Igal viigril oma kivi

 Viigrilood

Kus viigreid näha saab? Hallhülged lesivad enamalt jaolt neile sobilikes randades ja rahudel, viigreid kuival maal on praktiliselt võimatu kohata. Kui aga tead, et viigrite elu keerleb lesilakivide ümber, on neid võimalik üle kavaldada …

Tavaliselt jäävad hülgekivid veepiirist umbes sajakonna meetri kaugusele. Kuna tegemist on äärmiselt argade ja ettevaatlike loomadega, siis enam kui harva tulevad viigrid lesima kividele, mis on kaldale lähemal kui kolm-nelikümmend meetrit. Sobivate kivide hulk määrab ära ka viigrite lesimisalad. Eestis piisab selliste laidude ja rahude kokkulugemiseks kahe käe sõrmedest. Mingi piirkonna konkreetsed kivid aga ei pruugi igal aastal sobilikuks osutuda, kuna kividel on komme talviti „jalutamas käia”. Kui kivi uus asukoht jääb liiga sügavale või liiga madalale, tuleb leida uued sobilikud asemed.

Nagu näitab satelliidimonitooring, on Väinamere viigrid pärast sadade kilomeetrite pikkust gurmee-ringi Liivi lahes võimelised tagasi tulema just sellesama kivi otsa, kust nad oma tuuri alustasid. See on hämmastav, omaette müsteerium, kuidas loomad suudavad õige paiga leida. Kujutlege end keset avamerd, peanupp veest väljas, vahutava lainetemaastiku keskel. Kui hülge silmade kõrgus on veepinnast vaid paarkümmend sentimeetrit ja väike lainetus on meie vetes pea alati olemas, ei saa horisondil oleva maastikuprofiili meeldejätmisele loota. Kuidas nad kivi leiavad? Pelgalt visuaalse informatsiooni mällu talletamise abil on meres täpisorienteerumine vähetõenäoline. Vahel tegutsevad ka udu ja vihm. Ilmselt on viigri peas tegemist ikkagi mingi bioloogilise GPSiga, mis maa magnetjõujoonte järgi orienteeruda aitab. Seda nii päeval kui ka öösel, nii vee all kui ka vee peal. Visuaalne informatsioon lihtsalt täiendab orienteeriumisvõimet.

Huvitava tähelepanekuna võib ära märkida, et viigrid on äärmiselt tundlikud horisondi kontuuri muutumise suhtes. Kui vees olevatel kividel lesivatele viigerhüljestele mööda kaldaäärt läheneda, võib seda teha üsna julgelt niikaua, kuni on selja taga kõrgem kõrkja- või metsafront. Niipea, kui inimese siluett eraldub maastiku siluetist taeva taustale, on viigrid kividelt kadunud. Seetõttu on (fotograafiline) hiilimisjaht kõige lihtsam suve lõpus, mil puud täies lehes ja kõrkjamets kõige vägevam.

 Milline on hea lesilakivi?

Hülge lesilakivi valik sõltub suuresti vee seisust ning tuule suunast ja tugevusest, aga ka konkreetse isendi positsioonist karjas. Loomulikult saab kõvem tegija endale ka parema kivi. Kuna hülgekivid on suhteliselt madalas vees, siis on  kive võimalik lähemalt uurida ka lihtsalt snorgeldades. Üritades kohmakas kalipsos ainult küünarnukkide abil mõnele kivile ronida, saavad koheselt selgeks ka hea kivi kriteeriumid. Esiteks peab vee sügavus olema piisav, umbes meeter kuni poolteist, et ohu korral vabalt põgeneda saaks. Ideaalis võiks kivi pealmine pind olla võimalikult lame, ning veepinnast paarkümmend sentimeetrit allpool, et minimaalse vaevaga oleks võimalik ennast kivile sättida.

Kivi valik sõltub ka tõusust ja mõõnast, mis meie vetes pole päeva lõikes küll kuigi suur, aga koostöös lainetega avaldab siiski oma mõju. Rohkem sõltub sobivus pikemaajalisest kõrgemast või madalamast veeseisust. Laidudest või laidude grupist eelistatakse sellist, kus sobivaid kive leidub erinevates külgedes, sest siis on tugevama tuule ja suurema lainetuse korral kala luusse laskmiseks võimalik häid kive leida ka allatuulepoolses küljes.

Kaido Haagen