Henry Hobhouse “Kuus taime, mis muutsid maailma”

Võttes selle raamatu kätte, on tunne, nagu asuks lugema ajaloolist romaani. Ja nii see ongi, ainult peategelasteks pole mitte silmapaistvad inimesed, vaid taimed. Kuus taime, kes on, nagu ilmneb, maailma mõjutanud sama palju või isegi rohkem kui suured väejuhid ja riigivalitsejad. Luubi alla on võetud kiinapuu, suhkruroog, teepõõsas, puuvillapõõsas, kartul ja kokapõõsas.
Mõte läheb rändama, et on ju palju teisigi maailma raputanud liike: kakao- ja kohvipuu, tubakas, mais…
Raamat sümboliseerib suhtumist, mille poole tänapäeva keskkonnakaitse püüdleb: loodus ja keskkonnaküsimused peaksid olema integreeritud kõikidesse teistesse elu valdkondadesse. Just see võikski olla põhjus raamatu lugemiseks – püüda saada aru, kuidas me sõltume loodusest. Püüda aru saada sellest, et enamik meie otsuseid põhineb loodusel, et kõik meie planeedil on omavahel seotud. Iseenesest on need asjad täiesti loogilised, aga tänapäeva tehiskeskkonnas kipuvad tihti ununema.
Kohati laskub raamat siiski võib-olla liigselt detailidesse ja faktidesse, kaugenedes peateemast. Teisalt teenivad sellised põiked tausta ja tagajärgede kirjeldamise eesmärki. Võib tunduda, et see raamat on liialt kuiv ja kirjeldab liialt ükskõikselt ajaloo dramaatilisi sündmusi. Võimalik, et autor üritab jätta lugeja otsustada, kumb on maailmale suurim kahju – kas suurte inimmasside suremine malaariasse või tohutute metsaalade hävitamine haiguse ravimi hiniini saamiseks. Asja üle juurdlema hakates ei tundugi vastus nii lihtne.
Raamatu eesmärgi sõnastab hästi sissejuhatus: “Maailm ei saa kujuneda ainuüksi inimese tahtlike tegude kaudu. Loodus võib meie arengu peatada või selle edasi viia ning oleks rumal, kui inimene ei märkaks looduse osa muutuste tekkimisel.”
Just sellele tuleks mõelda ajastul, kui keskmiselt iga päev kaob maailmast vähemalt üks liik. Üks liik, mis oleks võinud muuta maailma. See loob paralleeli Saint-Exupéry öelduga, mis väljendas mõtet, et igaühes meist võib olla peidus surmatud Mozart.