Talvine lumeväli on enamuse talvest putukatest-mutukatest täiesti tühi. Kui talvine õhutemperatuur on langenud miinuskraadidesse, poevad tillukesed lülijalgsed peitu paremaid ilmasid ootama. Kuid niipea, kui päike üha võimsamalt paistma hakkab ja juba lund sulatada jõuab, ei malda ka esimesed putukad enam oodata ning poevad puude või rohukõrte ümber sulanud käikudest lumepinnale liigutama. Ühed iseloomulikumad lumele ronivad tegelased on putukad, kes sulavate lumekristallide vahel otsekui tibatillukesed kirbud ringi hüppavad. Hüppamise järgi nimetataksegi neid kevadisi putukad lumekirpudeks, ladinakeelse nimega Entomobrya nivalis.
Lumekirpude avastamine lumelt nõuab tähelepanelikku vaatamist. Kõigest 1–2 millimeetri pikkuste tumedate täpikeste eraldamine muust lumele langenud sodist pole lihtne tegevus. Aga kui äkki üks täpike ootamatult oma asukohta vahetab, ongi meil lumekirp nägemisulatusse sattunud.
Lumekirbud esindavad putukaid, keda eesti keeles nimetatakse hooghännalisteks putukateks. Erinevalt tavapärastest putukatest on loodus hooghännalised putukad jätnud ilma tiibadest, kuid lennuoskus on neil teatud tähenduses täitsa olemas. Iseloomuliku organina on nende tagakeha otsas painduv hark, mis enne hüppamist vedruna pinge alla painutatakse, et siis putukas elastsusjõu abil peadpööritava kiirusega mõneks hetkeks õhuavarustesse liuglema lükata.
Mis toob neid vapraid loomakesi nullilähedasse temperatuuri hüppama? Eks ikka lootus saada oma kõht täis, kartmata ärasöömise ohtu. Lumest välja sulanud õietolmutera, seeneeos või vetikakogum on ühele lumekirbule otsekui kosutav grillvorst. Väike putukas vajab vähe toitu. Hooghännalised on sedavõrd pisikesed, et põhilised suurtest loomadest putukate sööjad, nii linnud kui karihiired, neid söögiks ei tarvita. Küll aga tuleb hoiduda teiste putukate ja loomulikult ämblike eest. Kevadiste lumekristallide vahel pole aga röövloomi karta. Enamik putukatest peab alles talvist puhkepausi ja üksikud lumele kakerdama tulnud kääbusämblikud on külmast sedavõrd kanged, et suudavad vaevu jalgu liigutada, rääkimata siis kellegi kinni püüdmisest.
Loomulikult elavad lumekirbud ja teised hooghännalised putukad oma elu edasi ka suvel. Aga siis juba kõdu vahel, kus nende enamasti tume keha sulandub täielikult ümbrusega ühte ja erinevalt valgest lumepinnast on tillukest kuuejalgset peaaegu võimatu märgata. Toitudes maha varisenud taimsest materjalist, on nad üheks olulisemaks organismirühmaks, kes töötleb maapinnale kukkunud orgaanilist ainet ümber huumuseks. Kui ilma sääskedeta näeks meie maailm üsna tavapärane välja, siis ilma lumekirpude ja teiste hooghännaliste putukateta upuksime lehekõdusse.