1/2007



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Looduslaps
Lollikindel pakendimajandus

Keskkonnaministeerium korraldas eelmise aasta lõpul kooliõpilastele pakendijäätmetealase artiklikonkursi. Mida siis meie noored arvavad prügiprobleemist? Rahul praeguse olukorraga lapsed igal juhul pole. Üldvõidu pälvinud Tallinna Arte Gümnaasiumi 17-aastane õpilane Tõnis Tiirik on oma tööle pannud intrigeeriva pealkirja: “Lollikindel pakendimajandus“. Ta pakub välja mõtte, et sorteerimise ideed peab aina ja aina propageerima, muidu ei muutu midagi.

Lollikindel pakendimajandus
Inimesi eristatakse väga paljude tunnuste alusel. Näiteks nahavärvi, usu, kultuuri ja soo, aga ka selle järgi, kuidas nad mõtlevad ja käituvad. Mina jaotan oma teadusliku teooria alusel inimesi nende isikliku jäätmemajanduse järgi neljaks põhigrupiks. Kogu mu teooria on leidnud kinnitust juhuslike vaatluste põhjal, mida ma olen kogu oma teadliku elu jooksul teinud. Teooria on mõistetav igaühele, kuna ma ei ole seda keeruliseks ajanud ega taotle selle eest Nobeli auhinda. See annab üldise ülevaate Eestimaa jäätmete taaskasutuse praegusest tegelikkusest ja võimalikust helgest tulevikust.
Suuremal osal inimestest on mugav komme visata kogu enda poolt tekitatud prügi lihtsalt ühte prügikonteinerisse, mis parasjagu kõige lähemal on. Mingist sorteerimisest ja taaskasutatavate materjalide eraldamisest pole nende puhul juttugi. Lisaks nendele leidub veel omakorda suur hulk inimesi, kes ei pea prügi ladustamise eest vajalikuks raha maksta ja püüab seda ise põletada või siis kuhugi metsa alla kuhjata. Selline asi toimub eelkõige maapiirkondades, kus elanikel polegi võimalust ega harjumust oma prügi kuhugi konteineritesse panna. Peale nende kahe inimtüübi leidub veel üks väikene osa neid inimesi, kes on äärmiselt keskkonnasõbralikud ja ei tarbi mitte midagi üleliigset. Nad kasutavad prügi ja jäätmeid enda elatamiseks. Neid kutsutakse asotsiaalideks ning nad on eeskujuliku pakendikasutuse kõige äärmuslikum näide. Lisaks on olemas neljas grupp inimesi, kes paistavad silma sellega, et sorteerivad oma jäätmeid ning kes on keskkonnakaitselisest seisukohast lähtudes väga vajalikud. Neid leidub vähesel määral hajusalt üle Eesti.
Eelnevast vaatluste kokkuvõttest selgus ilmekas tõsiasi, et Eestimaa vajab rohkem oma jäätmeid sorteerivaid inimesi. Keskkonnateadlikkus peab olema omandatud igal vabariigi kodanikul, enne seda ei ole võimalik ette võtta mitte midagi revolutsioonilist. Aga just revolutsiooni me pakendimajanduses vajamegi. Senistest keskkonna- ja jäätmemajanduse teadlikkust tõstvatest programmidest on olnud küll kindlasti kasu, kuid selleks, et sorteerimine saaks iga Eesti inimese iseenesestmõistetavaks kodanikukohuseks, peavad käiku minema paremad ideed.
Inimesed ei sorteeri oma jäätmeid, sest see on nende arust tülikas, võõras ja kasutu ettevõtmine. On täiesti selge, et võõrast asja tuleb karta. See on inimesele sisse kodeeritud juba aegade algusest saadik. Kui inimene kauges minevikus võõraid asju kartnud poleks, ei oleks ta ka võib-olla ellu jäänud. Seega tuleb teha pakendijäätmete sorteerimise alast tutvustustööd mingi aja vältel (näiteks ühe aasta jooksul) järjepidevalt absoluutselt igal pool – televisioonis, raadioeetrites, ajakirjanduses ja internetis niikaua, kui see inimestele lihtsalt pähe kulub ning nad taipavad asja mõtet ja vajalikkust.
Lisaks tuleb igasse Eestimaa asulasse ja iga suurema või väiksema kortermaja hoovidesse paigaldada värvilised ja silmatorkavad pakendikonteinerid, mis on varustatud lollikindlate instruktsioonidega selle kohta, mida tohib ja mida ei tohi konteinerisse panna.
Konteinerid muude jäätmete jaoks, mis sorteeritava hulka ei kuulu, tuleb paigutada suurtest ja värvilistest niinimetatud headest konteineritest veidi kaugemale ja värvida nad masendavalt halliks. Sinna visatava prügi kogust massiliselt võiks mõõta vastav arvutussüsteem ning vastavalt kilogrammide arvule tuleb võtta ka iga elaniku käest erinev summa maksu. Kes oma jäätmeid hoolikalt ja nutikalt sorteerib, maksab vähem kui see, kes seda kohe mitte ei tee.
Sorteeritavate jäätmete äraandmise pealt makse muidugi mõista ei võeta, see tagab süsteemi töö. Konteiner olgu igal korteriühistul oma ning see avanegu vastava võtme või koodiga, mida elanikud teavad. Kui keegi kasutab konteinerit ära kurjasti või pahatahtlikult valesti, siis see tuvastatakse videokaamerate süsteemiga ning karistuseks järgneb ühiskondlik-kasulik töö kahekümne nelja tunni vältel kohalikus prügilas.
Uus mõtlemine peab alguse saama riigi ja rahva koostööst. Seni aga tegutsegem endi südametunnistuse ning nende võimaluste järgi, mis meil olemas on.



Tõnis Tiirik
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet