1/2007



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Sammud omas Eestis
Sammud omas Eestis. Kagust loodesse: Parmu-Plaani

Üleujutus Pärnu nurgas.
Ingmar Muusikus
Kui küsin Regio kartograafi Eda Jagomäe käest Eesti kõige kagupoolsema punkti kohta, osutab ta Parmu nurgale, Misso valda jäänud Setumaa killule.
Piirivalvurid kutsuvad seda paika omavahel ka Parmu kolmnurgaks. Justkui Bermuda kolmnurk, aga selle vahega, et midagi väga erilist Parmul ei juhtu. Nii Läti, Vene kui ka Eesti poolt ümbritsevad piiritulpa võimsad metsad ja padrikud.
Või ehk siiski? Järsku pidada eriliseks seda, et koprad on piirijõge Pedetsit paisutades Parmu kolmnurga vette uputanud.
“Sinna te ei saagi, üleujutus,” ütleb sõbralik piirivalvekorrapidaja Missos, kui seljakotid korraks kordonipõrandale toetame.
Piirivalve lubab meid niipalju aidata, kui nende võimuses on. Veebel Innar Käis käivitab teenistusauto, Nissani maasturi.
Läti piiri äärne sügavate pehmete aukudega metsatee paneb võimsa Nissani urisema. “Selline pole see tee kunagi olnud,” vihjab veebel vihmasele talvele. Sajab lörtsi. Peame korduvalt peatuma, märja lume raskuse all kooldunud puud tõkestavad kulgemist.
Raputame lume okstelt ja puud ajavad end taas sirgu. Sõidame mööda looduskaitse piirangusiltidest, oma 13 teenistusaasta jooksul sel piirilõigul on veebel mõned korrad silmanud musta toonekurge. Seda haruldast lindu Parmu nurgas kaitstaksegi.

Lähe kohisevate vete juurest
Hiiglaslik tormimurtud haab peatab Nissani endise Parmu metsavahikoha lähistel, kagunurka jääb veel kilomeetri jagu. Selle maa astume jalgsi.
Vesi kohiseb kobraste rajatud tosina meetri laiuselt ja pool meetri kõrguselt paisult alla. Piirivalvurid on küll kopratamme lõhkunud, aga kes see ikka jaksab kobrastega võidelda.
Veebel Innar Käis juhib meid mööda kuivemaid põndakuid üleujutatud alade vahel siiski Parmu nurka kõige kagupoolsema piiriposti juurde välja.
Kell 12.30 paneme sammumõõtjad nulli ning hakkame oma uue eesmärgi, Noarootsi poolsaare Põõsaspea neemeotsa poole sammuma. Eelmisel rännakul (Purekkari neemelt Naha külla) oli sõber Ingmari sammumõõtja järgi pikkust 486 240 sammu. Uus Eesti maakaardile tõmmatud joon, kagust loodesse, tõotab rohkemat kui poolt miljonit sammu. Mere äärest hakkasime kunagi tulema, nüüd võtsime nõuks üritada koos Loodusesõbraga ka mere äärde tagasi jõuda.

Lumepotsatuste päev
Parmule lähimas suuremas asulas Vene poolel Laural käis veebel Innar Käis enne piiri sulgemist raudnaelu ja värvi ostmas. “Laura on vana Eesti pind. Siinkandis oli kombeks öelda, et kõik teed viivad Laura.”
Lauralt seevastu sõitsid venelased meelsasti traktoritega seitsme kilomeetri kaugusele Kiviora poodi, jahu ja tangainete järele. Sedasorti kraami Laura poodides nappis. Mõni vanamammi tuli isegi käsikäruga.
Aastal 2007 on Kiviora kauplus suletud, Laurale viiv tee läbi kaevatud. Parmu metsavahikohas viimati elanud Villu Kaharist on järele jäänud mälestus kui kõvast töömehest ja kaks Moskvitshi-auto vrakki tare varemetes.
“Annaks teile vanajumal ilma,” soovib veebel Innar Käis hüvastijätul. Ilmateade tõotab retkepäevadeks vihma, tormi, lörtsi, aga kust neid paremaid talveilmu tänavu võtta.
Hakkame vaikselt astuma, tahame õhtuks Misso jõuda. Meie kõrvu kostavad kogu selle päeva teeäärsest metsast lume suuremad ja väiksemad potsatused, ikka oksalt alla hange.
“Hea, et see lumi ikka meie retkeks maha tuli,” kiidab Ingmar. Fotograafi rõõmuhetked muidu porises talves.

Lähme Misso!
Endise Kiviora veski juures lakkab Pedetsi olemast Eesti-Vene piirijõgi. Veskist ei ole muud märki, kui üle kivide kohisev vesi.
Olen forelliunistustele andudes kaasa võtnud spinningu ja teen mõned kobavad visked tumedatesse, kiirelt tõttavatesse voogudesse.
Viie minuti pärast pakin tihenevas vihmasajus seljakoti taas kokku. Hea, et lant oksarägasse ei kadunud.
“Oleksid viskamata jätnud, oleks unistus alles jäänud,” aasib Ingmar.
Veskikoha lähistel on teed ületanud saarmapesakond, vist ema kahe pojaga. “Nemad need unistuste kalad kinni püüdsidki!”
Kiviora külast lähme läbi juba paksus hämaruses.
“Kus te lähete,” hüüab eemalt taluõuest mees, vägev hele habemepuhmas ümbritsemas näoovaali. Mehe väike peni jookseb väravas edasitagasi ja haugub kui pöörane. Teda toetab pisut tüsedam liigikaaslane keti otsast.
“Lähme Missole, oleme matkajad!” hüüan üle koerte lõugamise.
“Kus te lähete?” hüüab mees uuesti ja käratab koera peale, “kas sa saad!”
“Lähme Missole!” hõigun taas vastu. Hirm väikese peni ees kammitseb, ei lase väravast sisse astuda ja habemikuga tuttavaks saada.
Misso laternate valgel selgub, et Juhani sammumõõtja näitab aiateibaid, aga Ingmar tegi esimesel päeval 21 481 sammu.
Õige on öelda mitte “lähme Missole”, vaid “lähme Misso” – saan hiljem teada.

Kalastajad Kisejärvel
Pühapäeva hommikul helistab ema ja teatab tormihoiatusest. Taevas Misso kohal püsib veel sajupilvedeta, kui kell 11 alustame külapoe eest üle väljade minekut Tsiistre suunas.
Ingmarit seovad kandiga perekondlikud sidemed, sõber teab ühte ja teist rääkida sellest veesilmade rohkest Võrumaa nurgast. Järvekauridest, Eesti kõige liigendatuma kaldajoonega Pahijärvest, kalapüügist Kisejärvel, kui kilone haug paadiservalt tagasi läks.
Viiekümne hektari suurusest Kisejärvest nõudsid võrokesed kala juba õige ammu. Ligi tuhande aasta vanusest põhjamudast on leitud puutüvest õõnestatud kuue meetri pikkuse paadi jäänuseid. Hilisemal ajal on kirjeldatud kaitsasid, neerukujuliselt asetatud vaiadest mõrraaedu.
Kisejärve enda nimigi võib tulla kala, kiisa nimest. Neidki ogalisi elukaid on Ingmar järveveest tabanud.

Põnni küla lootus
Tsiistre lähedal Põnni külas möödume Nopri meierei-talust, kus käib tavaline tööpäev. Lauda uks on pärani valla ja pruunid, kenade tukkadega piimaandjad vaatavad huviga, kuidas ülalt taevast hakkab üha tihedamini lund sadama.
“Süda läks selle pildi peale soojaks,” kiidan, kui Ingmar minu palvel nõustub üht lehma portreteerima.
“Minu süda läks selle pildi peale külmaks,” kontreerib Ingmar, sest fotoaparaadi akunäit vilgub juba pikemat aega. Et akust viimast võtta, soojendab sõber seda kinda sees peopesas.
Nopri peremees Niilo Tiit kiirustab kodukandi arengukava koosolekule. “Miljonärid ostavad maju ja maid ära, X5-e mehed hävitavad taluarhitektuuri,” sõnastab Riigikogu liige Võrumaa kõige suurema mure.
Vanad talud võetakse palkideks ja müüakse kogu täiega väljamaale. Talumaid ei harita, vaid oodatakse soodsamat edasimüügihetke. “12 hektari maa eest poolteist milli!”
Vaevalt kolmandikes elamistes on suitsud üleval.
“Hulludele jätkuvat energiat,” hüüab Niilo Tiit meile teele kaasa. Niikaua, kui Nopri kohupiim kaubaks läheb, ei sure Põnni küla veel mitte välja.

Pauka mängud
Pärast Põnnit võtame tagant puhuva tuisu toetusel esimese tõsisema tõusu, Misso madalikult Haanja kõrgustikule.
Reisimärkmikus leidub kirje: pärast kella 14 läheb lumesadu üle vihmaks. Külmunud pastakas ei taha märjale paberile kirjutada, tuleb pastakaotsa suus soojendada.
Uuri bussipeatuse lähistel võtab Ingmar tarvitusele juba kolmanda põhikaardilehe (1:20 000) sel matkal, oleme edasi jõudnud üle paarikümne kilomeetri. Mida tihedamaks muutub tuisk ja edeneb õhtu poole päev, seda enam hakkab matkamine maitsema. Ka tõus Tõnkova küla 220 meetri kõrgusele mäetipule ei löö meilt jalgu alt.
Liivakmäe talu kohal hüppab meie teele koljatikasvu krants, naksab mängeldes jopet, klammerdub esikäppadega reie külge.
“Ega Pauka kuri ei ole,” lausub peremees Madis Puusep eemalt. Ega olegi, noorel Paukal paistab olevat lihtsalt mängutuju. Ja palju neid mänguhimulisi ikka pühapäevasel pärastlõunal Kündja ja Plaani vahelisel külateel liigub, võimalust tuleb kasutada.

Kõrgete küngaste vahel
Annan sõbrale innustuseks kuulata oma mobiiltelefoni lindistatud joovastushüüdeid: inglise jalgpallikommentaatori kisa selle peale, kui väravavaht Mart Poom lisaajal oma puurist välja jooksis ja vastasvõistkonnale peaga värava lõi. Poom- Poom-Poominator!
Tuul ulub Piipsemäele püsti aetud mobiilimasti traatides meile kiituselaulu, kui jõuame oma sammumise kõrgeimasse punkti, üle 264,9 meetri. Taamalt paistab õhtuvines 10cm kõrgem Vorstimägi (265 meetrit), keda rohelised pakkusid välja alternatiivina, kui ärimehed tulid lagedale sõgeda ideega püha Vällamäe nõlv slaalomiraja tarvis lagedaks raguda.
Pimeda hakul saabume Plaanile, nagu kavatsetud. Õigeusu kiriku juures uurime sammumõõtjaid: kahe päevaga Ingmaril 41 637 sammu, Juhani tulemused teisel päeval 21 204 sammu.
Hea, et sammumõõtja tööle hakkas! Märtsikuus tahame Plaanilt edasi minna.



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet