Kikkapuu, harksabad ja jõhvikad Eesti Looduses

 Eesti Loodus

EL10.inddOktoobrikuus on tänavuse aasta puud lihtne märgata: kikkapuu erkpunased marjakobarad jäävad hästi silma. Eestist kikkapuid siiski igalt poolt ei leia. Arvukamalt kasvab neid näiteks Koiva puisniidul. Täpsemalt kirjutab kikkapuu levikust ja olukorrast Heldur Sander. Üksiti tutvustab ta sissetoodud kikkapuuliike. Metsateadlane Heino Kasesalu meenutab aga kikkapuude uurijat Valdek Ritslaidu, keda paljud tundsid ennekõike tööohutuse õppejõuna.
Puude teemat jätkab Hendrik Relve, kelle kirjutises on vaatluse all rekordmõõtmetega hallid lepad ja sarapuud. Nende kahe puuliigi kõrgeimate ja jämedaimate eksemplaride kohta on Eestis vähe andmeid. Seda põnevam on püüda selgitada rekordpuid. Artikli autor ootab huviga teateid veelgi suuremate sarapuude ning hallide leppade kohta, kui tal senini on õnnestunud Eestis mõõta.
Oktoobris on viimane aeg minna rappa talvehooajaks jõhvikaid varuma. Taimi Paal annab ülevaate jõhvikate iseärasustest, koostisest ja tarvitusest ravivahendina. Jutuks tulevad veel Eesti parimad jõhvikasood, jõhvikavarumise ajalugu ja kultuursordid. Selgub, et Eestis on aretatud mitu jõhvikasorti, ühtlasi on meil oma kultuurjõhvikapõllud.
Elusloodusest tutvustame harksabasid, keda tuntakse taevahoidjatena. Uku Paal kirjeldab puna- ja must-harksaba ning nendega kohtumisi Eestis läbi ajaloo. Kahest liigist on meil haruldasem puna-harksaba: tema satub Eestisse vaid eksikülalisena. Seda suurema üllatuse valmistas tänavu Valgamaalt Läti piiri lähedalt leitud pesa, kus oli kasvamas vähemasti üks puna-harksaba poeg. Karl Adami kirjutab harksabadest märksa pisematest lindudest porrist ja pöialpoisist: nende lindude õrnu häälitsusi võib sügiseses ja talvises metsas üsna tihti kuulda.
Ka intervjuus pakub palju kõneainet elusloodus, täpsemalt selle jäädvustamine fotokaameraga. Toomas Kukk on usutlenud üht Eesti tuntuimat ja osavaimat loodusfotograafi Sven Začekut. Sven räägib sellest, kuidas temast on kujunenud fotograaf ja mismoodi on ta loodust tundma õppinud. Juttu tehakse ka ajakohastest tehnilistest võimalustest, fotokogu korrastamisest ning Eesti loodusfotograafia tasemest.
Peale puutumata looduse võib mõnikord huvitavaid vaateid pakkuda ka tehismaastik. Üks selline huvipaik on Rummu aherainemägi, mis oma reljeefivormide poolest meenutab tükikest Euroopa Alpidest. Seda inimtegevuse käigus tekkinud erosiooni tähtteost kirjeldab Arne Kivistik. Omal ajal Pärnus tegutsenud Waldhofi tselluloosivabrikust kirjutab Toivo Meikar: luubi all on tööstuse tekitatud keskkonnaprobleemid ning moodused, kuidas nendega püüti toona toime tulla.
Tiit Kändler väidab essees, et ajuhaiguste ravi pole garanteeritud. Huvipaiku ja -objekte tutvustavas rubriigis „Huvitav Eesti“ seekord kõne all mereäärne Ninase pank.