1/2007



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Fotokaga Shotimaa hülgeid jahtimas

Jaanus Järva
Kui lugeja arvab, et kirjutan siin oma hülgejahikogemusest, siis on tal täiesti õigus. Mina jahtisin neid kaameraga Shotimaal ning saagiks sain palju huvitavaid pilte, kogemusi ja ka teadmisi.

Kuigi hallhüljes on Läänemere suurim kiskja, pole tema elu siin just hästi läinud. Peamiseks põhjuseks on ikka meie kodumere saastatus. Eelmise sajandi alguses elas Läänemeres ligi 100 000 hallhüljest, tänaseks on sellest järel vaid kümnendik. Vastupidiselt meie hülgevaesusele elab Shotimaa rannikuvetes pool maailma hallhülge populatsioonist.

Shotimaa hüljes poegib hilissügisel
Shotimaa rannikul on hallhüljeste jaoks kiired ajad paar kuud varem kui meil – novembri lõpus detsembri alguses. Meie hülged poegivad teadupärast veebruaris. Kuna sealne meri ei jäätu kunagi, siis tulevad hülged poegima saartele ja ka raskesti ligipääsetavatele randadele rannikul. Igal aastal sünnib seal ligi 35 000 hallhüljest, kellest vähemalt pooled saavad ka oma esimest sünnipäeva tähistada. Ühel sellisel rannal, Shotimaa kaguosas, ma hülgejahti pidasingi.
Seal piirkonnas oli ligi paarikilomeetrisel lõigul oma kümmekond lesilat, kus hülged olid poeginud. Vaatamata võimalike pildistamispaikade rohkusele, tuli kõne alla vaid kaks, sest teistele oleks raske ilma kaljuronimisoskuste ja vahenditeta läheneda. Kuna rand oli avatud põhja suunas, siis väga varakult sinna laskuda polnud mõtet, tuli oodata, et madal detsembripäike jõuaks võimalikult kõrgele.

Kakskümmend korda rammusam piim
Esimene pildistuspaik oli üsna kitsas, vaid ligi 30 meetrit lai rannasopp, mis oli kolmest küljest kaljuga ümbritsetud. Laskusime ettevaatlikult ja võimalikult vaikselt allapoole, et lesivaid hülgeid mitte hirmutada. Teine, millega seal tuli arvestada, oli tõusu- ja mõõnaperiood. Meie õnneks oli hommikupoolikul mõõn, mistõttu saime üsna sügavale randa liikuda. Võtsin ühe suuremakivi taga positsiooni sisse ning jälgisin läbi objektiivi, mida hülgemammid teevad. Meie saabudes kahlasid paar hüljest küll vette, kuid viie minuti pärast olid nad juba rannal tagasi ning suhtlesid oma järglastega. Suhtlemine seisnes peamiselt selles, et ema lamas külili siledatel kividel ning poeg lasi rammusat piima kõhust alla voolata. Hülgepiim on lehmapiimast peaaegu 20 korda rammusam, mistõttu kümnekilosest hülgehakatisest saab paari nädalaga ligi 60 kilogrammi kaaluv juntsu. Oli näha erineva vanusega poegi: mõned titekarva peaaegu maha ajanud, kuid paar hakatist võib-olla vaid nädalavanused.
Mõne aja pärast ilmus veest ka haaremi omanik ise – suur hülgepull. Laisalt roomas ta veepiirile ning jäi sinna mõnulema. Laine oli kohati päris suur, mistõttu isand mattus valge vahu sisse. Paaril korral jäi mulje, nagu oleksid nad hiiglaslikus õllevaadis sulpinud, sest just õllevahtu meenutas mulle sealne vaht.

Vennad panid ninad kokku
Kui imetamise aeg läbi sai, kadusid emad lainevahu sisse ning sealt merre kalale. Vahepeal polnud rannas ühtegi täiskasvanut, ning pojad sisustasid seda aega väga kasulikult – magades. Samas polnud harvad juhused, kus erineva vanusega pojad omavahel suhtlesid. Üks suhtluspaar oli mulle üsna lähedal. Noorem roomas veidi vanema lähedale, mõlemad keerasid end külili, panid ninad kokku ning lasid inisevaid häälitsusi kuuldavale. Selline tegevus toimus mitmeid kordi. Huvitav oli aga, et vanem ei pannud noorema suhteliselt pealetükkivat suhtlusvajadust sugugi pahaks, vaid läks tema mänguga kaasa. Mõne minuti pärast aga rauges mängulust ning mõlemad keerasid end selili, et leiba luusse lasta. Pojad olid üsna uudishimulikud, meie vaikselt kivi najal istudes tuli nii mõnigi saapaid nuusutama.
Umbes pooleteist tunni pärast saabus esimene ema kalalt tagasi, mis tekitas poegade seas elevust. Kõik valged karvakerad muutusid nõudlikult häälekaks, kuid ema tähelepanu jätkus vaid ühele. Poole tunni jooksul oli rand jälle hülgeemasid täis ning pojad rahulolevalt tisside otsas.
Järgmisel päeval läksime “kõrvalboksis” olevale lesilale, mis oli paarsada meetrit pikk. Seal tundus valitsevat mitu haaremit, sest kogu lõigu peale oli neli hülgeisandat. Siin võis näha ka hüljeste agressiivsemat poolt, sest aeg-ajalt tekkis erinevate haaremiliikmete vahel sõnelusi ja isegi väikesi võitlusi. Tõsi, kurikaelteks olid ikka isased, kelle omamisinstinkt ei lubanud võõrastel meestel nende naisi piiluda. Sageli klaariti arved juba kalda lähedal vees ära.

Laine ründas statiivi
Kuigi sellele rannale laskumine oli palju lihtsam, oli seal pildistamisega tükk tegemist. Kõigepealt tuli leida sobiv subjekt ning sellele vaikselt ja rahulikult läheneda. Samal ajal tuli vaadata, et ei satuks mõne lähemal lamava hülgeemanda ette ning ühtlasi tuli pilk hoida merelt tulevatel lainetel. Ühel korral juhtuski nii, et kui veepiiril ühe suurema kivi najal pildistasin hülgeemandast portreid, kuulsin äkki selja taga mühinat. Pilk hääle suunas, ja kohe oli selge, et pean kiiresti statiivi koos kaameraga kätte võtma ning kalda poole jooksu pistma. Selja tagant tuli peale ligi kolmemeetrine laine. Õnneks said mul vaid jalad kuni põlvedeni märjaks. Oleks ma paigale jäänud, matnuks laine mind enda alla. Pärast panin mitmel korral tähele, kuidas suhteliselt vaiksest merest tekkis äkki suur laine.
Kuna statiiviga kivide vahel liikumine oli üpris tülikas, loobusin sellest ning kasutasin kaamera ja objektiivi toestamiseks oakotti.
Kõrvalolevatelt piltidelt pakun vaatamiseks oma fotosaaki.



Jaanus Järva
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet