Joonistas: Helen Arusoo

Kõigile koeraomanikele on kindlasti tuttav pilt: peremees istub peolauas, koer on end talle hästi lähedale pressinud ja nurub silmadega toitu. Lõpuks lendab läbi õhu maiuspala, koer näib rahulolev. Aga kas koeral oli ikka hea meel? Koera õigesti mõista on keerulisem, kui arvame, teavad eksperdid.

Teleka ees torditükki mugiv peremees annab tihti koeralegi meelehead. Mis selles siis nii halba on, võiks küsida? Esiteks, koera tervis kannatab. Ilmselge on, et kui inimene sööks hobusetoitu, siis tema elu oleks vähem kvaliteetne. Kui kodus on papagoi, ei hakka ju keegi talle kreemitorti pakkuma. Koerale aga antakse kergekäeliselt inimeste toitu ja peremees on ise rahul, nagu lapse puhul, et vaat, kuidas koerale maitses. Tegelikult piinleb koer kõhuhädade käes võib-olla terve õhtu.
Koer on küll kõigesööja, aga näiteks šokolaad on tema jaoks mürgine. Kreemitordid samuti koerale ei sobi. Kui toidame koera õigesti, siis elab ta kauem; rikume aga toitmisreegleid, ei saa me iial teada, kas kutsu oleks elanud kaks-kolm aastat rohkem.

Koer võtab laualt toitu
Teine paha asi, kui koerale loobitakse toitu tema nurumise peale, on karjasuhete rikkumine ning reeglite hägunemine. Koer käitub sel hetkel karjajuhina. Tema kehtestab reegli, tuleb inimese juurde ning annab mõista, et soovib ka torti (nurub), ja siis talle antaksegi. Eksperdid teavad, et selles käitumismallis on koer karjajuht. Kodus aga peab karjahierarhia tipus olema inimene.
Inimese mõtteviis on tihti sellne: piinlik on süüa midagi head ja koer sellest ilma jätta … loom tunneb ju ülihästi lõhna. Koer ei piinle aga tordilõhnade, vaid hoopis rohkem reeglite puudumise pärast. Sest hetkel, kui peremees ei viitsi enam torti süüa, aga laual on sama taldrik ja seesama tort, ronib koer käppadega lauale ja üritab seda taldriku pealt ise võtta. Tema mõtleb nii: olen ju karjajuht ja tean ise, millal võtan. Selle eest saab aga koer kõvasti karistada, kuigi ta oma arust tegi kõik õigesti, ning talle jääb selgusetuks, miks inimene ühel hetkel kohtleb teda karjajuhina ja teisel mitte.
Koeramaailmas peavad olema kogu aeg ühed ja samad ning selged reeglid.

Koer ei käitu nagu laps
Põhiline viga on, kui koera koheldakse nagu last. Kui laps teeb pahandust, siis võid talle nädalaks ajaks arvutis mängimise keelata. Oletame, et see juhtus esmaspäeval, siis nädala pärast, pühapäeval laps mäletab, miks ta ikka veel arvutis mängida ei tohi. Kui koer aga varastab laua pealt süüa ja selle eest saab nädal aega vähem toitu, siis tema oma käitumise ja karistuse vahel seost ei näe. Koer saab asjast aru niiviisi, et teda surutakse karjas alla, talle tehakse mõttetut ülekohut, millest ta aru ei saa. See on talle väga stressi tekitav, ja ei tööta selle heaks, et ta enam ei varastaks. Kui inimene panna nädalaks stressisituatsiooni, siis mõjub see tervisele halvasti, samuti on koeraga.
Koer on nagu apelsin, inimene on aja jooksul midagi tema hundi-aegadest maha koorinud, sisu on aga alles jäänud. Ehk siis olgu koerad väliselt kui tahes pisikesed ja nunnud, jäävad nad karjaloomaks ja sisult hundiks ning vajavad juhti. Koer on rohkem kiindunud omanikku, kes loob talle must-valge taustsüsteemi. Kui reeglid on segased ja temasse suhtutakse lapselikult, peab ta peremehest palju vähem lugu. Inimese ego saab küll rahuldatud, ta saab kellegi eest hoolitseda nagu lapse eest, aga koerale see küll head ei tee.

Koer ootab karjajuhilt hellitusi
Loomulikult koerale meeldib inimese- karjajuhi tähelepanu. Kammimine ja masseerimine teevad loomale head. Näiteks kõva füüsilist koormust saavatel koertel aitab massaaž hästi taastuda. Tuleb aga teada, millised hellitused on koerale sobivad ja millised mitte. Kui hellitamine tähendab kõige lubamist, on koeral kerge inimene karjajuhi positsioonilt välja trügida. Koera tema suva järgi pehmete linade vahele lubamine rikub reegleid.
Kui perre võetakse suurem koer, näiteks kaukaasia lambakoer, siis temas nähakse lihtsamini “koera”, ta pannakse õue maja valvama ja voodisse ei lubata. Aga mida väiksem ja karvasem koer, seda enam nähakse temas pigem last või lemmikut, kelle hellitamisel ei näi olevat mingeid piire. Ning siis ühel hetkel on ta padja peal. Mõne teise kodulooma puhul, olgu kas siis jänes või pagapoi, ei teki tahtmist teda endaga kaasa voodisse võtta.
Koerad on välimuselt väga-väga erinevad, baasinstinktid on neil aga samad. Kui õppida koera tundma pikaajalise praktika kauda, avaneb nende käitumise väga lihtne skeem. Nad vajavad karjajuhti kakskümmend neli tundi ööpäevas.

Väike koer. Ettevaatust, välimus petab!
Praegu on trendikas muretseda endale väike koer või eripärase välimusega koer. Viimastel aastatel on moes väikesed koerad, nagu näiteks chihuahuad. Trendide juures on aga ohtlik see, et koeri valitakse välimuse järgi justkui mänguasju kataloogist – mida eripärasem, seda uhkem. Rohkem tuleks tähelepanu pöörata sellele, kelleks koer on aretatud. Koerad on jaotatud grupiti, on teenistuskoerad, jahikoerad, seltsikoerad jne. Kuulub koer näiteks jahikoerte gruppi, tähendab see, et vastavat koeratõugu on ajalooliselt pikalt sellel eesmärgil kasutatud ja kasvatatud ning temaga tuleb ka rohkem õues käia. Vähese liikuvusega inimesele ta ei sobi. Näiteks kui teenistuskoera kutsikat õpetada koostööd tegema, piisab natuke palliviskamisest ja koer on kohe sinuga kontaktne. Samas hurta on raskem koolitada, tal on vaja hoopis teisi lähenemisnurki. Endale koera valides peab olema tähelepanelik, mis tüüpi koeraga on tegu. Kes sobib sinu elustiiliga kõige paremini?

Koer narkoosi alla küünelõikuse pärast?
Chihuahua on küll kõige väiksem koeratõug maailmas, aga tal on sama käitumismall mis suurtel koertel. Väiksed koerad kipuvad omanikku hammustama, kui neil tahetakse küüsi lõigata või hambaid puhastada. Probleemi lahendusena viiakse loom arsti juurde ja tehakse narkoos küünelõikuseks. Miks see nii on? Narkoos iseenesest ei ole tervisele kasulik, seda teavad paljud. Asi selles, et kuna koer on pisike ja peremees on temast jõus niipalju üle, et ole ta enamasti jalus. Iseolemine aga annab koerale väga palju vabadust, ning näiliselt sa lood temast karjajuhi. Ainuke koht, kus peremees oma positsiooni pärast võitlema hakkab, on küüsi lõigates. Pisike koer annab kallaletulekuga mõista, et sina, kes sa seal karjahierarhia reas oled alles seitsmeskaheksas, sina ei tule mul küüsi lõikama! Muudel aegadel käitub koer nii nagu alati: magab patjadel, nurub süüa siis, kui temale see meeldib. Ehk teisisõnu, käitub karjajuhina.
Teadmiseks: dobermannidele, kes võiksid inimese surnuks hammustada, pole küünelõikus probleemiks. Iva on selles, et dobermann on suur koer ja algusest peale paneb peremees reeglid paika, sest kardab, et koer võib talle ühel hetkel ohtlikuks muutuda. Väikse koera puhul seda hirmu ei ole, ja pole ka reegleid. Ning siis hiljem ei taha ta neid, kuna tal olid endal palju paremad reeglid!
Me piiname oma koeri sellega, et ühel päeval lubame ühte, teisel jälle keelame seda. Segane taustsüsteem viib koera stressi. Koerale on see raske! Tal oleks palju lihtsam kindlate reeglite ja karjahierarhia järgi elada.

Nõuanne: millist koera valida
Enne koera võtmist vali välja kaks-kolm tõugu, mis meeldivad (kui just krantsi ei taha), siis suhtle vastava tõuühinguga, kontaktid saad Kennelliidust. Uuri, millal on neil näitus või suvepäev ja mine kohale. Vaata platsi ääres, mida need koerad teevad – nii saad selle tõu eripära kohta palju rohkem infot kui raamatust. Koer elab koos sinuga ligi kümme aastat, kuluta see pool päeva ja tee õige valik kümneks aastaks! Ühed koerad oskavad hästi karjaga suhelda, teised looduses liikuda, kolmandad maja valvata jne.
Aivo Oblikas

Küsimus eksperdile: Miks väike koer hammustab?
Väike koer peab end ise karjajuhiks ja peremeest igal juhul endast hierarhias madalamal positsioonil olevaks. Inimene ei märka seda muul ajal, kui kaelarihma pannes või küüsi lõigates. Muidu ei pane tähelegi, et koer on kõikjal omad reeglid kehtestanud: ronib, kuhu tahab; küsib süüa, millal tahab; nurub silitust, millal tahab ning poeb sülle. Suhted tuleb jälle õigeks seada – inimene peab olema karjajuht. Kui sul tuleb kiusatus oma väikese koera niuksumisele järele anda ja talle kommi pakkuda, soovitaks vaadelda oma toakoera nagu näiteks kaukaasia lambakoera, kes on suur ja hirmuäratav. Koer pole eelkõige lemmik, vaid koer. Nii kaukaaslane kui väike bolonka käituvad ühe mustri järgi, nad on koerad. Mis siis, et ühte vaadates lendab nunnumeeter põhja!

Koer ja hunt – kas üks liik?
Uusimas hundi monograafi as aastast 2003 väidab Carles Vila oma 1997. aasta artikli põhjal, et hunti on tõenäoliselt kodustatud vähemasti neli korda ja ca 100 000 aastat tagasi. Väidetakse ka, et hunt kodustati 15 000 aastat tagasi kusagil Ida-Aasias. Kõik teadlased peavad koera eellaseks hunti.
Liigi küsimus on näilisele lihtsusele vaatamata keerukas – ei osata täpselt öelda, mis on liik üldse. Viimane hundi monograafi a on ilmselt maailmas autoriteetseim, kuna koostajad on väga tunnustatud hundiuurijad. See annab koera nimetuseks Canis lupus familiaris. Seega võib tõesti väita, et koera ja hundi (Canis lupus) puhul on tegemist ühe liigiga. Harri Valdmann

Eesti uue aja popimad kodukoerad: Nõukogude ajal oli meil vähe koeratõugusid, uue aja tulekuga tulid uued koerad.
1990. aastate algus. Palju peeti rotveilereid ja dobermanne. Kõigil oli vaja kindlust ja julgust, võeti valvurkoeri.
1990. aastate teine pool. Tulid retriiverid ja labradorid, head suhtlejad koerad.
2000. aastad. Moes on tiibeti mastif, chihuahua. Nüüd tahetakse omapärast koera.