1/2007



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Reisikiri
Üks maailma lõpp loodusesõbra pilgu läbi

Indrek Rohtmets, Maria Mägi-Rohtmets
Jõudnud Punta Arẹnasesse, kiirustan kohe Magalhãesi väina äärde ja kastan käe korraks kaldaäärsesse vette. Taamal paistab läbi uduvine Tulemaa, Tierra del Fuego, ise olen tulnud Ultima Th ulest, siin aga ümbritseb mind Ultima Sur. Kohalik maailma lõpp, Cabo de Hornos ehk Hoorni neem jääb linnulennult vaevalt 350 kilomeetri kaugusele. Keda siin seistes veel meenutada, kui mitte toda jässakat ja sünget, lombaka jalaga Portugali kaptenit, kelle nime see sopiline väin siin kannab ja kes oma seninägematut reisi kavandades reetis oma kuninga ning laskis poolel teel neljaks raiuda talle uue kuninga poolt kaasa antud ülevaataja.

Magalhãesi mälestuseks on Punta Arẹnase keskväljakule, varjuliste puude vahele püstitatud hiigelmonument. Tema, Fernão Magalhães oma kaasmaalastele ja Fernando de Magallanes hispaanlastele, seisab seal pronksi valatuna, pilk kaugustesse suunatud, jalg suurtükile toetumas. Magalhãesiga on õigupoolest seotud kõik tähtsamad geograafi lised kohanimed siinseis paigus. Näiteks kogu see maanurk on tuntud kui Patagoonia. Magalhães kirjeldab esimest kohtumist sealse rahvaga kui hiiglaste ilmumist, kellel olid ebatavaliselt suured jalad, ja nõnda saigi too kauge lõunamaa nimeks “suurejalaliste maa”, mida Patagoonia umbkaudses tõlkes tähendab. Ka Tulemaa on portugallase poolt nimetatud, sest oma esimesel retkel mööda tolleaegsele maailmale täiesti tundmatut veeteed, mis muide sai Magalhãesilt nimeks Todos Santos (hisp – ‘kõik pühakud’), nähti laevadelt öösiti vilkuvaid tulesid. Keegi elas seal ja põletas lõkkeid. Tundmatu maa nimetati Tulemaaks ja sealsed elanikud tulemaalasteks. Magalhãesil endal nendega suuremaid kokkupuuteid ei olnud, küll aga hilisematel ümberilmareisijatel, nagu kapten James Cookil ja muidugi Charles Darwinil.

Indrek Rohtmets, Maria Mägi-Rohtmets
Nösuhaned ja aurikpardid
Lõuna-Ameerika lõunaninal on loodusesõbrale palju pakkuda, kuid kõige rohkem vahest just linnusõbrale. Maastikud on karmiilmelised: leidub suurt lagedust, kus hulguvad väikenandud, majesteetlikud lumised mäed kerkivad taevasse nagu tornid. Lõuna-Patagooniat on kõik varased meresõitjad kirjeldanud väga süngetes värvides, ja pole ka ime, sest ilmastik on seal heitlik ning laevadele surmaohtu kujutavad kaljud alati liiga ligidal. Magalhãesi retkest raamatu kirjutanud Stefan Zweig kujutab portugallase neljast laevast koosneva eskaadri sisenemist vastavastatud väina 1520. aastal kui Charoni laevukeste sõudu mööda Styxi jõge. Jäist hingust õhkus nii ookeanist kui liustikega pärjatud mägedelt.
Siinkohal julgen küll autoriteetidele vastu hakata või vähemalt täiendada nende maalitud mustvalget pilti mõne soojema värviga. Näiteks pakub sügisene pärastlõuna lõunapöögimetsas aeg-ajalt piitsutavast vihmast hoolimata unustamatuid emotsioone – see samblikutortidega üle külvatud haldjalaas on sõbralik ja kodust tuttaval viisil kollaseks-punaseks värvunud. Tali ju tulemas!
Jäist hingust õhkav ookeanirannik on aga koduks lugematule hulgale lindudele. Õhku täidavad pilvede kaupa lendavad kormoranid, keda Magalhãesi väina ümbruses leidub kokku nelja liiki. Kõrgelt taeva alt kihutavad pruunsuulad, nokk odana ees, lainetesse, nagu tillukesed kamikazed. Ümberringi tiirlevad ännid ja vahetevahel sõuab mööda uhkelt eneseteadev mustkulm-albatross, üks lennukunsti suuremaid asjatundjaid linnuriigis, nagu albatrossid ikka.
Varjulisemad abajad on nösuhanede, manisk- ja lakkpartide ning aurikpartide kogunemiskohaks. 1774. aastal sealkandis ristelnud kapten Cook leiab hulga kiitvaid sõnu Patagoonia hanerohkusele. Laevameeste jõululaud oli haneliha all lookas. Küttimisest hoolimata on ühed sealsed tunnuslinnud tänaseni küllalt arvukad. Neid on kokku viis liiki, kellest rannikul hakkab kõige paremini silma meri-nösuhani (Chloephaga hybrida). Selle linnu isased on valged nagu koduhaned, emased süsimustad valge sabaga. Koduhanega neid siiski segi ei aja, sest nagu nimi ütleb, on nad tõepoolest ühed parajad nösud – nokk on suure hane kohta ebatavaliselt lühike. Möödunud suvel Tallinna loomaaias jalutades hakkas parditiigi juures üks tuttav nägu silma. Vaatasin ja mõtlesin, aga välja ei mõtelnud, kuigi nägu oli nii tuttav… Siis uurisin lindude nimesilte ja ühtäkki saabus valgus. Nösuhani, muidugi! Lõpetuseks taipasin, et põhjapoolkeral on isegi loomaaias raske uskuda, et nii kauge lõunamaa lind sulle oma nööpsilmadega vastu vaatab.
Hoopis eriline Patagoonia haneline on aga aurikpart (Tachyeres). Cooki madrused nimetasid neid linde “traavliteks”, sest nad on lennuvõimetud ja kihutavad oma lühikeste tiibadega pekstes mööda veepinda lausa imekspandava kiirusega. Nende näol on küll vist tegemist n-ö üleevolutsioneerunud liigiga, kes on kasvanud nii kopsakaks, et ei jaksa enam lennata!

Lustakad ja häälekad sabakuuekandjad
Üks lõunarandade linnuliik aga seisab täiesti erilisel kohal, sest nii mõnigi rändav loodusesõber tuleb teiselt poolt maakera just teda vaatama. See on patagoonia pingviin (Spheniscus magellanicus), kes rajab sealsetele turbastele rannikutele oma kolooniaid. Tänapäeva maailma 17 pingviiniliigi seas on patagoonia pingviinid kõige arvukamad. Nende hulk küünib paari miljonini. Nad kasvavad kuue-seitsmekümne sentimeetri kõrguseks ja liiguvad maapinnal oma lühikestest jalgadest hoolimata päris vilkalt. Võrreldamatult osavamad on nad aga ookeanis. Need linnud sööstavad läbi lainete nagu väikesed torpeedod ja on võimelised saavutama kiiruseks 27 kilomeetrit tunnis, mis ületab neljakordselt ujumise maailmameistrite tulemusi.
Rannikule kogunevad pingviinid septembris- oktoobris, kui Patagoonias on käes suur kevad. Siis peetakse pulmi ja munetakse muna või paar. Pingviinid on väga truud abikaasad ja hoolitsevad oma järglase eest üheskoos. Haudutakse kordamööda ja kordamööda käiakse ka merelt toitu toomas. Igast pesast koorub vaid üks tibu, sest kahe muna haudumine käib vanematele üle jõu. Kui pojad juba kaela kannavad, siirduvad nad ookeanile ja rändavad rannikumeres sadu kilomeetreid. Vanemad lahkuvad pesitsuskolooniatest aprilli lõpuks, kui vana sulekuub on korralikult uue vastu vahetatud. Pingviinide sulestik on erakordselt tihe ja tänu õlinäärmetest pärinevale õlile ka täiesti veekindel. Kehapinna ühele ruutsentimeetrile kinnitub 12–15 sulge.
Patagoonia pingviinide ühislinnak on tavaliselt lärmakas ja lõbus, sealne meeleolu on niivõrd lustlik, et meil kulus pingviinide seltsis kuus tundi kiiresti. Pärast oli raske oma kella ja silmi uskuda. Ikka ja jälle saadetakse seal pidevalt vihisevasse tuulde mitmesuguseid hingeldavaid ja määgivaid häälitsusi. Ega säärane laul ainult tühi suusoojendamine ole. Just hääle järgi tunneb üks kaasa ära oma väljavalitu ja laps ema-isa. Matkajale jääb aga mustakuuemeeste kähe hüüd aastakümneteks mälestustesse.
Pingviinide toiduks on väikesed sardiinimõõtu kalad ja kalmaarid. Joogivett ei vaja nad aga üldse. Koos saagiga neelatakse merevett, mille kibedad soolad väljuvad kehast eriliste näärmete kaudu. Talvise rännaku ajal söövad linnud ennast rasva, et kevadel ei peaks haudumisel suuri söögipause tegema. Pesitsusajaks naasevad nad oma vanadesse urgudesse, ja eluring algab uuesti peale. Vahetevahel jagavad nad oma maa-aluseid elupaikasid heanaaberlikult küülikutega.
Pingviinid elavad paarikümne aasta vanuseks, kui neil õnnestub vältida merilõvide ja teiste hüljeste ning haide ja mõõkvaalade lõugasid. Ilmaasjata ei nimeta kohalik rahvas pingviinikolooniaid merilõvide restoraniks. Pingviinitibudele on suureks ohuks kajakad ja ännid, kes ettevaatamatuid lapsukesi pesade juurest minema tassivad.

Mööda rannikut üles
Guaanopingviinidel (Spheniscus humboldti), kes elavad ookeanisaartel Tshiili ja Peruu rannikul, pole nii hästi läinud kui nende Patagoonia sugulastel. Nad kuuluvad ohustatud liikide hulka. Iidsetest aegadest on nad uuristanud oma pesakoopa kaljudele ladestunud guaanokihtidesse. See kuivanud linnusõnnik on teatavasti aga tuntud kui hinnaline väetis ja guaanokogujad on suure osa rannikukaljudest guaanost lagedaks teinud. Kuigi guaanopingviinid hauduvad tänu oma soojemale elupaigale välja kaks poega, on nende lindude arvukus siiski aina langenud. Palju pingviine hukkub ka kalavõrkudes. Guaanopingviine on maailmas järel veel vaid 10 000 paari ringis.
Guaanopingviinide naabriteks rannikusaartel on ühed nende looduslikud vaenlased merikarud (Arctocephalus australis). Neil loomadel on komme kaljul lesides koonu uhkelt taeva poole käänata. Kuival maal vaevaliselt komberdavad merikarud on vees ülimalt kiired ja osavad. Nad on võimelised sukelduma 170 meetri sügavusse. Suve-poolaasta veedavad nad osaliselt maismaal, et poegida ja karva vahetada, talve saabudes aga siirduvad merele. Merikarusid elas Lõuna-Ameerika rannikul kunagi miljonite kaupa, tänapäeval on alles kolmnelisada tuhat looma, kelle küttimine on kõikjal keelatud.
Rannikukaljude juurde kuuluvad lahutamatult ka guaanopelikanid (Pelecanus thagus). Lennu pealt meenutavad need kaunilt kirjatud linnud kaugetel aegadel välja surnud lendsisalikke. Guaanopelikan on osav kalamees, kes sööstab kõrgelt õhust nokk ees vette ja kahmab oma lõuakotti väikseid kalu. Ja kindlasti on nad kohal ka siis, kui kalamehed rannas kala rappima asuvad. Niisugune on põgus ülevaade kauge lõunamaa Tshiili rannikuelust. See maa on tegelikult aga ühendus ookeanist, mägedest ja kõrbest. Laiub ju maailma kõige kuivem kõrb, Atacama, just kõrgete Andide ja hiiglasliku Vaikse ookeani ranniku vahel. Külaskäik Tshiili kõrbesse ja mägedesse on aga juba üks teine lugu.



Indrek Rohtmets
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet