Koer või hunt?

 Hundilood

Lugu juhtus 1907. aastal Venemaal Simbriski kubermangus Kamenka külas. Minu vanaema, noor buttermeistri naine, sõidab naabermõisniku juurest koju. Kokku oli lepitud kevadiste tõuvasikate ostmises, teed joodud ja aeg kulus õhtuseks. Taevas paistab täiskuu, lumi särab ja nii see sörk kodupoole algab.

Äkki metsa vahel hobune korskab, jääb seisma, ajab tagurpidi. Vanaema imestab, nähvab piitsaga, ei midagi. Muidu nii rahulik mära ajab tagajalgele ja edasi ei lähe. Vanaema kiikab saanist, mis sääl tee pääl siis on. Näeb, koer, kikkis kõrvadega, istub kesest teed. Atsakas vanaema kargab saanist, läheb ja annab koerale piitsaga ühe tulise üle turja. Koer longib tee äärde võssa, hobune pääseb nagu püssist lastu, vaevu saab teeline saani karata. Nii kuni talliukseni. Tallimees tuleb hobust vastu võtma ja ütleb, mis sa seda vaest looma nii ajasid, ta ju lausa valges vahus. Vanaema seletab, et see hobune on lolliks läinud, tee pääl kartis koera, siis kihutas kui meeletu.

Selgituseks: ’buttermeister’ (sks k) oli mõisas asjamees, kes tegutses karjakasvatuse ja piima töötlemisega, eesti keeles tähendab see võimeistrit. Mõisa meiereis valmistati võid, juustu, piimapulbrit, mida laevadega mööda Sura jõge (Volga harujõgi) linna veeti. Vanaema, Viljandist pärit linnapreili ei teadnud huntidest ja nende kommetest midagi.

Harri Jaaku

Lutsu talu

Kolga-Jaani vald

Viljandimaa

 

Kommenteerib hundiuurija Ilmar Rootsi:

Arvan, et teel istuja oli ikkagi hunt. Esiteks oli talvine aeg, hundid on sel ajal julgemad, teiseks, endale lähenevat naist polnud tal põhjust karta, sest eristab endale ohtlikku isendit ohutust. Miks ta siiski naise lähenemisel jalule ei tõusnud? Seletuseks võib olla mingi puue, füüsiline või muu. Piitsalöögile järgnev reaktsioon pidi midagi muud tähendama kui lonkimine.Tasub usaldada ka hobust, kes teeb hundil ja koeral vahet haistmisega.