannas ning merel liikuvad inimesed aina sagedamini hüljestega kokku juhtuvad. Seda just enam kevadel ja sügisel, kui loomad ranna lähedal, südasuved veedavad nad pikkadel toitumisretkedel- vahest Rootsi ja Poolamaani välja.
Kohmakad hallid ja kavalad viigrid
Kui 17aastaseks sain, võeti mind hülgeküttimisele kaasa. Kuni kuuenädalasele jahiretkele läksime kolme- kuni kuuemeheliste salkadena, et ohutust tagada. Mõnepäevasel hülgejahil peatuti Pranglist seitse kilomeetrit põhja pool Keri saare tuletorni juures. Jääretkel ööbiti presenttelkides, mis paigutati tuulevarjuks jääpankade vahele. Ainsaks valguse ja sooja allikaks oli nii telgis kui ka toidu keetmisel petrooleumipriimus. Vett sulatasime pealmisest jää kihist või lumest.
Hülgejahil kasutasime liikumiseks nn troupaati (paat, mis oli kindlustatud jäämurdmise vastu põhjast ninani kumera nn trou-rauaga, mis suveks eemaldati). Jääl jalgsi liikudes vedasime endaga kaasas jullasid ja kelke, millele paigutasime toidumoona ehk kuni 10 kilo leiba, jahu, liha, sinki, soola, suhkrut, võid. Peale selle veel riided, jahi- ja laskemoon, muu varustus ning jahisaagina ka hülgenahad ja -rasv. Libedal jääl liikumiseks kasutasime jääraudasid ja raudkingi.
Peamised küttimisvahendid olid tulirelvad. Paljud nn riffelpüssid, millest laskmisel kasutasin tinakuule, valmistasin ise. Need erinesid ammustel aegadel hülgejahil kasutusel olnud tulelukuga püssidest selle poolest, et olid laetavad padrunitega. Riffelpüssidega oli võimalik lasta saja sammu kaugusele. Et saaki täpselt tabada, tuli lasta mitte kaugemalt kui 60 sammu pealt.
Peale tulirelvade kasutasime jahipidamiseks veel hülgeraudu ehk harpuune – pika nööri otsas olevat kiskudega raudoda.
Hüljestele märkamatult laskekaugusele lähenemine nõudis suur oskust ja kannatlikkust. Maskeeringuks kasutasime valgest riidest laskepiludega katteid, mida kutsusime hülgetankideks. Läbi pilu nägime kiikriga hüljeste liikumist umbes seitsme kilomeetri kaugusel. Kõige raskemini tabatavad olid kavalad väikesed hallvalged ja mustad viigrid, kes varitsust juba kaugelt märkasid ning oma vahimehe märguandel karjana kiiresti vette kadusid. Nendest kohmakamad olid suured hallhülged, keda õnnestus isegi suvel Tütarsaartel, Soome rannas ja mujal kaljude vahel tabada.
Püügipiirkondades kohtusime ka Soome hülgeküttidega. Nad erinesid meist selle poolest, et kasutasid hülgepoegade jääpankade vahelt üles otsimiseks koeri.
Põhjanaabritega vahetasime kaupu, millest nemad hindasid kõige enam viina. Hüljeste lõualuud müüsime kolme marga eest. Naha ja rasva aga viisime Tallinna nahavabrikusse (kunagisse Kommunaari tehasesse – toim), kus saime 22 krooni nahast ja rasva kilost kümme krooni.
Hülgenahka, millest valmistati oma tarbeks jalatseid ja rõivastust, pargiti ka kodusel teel. Põlvest puusadeni ulatuvate hülgenahksete saabastele õmmeldi alla hülgerasva ja tökatiga immutatud veise- või hobusenahast tallad. Jahil olles kaeti hülgenahkne kasukas ja müts valge riidega.
Pranglilase Taavi Linholmi hülgekütist vanaisa Oskar Sumbergi meenutus
Mart Jüssi kommentaar:
Siin jutus on mitu viidet Soome lahe hülgeküttimise eripärale. Soomlased olid merejää iseloomust tulenevalt rohkem viigrikütid, kuna põhjapoolsest rannast olid hallid kaugel ning koerad aitasid arglikud viigrid kätte näidata enne kui need kütte märkasid, sest hülge lõhn on inimesegi ninale hästi püütav, koer aimas aga eluka kohalolekut õige kaugelt või siis läbi viigri lumekoopa paksu lae. Koerad olid treenitud nõnda, et kui lõhn ninas, ei tulnud ühtegi piuksu, koonuga näidati kütile suund saagini kätte. Treenitud kireva tõutaustaga hülgekoeri kasutati ka mujal, kus viigrit püüda vaja – Kihnus, Ruhnus ja Põhjalahel. Tänapäeval on labradorid teadlastel abiks Kanadas, meil siin oma koera pol, aga oleme selleks kasutanud rebaseid, kes jääl hulkudes ei suuda viigri lõhnale vastu panna ja sorgivad pesa kohal ninaga lund.
Teine, suisa kummalisena tunduv “äri” oli lõualuude müük soomlastele. Pole sel luul muud võlujõudu, nagu võiks arvata, kui asjaolu, et Rootsi-Soome eelmise sajandi esimesel poolel tabatud hüljeste eest preemiat maksis ja lõualuu sobis tõenduseks hästi, sest muud kasutust sellel hambulisel hülgetükil ei olnud. Et äri aga ausalt käik, rändas tõend riigi kindlatesse keldritesse varjule. Eks neid olnud küll, kes soovinuks neid “taaskasutada”. Kõik see kogu, tuhanded lõuad, jäid hiljem muuseumi varasalvedesse. Sealt on sündinud hiljem mitmed läänemere hüljeste ajalugu ja saatust kajastavad teadustööd, sest hammastest on loendatav tabatud eluka vanus, luudes ladestus aga ümbritseva keskkonna keemiline seisund. Oli võimalik näidata, kuidas arutu küttimine ja mere mürgitamine korra selle loomarühma Läänemerest peaaegu välja suretas.