1/2007



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Intervjuu
Klarnetiga külas lindudel ja vaaladel

Kõigepealt räägime loo ühest linnust. Ta on maailmas ainulaadne. Meil ja mujalgi Euroopas pesitsev soo-roolind oskab … aga oot! Kui poleks olnud ühte Belgia tüdrukut nimega Françoise Dowsett-Lemaire, siis me ei teaks, mida soo-roolind teha oskab.

Françoise avastas murdeeas plikakesena juhuslikult soo-roolinnu erilise võime – õppida kogu elu teiste lindude laulu. Mis see siis ära ei ole, õppida teiste lindude laule? Aga nii ei tee väidetavalt ükski teine lind maailmas. Kohe allpool seletame lahti, mida see tähendab. Françoise, kel oli nimelt väga hea kõrv, märkas, et linnuke tema akna taga imiteerib paljude tuntud tiivuliste laule. Aga pooled linnukese esitatud laulud olid tüdrukule tundmatud ning siis tegi tüdruk julge oletuse: need võivad olla hoopis linnu rände ajal õpitud laulud, Aafrika suleliste laulud.

Teda ei uskunud alguses keegi. Ornitoloogid ütlesid, et see on jama, väike tüdruk, ükski lind ei tee seda. Ei, vastas tüdruk, ma hakkan ise seda uurima. Ta lõpetas kooli, sõitis Ida-Aafrikasse 1976. aastal kohalikke linde kuulama, õppis nende laulud selgeks. Ning oh imet! Järgmise aasta kevadel kuuliski Françoise oma akna taga Aafrika hääli. Soo-roolind laulis neid.
Teooria oli tõestatud. Mõne aja möödudes kaitses Françoise samal teemal oma doktoritöö Liège’i ülikooli juures.
Muide, seal kus Françoise nüüd elab – Prantsusmaal – polegi soo-roolinde. Alles nüüd viib meid lugu David Rothenbergini, meheni, kes soo-roolinnust ja Belgia tüdrukust meile jutustas. Uskumatuid lugusid kuuleb Davidi suust veel. David teab nimelt, et lindude kohta on veel palju uurimata ja avastamata. Teemal “Miks linnud laulavad?” on ta kirjutanud mitte just õhukese raamatu.

David, soo-roolind laulab teiste lindude laule, kas kuldnokk ei tee sama?
Ei. Kuldnokad imiteerivad teisi, aga teistel alustel. Nad peavad neid helisid õppima noorena, esimeste elukuude jooksul. Erinevus teiste lindude ja soo-roolinnu vahel on selles, et enamik linde õpib laulma siis, kui nad on veel väga väiksed. Kuldnokad imiteerivad neid helisid, mis on nende ümber. Aga soo-roolind õpib teiste lindude laule rände ajal, kuldnokkade puhul pole seda täheldatud. Linnud, kes ka oskavad teiste laule imiteerida, pole rändlinnud või teine võimalus – õpivad oma laulud varases nooruses.
Soo-roolind imiteerib kõiki, keda ta oma teel kohtab. Tema laul moodustubki teiste lindude lauludest, mis on temale omasel viisil kokku sobitatud. Ta korjab üles laule ka teel Aafrikast Põhja-Euroopasse: soo-roolinnu laulus on fi kseeritud kogu tema muusikaline teekond.
Arvan, et paljudest lindudest pole õigesti aru saadud. Isegi kui tuntakse nende laulu. Mõne väga keeruka lauluga linnu kohta öeldakse lihtsalt, ta laulab väga lärmakalt. Aga kui lähemalt uurida, on see muusika.

Kas soo-roolind musitseerib sõna otseses mõttes?
Kui ma seda imelist juttu soo-roolinnust kuulsin, mõtlesin, vau, ning tahtsin kuulda seda lindu ka laulmas. Avastasin, et tema laul on ühe Eesti CD peal. (Vahemärkuseks: David viibib tihti Eestis, tema naine on nimelt eestlanna.) Soo-roolinnu laul on inimese kõrva jaoks väga kiire. Aeglustasin ta laulu nii, et kuulsin kõiki selle osi eraldi. Ja avastasin väga kompleksse muusika.
Kui muusikateadlastele rääkida ideest, et linnulaul on muusika, siis nad naeraksid vist selle välja.
Aga on põhjus, miks nad ei tohiks välja naerda. Üks põhjus, miks linnulaul on minu arust tõesti muusika, on see, et nende laul ei edasta palju informatsiooni. Vähemalt mitte keerulist informatsiooni, isegi kui laul ise on väga keeruline. Soo-roolind muudkui laulab ja laulab, aga ta ei “ütle” midagi. Ja tema laulul on muusika kvaliteet, sellel on algus, keskosa ja lõpp. Ka teistel laululindudel: näiteks kuldnokad esitavad alati ainult oma laulu keskel võõraid helisid – sobitavad need oma kindlapiirilisse laulu. See näeb väga muusikapala esituse moodi välja.

Isased soo-roolinnud jõuavad kuuldavasti varem pesitsuspaika kui emased ja laulavad lõputult pikalt, kuigi teist sugupoolt pole veel kusagil. Kas linnud laulavad ka iseendale, puhtast laulumõnust?
Jah, aga seda lugu teadlased ei armasta, sest kui linnul, kel on ülihea lauluvõime, ent laulul ei paista olevat “kasu sees”, siis seda on raske paika panna. Nendele inimestele, kes usuvad, et looduses eksisteerib muusika – näiteks linnulaulus, on see teistmoodi huvitav.
Kuldnokka peetakse vahel lärmakaks, aga tegelikult on ta laul organiseeritud täpse süsteemi järgi. Olen muusikateoreetikutega sellest rääkinud, enamasti pole nad huvitatud selle uurimisest, linnulaul pole nende eriala. Muusikateadlased uurivad muusikat, nagu ta on, nad on selle kitsendanud teatud terminitesse. Näiteks uuritakse Brahmsi, siis hõimumuusikat, etnomuusikat. Linnud jäävad välja, see polevat õige muusika.

Loodus ei armastavat energiat raisata, niisama justkui ei laulda. Laulmine on väga energiakulukas, ja väga ohtlik tegevus linnule – lind on märgatav kiskjale. Miks ta siis laulab?
Siia ei sobi lihtne seletus, et ta teeb seda emaslindude pärast. Tihti pole emaslinde kusagil! Usun, et neile meeldib laulda.
Soo-roolinnu laul on liiga keeruline, et seda seletada vajadusega kaitsta territooriumi või vastassugupoolt ligi meelitada. Lemaire märkas ka gruppi naabruses elavaid isaslinde, kes liitusid kooslaulmiseks, kui just parajasti polnud vaja istuda pesal või muretseda poegadele süüa. Soo-roolinnud tõenäoliselt naudivad laulmist.
Ja see on muusika, sest ka selle esitamine on lindudel teatud viisil korraldatud. Nad peavad esitama laulu õigesti! Lind võib seda ka valesti teha. On teada juhtumeid, kui linnud vastust ei saa, kuna laul ei kõlanud õiges esitusviisis. Teadlased kalduvad andma sellele ülilihtsustatud seletust, et mida keerukam laul, seda tugevam isane. See pole nii, laul ei pea olema keeruline, vaid hoopis muusikaliselt õige, õigesti esitatud. Seda on jälgitud ja tõestatud.
Ka vaalad laulavad. Olen nendega koos musitseerinud, vaaladega on vahva. Ja imelik ka. Kõlarid sukelduvad merre. Mina mängin pilli. Ja vaalad vastavad. Atlandi ookeanis olen käinud mängimas ja Kariibi meres.
Üks mees, nimega Jim Norma, on kogu elu vaaladega muusikat teinud. Ta mängib elektrilist kitarri, heli läheb veealustesse kõlaritesse. Vaalad teevad väga kõrgeid helisid, peaaegu nii kõrgeid, et neid ei kuulegi. Mina tegin neile klarnetiga ka kiiksuvat muusikat, need olid minu kõrva jaoks isegi ebameeldivad, aga neile meeldis ja nad vastasid alati. Kõik, mida me kuuleme, ei saa meie maitsele vastata, peame end suhtlemiseks muutma, et muusikat mängida. Jim arvas, et peaksin vaaladele reggae’t mängima (muigab).

Mis tunne on vaaladega koos musitseerida?
See tunne on tulnukalik, väga imelik on, kui nad vastavad. Mõõkvaalad kõlavad nagu hullud linnud. Nad suhtlevad omavahel keeruliste helide keeles, keegi ei tea, mida nad räägivad. Neil laulavad vaid isased, emased mitte. Üks mees, kes on nende helisid 20 aastat jälginud, avaldas just uurimuse tulemused: emased reageerivad neil ainult siis, kui isaseid on mitmeid koos. Vaalad ei võistle omavahel, vaid teatud grupp peab suhtlema, koos toimima, et köita emaste tähelepanu.
Vaalade laulus on palju, mida ei saa seostada info edastamisega. Ainult üks loom teeb kõike praktilistel põhjustel – see on mesilind. Tema tantsud on ebatavalised: linnud igal juhul ei räägi üksteisele keerukaid lugusid, vähemalt selliseid, millest teadus teaks. Mesilind aga tantsib, annab teada, kuhu lennata. See on loomade maailma kohta väga märkimisväärne nähtus.

Olenditega, kel on kõrgemad vokaalsed võimed – inimesed, vaalad, delfi inid, linnud – on David peaaegu kõigiga musitseerinud. David, kas kõik linnud musitseeriksid kaasa?
Ei. Mul õnnestus see ühes loomaia aviaariumis. Alguses polnud mul õrna aimugi, jalutasin ringi ja mängisin pilli, äkki hakkas üks lind justkui vastama. See oli üks värvuline Garrulax leucolophus. Miks ta vastas ja minuga pikalt musitseeris? Võib ju mõelda, et äkki ta arvas, et olen mingi sissetungija või konkurent. Hiljem lugesin selle linnu kohta, et ta on väga eriline lind. Sel on üks kindel põhjus, miks ta minuga kaasa musitseeris, selles liigis laulavad nii emased kui isased linnud. Ja nad kasutavad helimaailma, et luua omavahel suhe. Nad elavad tihnikus, nad ei näe üksteist, nende suhtlemine toimub lauluga. Enamik linde vaid häälitseb. Aga nemad kasutavad muusikalisi fraase suhtlemiseks. Nad on väga erilised. Nagu soo-roolinnudki. Ja ainult kaks korda on Garrulax leucolophus’e erilistest laulumustritest kirjutatud, kunagi 1970. aastatel.
Ühesõnga, tema laulis ja mina vastasin pillihelidega, mis kõlasid nagu tema laul. Nii et juhuslikult mängisin siis “õigesti”, tema moodi. Temaga oli vahva improviseerda, talle meeldis suhelda. Me teeme sellest fi lmi BBC-programmile, mis peaks valmima märtsis. Filmimise käigus oleme palju ringi sõitnud, näinud suurel hulgal erinevaid linde, mina muudkui mängin klarnetit, aga linnud ei tee sellest väljagi! Aga see konkreetne liik ja klarnet – see toimib. Need linnud ei ole hirmul, nad tahavad suhelda. Mis mustrid need on, millele ma juhuslikult pihta sain? Oma raamatus olen üritanud seda selgitada . Graafi kat uurides märkab, et samad intervallid ja pausid on minu nootide vahel nagu tema omalgi – muusikaliinil on samad omadused.

Erinevate lindude laule on ka palju transkribeeritud.
Arvan, et linnulaul pole sellepärast muusika, et teda saab nootides kirja panna, nüüdsel ajal ka kõige keerukamaid suurema vaevata. Peaks mõtlema nii, et just sellepärast on ta muusika, et sa ei tea, mida sellega öelda tahetakse. See on linnu esitus, sulle ei peagi see meeldima.
Tuntud prantsuse helilooja Olivier Messiaen, kes on palju linnulaulu oma helitöödes kasutanud, tegi nii: kirjutas mõne linnulaulu üles ja ulatas siis muusikule, et mängi. Muusik vastas, et see ei näe välja nagu muusika. Messiaen vastas: see muusika on vaid ebatavaline. Muusik: sel pole mõtet. Sel on mõte, ütles helilooja, mängi ainult.
Alles siis, kui Messiaen suri, avaldas lesk tema linnulaulu transkribeeringud, 1200 lehekülge kahes köites. See on väga huvitav materjal minu arust. Huvitavam tema muusikast, kus ta neid samu laule kasutas. Aga keegi pole neid materjale uurinud…

Need üleskirjutised pole tavamõistes muusika, aga sina muusiku ja linnuuurijana usud, et linnulaulus on peidus päris muusika, et linnud on muusikud.
Ma usun, et Messiaen arvas ka nii. Aga ta ei esitanud linnulaulu valmis muusikana, vaid tegi sellest Messiaeni muusika.
Ma käisin kuulamas lüürasaba. Üks ornitoloog viis mind kunagi Messiaeni lüürasaba kuulama, leidsin selle ornitoloogi internetist üles ja saatsin välkposti. Enamik linde ei muuda elu jooksul oma laulu. Lüürasaba on üks väheseid, kes pidavalt oma laulu muudab. Alguses tundub, et see on lihtsalt rida hulle helisid, kuid tegelikult on kõik süsteemi järgi ühtseks kindlaks lauluks komponeeritud. Lüürasaba ei käitu nagu enamik linde, kes esimestel elukuudel laulu selgeks õpivad. Mulle öeldakse, et nende laul pole ilus, kuula parem midagi ilusat.
Teadlased naeravad, et miks sa neist imelikest lindudest räägid, tõelisi linde, nagu varblane, me mõistame, nad käituvad “korralikult”, sobivad bioloogilisse mudelisse. Mina naeran vastu: inimesed on ju samuti üks erakordselt imelik loomaliik.

Kas on võimalik, et bioloogias on kohta uutele käitumismudelitele?
On üsna tõenäoline, et saja aasta pärast leitakse olevat meie praegune arusaam loodusest primitiivne ja sellele vihjatakse kui vananenud bioloogiateadusele.
Asi on selles, et bioloogia ei tegele praegu nende asjadega, millest me siin rääkisime. Kõik on võlutud ise eluloomise võimalustest, kui õpid bioloogiat, ütlevad professorid sulle tänapäeval kindlasti: spetsialiseeru geneetikale, mikrobioloogiale, seal sind märgatakse. Pole mõtet aega raisata lindude ja vaalade kuulamisele, see on triviaalne...
Samas muidugi neurobioloogias on linnulaulu uurimine väga tähtis. Selle abil, kuidas linnud õpivad laulma, mõistame ka paremini inimeste õppimisvõimet. Linde on lihtsam uurida, nemad elavad lühemalt, õppeprotsessid on kiiremad. Just tänu linnulaulu uurimisele on selgunud üks põhitõde: õpid sa midagi uut, tekivad uued ajurakud. Enne nii detailselt ei teatud seda, kuni polnud lindude peal uuritud. Uuringud kanaarilindudega on seda näidanud.

Palju sinus on ornitoloogi?
Ma ei ole fanaatiline, ei pea neid kõiki nägema ja määrama, keda kuulen. Aga mulle meeldib väljas käia, meeldib kuulata kuldnokkasid. Enamikule ornitoloogidest nad ei imponeeri. Minu meelest on nad imetlusväärsed.
Ma sündisin New Yorgis, kuueaastasena kolisime maapiirkonda Connecticutis, kus oli ümberringi palju metsa. Seal oli vahva rännata, üks suur aas laius ka minu maja lähedal. Tol ajal meeldis mulle küll määrata erinevaid liike.
Viimastel kooliaastatel hakkasin märkama, et on inimesi, kes suudavad oma tegevuses kombineerida muusika ja looduse. Paul Winter tegi muusikat huntide ja vaaladega, see mõjutas mind väga. Winter käis huntidele saksofoni mängimas Minnesotas, nemad vastasid talle.
Mina tegelesin alguses lihtsalt loodushelidega plaatidel ja alles siis hakkasin vabas õhus, looduses musitseerima. See on hoopis teistmoodi. Väljas on alati uus muusika ootamas, et see avastatakse.



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet