1/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

ARTIKLID
VAJATAKSE HÄID KARUSID

Nils Sundberg/ Pildipank
25. jaanuaril oli taas kord lõikavalt külm ja vastikult vihatuuline ilm. Lahjemad mehed panid õue minnes tellise tasku, praamiühendus kaugemate saartega oli katkestatud ning meteoroloogid ja elektrikud ennustasid pahandusi.
Aga karu magas.

Vähemalt see karu, keda ma nime- ja nägupidi tean – Elistvere loomapargi Karoliine. Mõistagi magas Karoliine karule omasel tasasel moel – varjunult ja vaikselt. Mitte nii, nagu multifilmikarud, kes imevad käppa, mõmisevad ning norskavad nii kõvasti, et habras tuisklumi koopasuu ees tuulispaska mängib.
Norskamine norskamiseks, aga muudes asjades on multifilmi joonistajad ikka tublisti mööda pannud. Sest ilmselt on Karoliine üks väheseid, kui mitte ainus Eestimaa karu, kes võib ennast uhkusega koopaomanikuks pidada. Maarjamaal pesitsevad karud magavad tavaliselt lageda taeva all.
Peale selle ei ime karu käppa.
Ning karu-uurija Mati Kaal pole kunagi otti mõmisemas kuulnud. Kas teie olete?
Nii, nüüd on ehk piisavalt küsimusi esitatud.

Häid karusid pole kunagi palju.
Eestimaal on karu ikka ringi tatsata armastanud, kuidas ta täpselt jääajajärgselt meie maile sattus, uurib parajasti Tartu Ülikooli teadur, suurulukite spetsialist Harri Valdmann.
Üks on kindel, eelmise sajandi alguskümnenditel käis karu käpp Eestis kehvasti. Sest karud kandsid samahästi kui lindprii staatust, mets ja maa oli aga meite ja nii neid otte notiti. Väärikas väljaanne Eesti Mets kirjutas aastal 1921 (ilmselt küll pisut liialdatult): “Viimased üks ehk kaks meie metsades ringi hulkuvat karu saavad lähiajal hävitatud.”
Lätis ja Leedus suudetigi karud maha tappa, Eesti karupopulatsiooni päästis side Venemaaga, kust osa karusid Eestisse kolis, ning sõjad, mis sundisid inimesi muule mõtlema kui metsaoti küttimisele.
Kui Mati Kaal kuuekümnendate lõpul karu uurima asus, oli Alutagusel tubli sajapealine karu-asurkond, kümmekond mõmmikut tuterdas lisaks ringi Vahe-Eestis.
Täna annab ametlik loendus Eesti karude koguarvuks umbes kuussada looma. Harri Valdmann, mees, kes teab Eestis elutsevate suurulukite arvust peaaegu kõike, karude hulka nii kõrgele ei hüpita. 350 looma, pakub tema. “Rohkem ei mahuks ka,” lisab Mati Kaal.
Häid karusid pole kunagi liiga palju. Harri Valdmann jutustab, kuidas Siberis, kus inimesed karudega kõrvu elavad, hoitakse head karu nagu silmatera. Hea karu on see, kes elab ise ja laseb ka sul elada, ei puutu sinu kariloomi, ei tule sinu kodule liiga ligidale, ei hakka metsas marjulisi ehmatama. “Selline relvastatud neutraliteet,” kommenteerib Valdmann.
Kui siis mõni teadmatu hea karu maha laseb, on häda palju, sest uus karu, kes asemele tuleb, võib paras kaak olla. Nii tuleb teinekord mitu-setu maha kõmmutada, enne kui jälle hea karu vabaks jäänud territooriumile kolib.

Läti karud on Eestist pärit. Eestis on karude lauslevila läänepiir. Lõunas on neid küllaga, Rumeenias näiteks, kust pärinevad ka Eesti karud – sellise vastuse on teadlastele andnud geeni- uuringud. Siis on karusid veel Soomes-Rootsis ja muidugi Venemaal. Idast meile kahekümnendate karukriisi leevendamiseks otid tulidki. Kusjuures põhja poolt Peipsit. Just, karud eelistavad Eestisse tulla üle Narva jõe ujudes. Hundid samas kasutavad lausmaaühendust ning immigreeruvad Eestisse Võru ja Valga kaudu.
Miks karud loodest tulla eelistavad, päris täpselt ei teata. Nagu ei mõisteta ka seda, miks karud Lätisse pidama ei jää.
Olgu lõunanaabrid kenad ja võtku heaks – Eestis loendatakse kolm-nelisada karu, Lätis heal juhul kümme, kusjuures needki karud on sinna sattunud mitte idast, vaid põhjast. “Käivad korra Lätis ära ja tulevad Eestisse tagasi,” räägib Harri Valdmann. Miks karudele seal ei meeldi, Valdmann ei tea. Ehk pole Lätis karukoduks piisavalt sobivaid laasi? Eestis on aga karusid kõikjal, isegi Hiiumaal. Mati Kaal teab lugu, kuidas karu ujus Hiiumaale Vormsilt. Ületas siis veel Soela, murdis Leisi ja Mustjala vahel paar lammast, puhkas pisut ja ujus tagasi Hiiumaale.

Karu magab jõulud maha. Karu ei ela koopas. Vähemalt meil mitte.
Miks? Aga sellepärast, et Eestis pole looduslikke koopaid, ja ise korterit kaevata karu ei viitsi. Ning pole vajagi.
Karu magab Eestis palja maa peal, teinekord lihtsalt soo peal mätaste vahel, mõnes kõrgemas kohas muidugi, kus vesi päris kasuka alla ei nõrgu. Magamisaugu ümbritseb karu vahel samblast või okstest valliga, voodriks kasutab ta sageli kuuse- või kaseoksi.
Elistvere Karoliine, nagu öeldud, magab koopas, aga selle ehitasid talle inimesed, plokkidest ja puupakkudest, nii, nagu inimese mõistus võttis. Koopa omaksvõtmisega läks muidugi aega, ega metsaloom taha tsemendi järgi haisevas pugerikus magada. Koopa võttis detsembris neljaseks saanud Karoliine omaks eelmisel talvel, puges jõulureedel, 23. detsembril koopasse ja tukkus jutiga 17. märtsini. Mullu läks karu samuti jõulude eel koopasse, aga lähikonnas loomapargi juurdeehitisega jändav traktor ajas mõmmiku paari nädala pärast jälle üles. Proovis siis Karoliine metsakaru moodi magada ja hakkas endale aediku teise serva pesalohku meisterdama. Talitajatele see plaan ei meeldinud, kartsid, et külastajad ei jäta lageda taeva all tukkuvat karu rahule. Tehti siis nii: sel ajal, kui paar talitajat Karoliinet meesaiaga karupuuri ühes otsas kinni hoidsid, käis üks hooldaja koopa juures jälgi tegemas. Karoliine soostuski uurima, et kes on tema majakeses tuterdanud ja ronis koopasse. Nüüd magab seal paari päeva kaupa ning käib sama palju väljas.

Arne Ader
Karukoobas on parimal juhul iglu. Mati Kaal on veendunud, et karu vaatab sügisel enne magama keeramist paar-kolm koopakohta valmis, nii on varukorterid varnast võtta, kui mõnest kohast peaks üles aetama. Mati Kaal teab lugu, kus karu oli sunnitud neli korda järjest oma magamisaseme maha jätma. Vihane ott läinud lõpuks kuuse otsa, ronis 22 meetri kõrgusele kolme haru vahele ja laskis seal silma looja.
Kõige rohkem koopa moodi karupesa on näinud karu hingeelu spetsialist zooloog Jüri Saealle. Kuivenduskraavi liivasesse kaldasse oli uuristatud käigu moodi õnarus, mida metsaelukad koduks kasutasid. Kas kogu selle iluga karu ikka ise hakkama sai, või tuli suurem kaevamistöö hoopis hundi omaks lugeda, see küsimus jäi õhku rippuma. Mati Kaal on näinud lodumetsas kännualust, mille ott oli ise koopa moodi elamiseks laiendanud. Karu kaevamistöös hundi vastu ei saa, möönab Kaal.
Koopa-sarnaseid moodustisi meisterdavad karud tuulemurtud kuusepuu juurepuntra ja tüve vahele, sinna uuristatakse väike lohk ning talvekorter ongi valmis. Lihtsaim talveuinaku paik on tavaline auk kuskil varjulises kohas või kuusenoorendikus kokku kratsitud susapusapesa. Tavaliselt on see keskmiselt 70-sentimeetrise läbimõõduga ja umbes sama sügav. Alutagusel nimetavad kohalikud teatud eas ja täiuses kuusenoorendikke koguni karukuusikuks.
Pisut hoolsamalt valivad pesakohta ja uneaugu sisustust poegimisplaane pidavad emakarud. Isakarud võivad tõesti lihtsalt kuivemasse kohta külili visata, midagi koopa-taolist tekib nende ümber ehk ainult peale sadanud lumest. Selline koobas, tõsi küll, näeb rohkem iglu moodi välja.

Karu ei pea talveund magama. Karul on tülikas talvel endale ninaesist otsida, seetõttu eelistab ta selle aja maha magada.zbr> Karu ei maga mitte talveund, vaid teeb taliuinakut.
Talveuni, mida magavad näiteks nahkhiired, on pikk ja põhjalik ettevõtmine. Magaja kehatemperatuur langeb umbes viie kraadini, ainevahetus on minimaalne, ärkamine ülivaevaline. Kui nahkhiir on end korra talveunele seadnud, tudub ta jutiga kevadeni ning lendu tõusmine võtab ikka kõvasti hoogu.
Nagu öeldud, teeb karu taliuinakut. Tema kehatemperatuur langeb kõigest viis kraadi allapoole normaalset, jäädes pidama umbes 32–33 kraadi juurde. Suhteliselt kõrge kehatemperatuur on vajalik kahel põhjusel.
Kui karu langetaks unne suikudes oma kehatemperatuuri viie kraadi peale, nõuaks ärkamine ehk siis keha soojaks kütmine meeletult energiat, mida kevadeks kokku kuivanud metsaotil kuskilt võtta poleks.
Lisaks võtaks ärkamine kole kaua aega. Mis tähendab seda, et magav elukas oleks kõigile näljastele lihasöödikutele kerge saak. Hiired võiksid magaval karul sõna otseses mõttes silmad peast süüa.
Hoides uinaku ajal kehatemperatuuri kõrge, suudab karu virguda kümnekonna sekundiga, ja see teadmine peletab potentsiaalsed näljased laiali.
Muidugi ei pruugi karu üldse magada. Tallinna loomaaia sõjajärgseil aastail oli karumaja Lasnamäe veerul ja talvel sinna pääsemiseks oleks talitajad pidanud kasutama alpinisti varustust. Nii hakati sügise saabudes karusid nuumama ning nõlva libedaks muutumisel lõpetati söötmine. Karud taipasid, et talv on käes ja keerasid pikku.
Kadrioru loomaaia uues karumajas ja Veskimetsas enam karusid vägisi magama ei panda.
Taliuinak pole sisseprogrammeeritud käitumine, selle kehtestab toidunappus. Mida põhja poole, seda pikem on uinak, areaali lõunapoolsetel aladel karud ei maga.
Karu uni kestab lume minekuni. Pesast ronib ott välja alles siis, kui õues juba midagi rohelist süüa on.
Kui karu on ennast korralikult sisse maganud, see tähendab – põhjalikult unne suigutanud, ei lase ta ennast ümbritsevast suurt segada. Kuigi – Jüri Saealle on kindel, et karu suudab läbi une ümbruskonnas toimuva ohtlikkust hinnata.

Vaist hoiab karu pahandustest eemal. Inimese lähedust laanteelukas ei karda. Saealle teab karu, kes keeras ennast külili kohe küla taga metsas, kukelaul kostis kenasti kätte. Jahimehed olid talvel metsa minnes lausa hädas, sest kõigepealt kargasid koerad kuusikusse ja haukusid soojenduseks magava karu peale hääle lahti. Magav ott ei teinud klähvijatest väljagi.
Saealle endaga juhtus järgmine lugu. Käinud kenal jaanuaripäeval koeraga metsas. Peni nuuskinud targa näoga siin ja seal ning kukkunud siis ühe mätta peale haukuma. ”Nugis, ilmselt,” mõtles peremees, sammus ümber mätta ning jäi paari meetri pealt uneviduste silmadega karuga tõtt vaatama.
”Karu tõstis pea üles ja vaatas mulle otsa,” räägib Saealle jahilugu. ”Ma siis mõtlesin, et kui ma teda nüüd lasen, siis ma olen ju salakütt! Eks tõesta pärast, et sa teda spetsiaalselt üles ei otsinud! Mõtlesin siis, et ta on nii unine, ehk ei tee väljagi, kui kohe minema lähen, võtsin koeral rihmast kinni ja jalutasin tasakesi eemale.”
Isakarule, looma soo määramiseks piisab spetsialistile põgusast pilgust, külalised siiski ei meeldinud ja loom otsis endale uue unekoha. ”Ei tea, milles ta ohtu nägi, kas selles, et mul oli püss kaasas, või läksin talle siiski liiga ligidale,” ei leia Saealle hiljem täpselt otsa kätte, miks karu voodit vahetas.
Samas teab Saealle lugusid, kus magavat otti miski ei kõiguta. Ott tõmmanud kuusikus und, kakssada meetrit eemal tegid mehed metsateed, kuu aega ragistasid masinatega edasi-tagasi: kaevasid kraave, silusid pinnast. Karu ei teinud märkamagi.
Ka üks noor poegadeta emakaru lubas meestel pesa kõrval kenasti metsatöid teha. Alles siis, kui kuuse latv napilt viis meetrit magajast eemal maha räntsatas, pidas loom tervislikumaks tudukohta vahetada.
Muidugi on ka märksa ettevaatlikumaid otte. Lasknud mehed, Saealle pundis, langi peal põdra. Kiiruga põdralt sisemus maha ja lihakehaga minekut, ehk pool tunnikest kuluski rahmeldamiseks. Hiljem sündmuskohta uurima minnes – kes sisikonna vastu huvi tundnud, kes niisama mööda jalutanud, leidis karu-uurija oti värskelt maha jäetud pesaaseme, tubli paarisaja meetri kaugusel kõmmutamiskohast. Karu oli sirgelt minema jalutanud, ei teinud langile jäetud magusast sisikonnast väljagi.
Kui karu kord sügisel kõhu täis on söönud, siis ta talvel üles aetuna naljalt süüa ei taha. Seda enam, et enne, kui sisikond seedima soostub, kulub jupp aega.
Ülesaetud karu lähikonda passima ei jää, virutab teinekord paarkümmend kilomeetrit segajatest eemale, enne kui külje uuesti maha keerab.
Siis, jah, kui sulailmaga küljealune märjaks läheb, lepib ott mõnesajameetrise jalutusringiga.

Karu on isiksus. Karu-uurijad oti elu kallale ei kipu. Valdmann, kõva jahimees, pole elu sees oti pihta pauku teinud. Saealle hingel on küll kolm mesikäppa, aga hea meelega ta karu ei lase.
”Mina tahan rohkem ikka karu jälgida! No mida ma sest surnud karust uurin, see ju paljas lihakeha,” arvab Saealle.
Karu tapmist peavad paljud loodusrahvad pühaks toiminguks. Karu on ju inimese moodi. Kui otil nahk maha tõmmata, jääb mulje, nagu lebaks lavatsil inimene.
”Iga karu on omaette isiksus,” ütlevad nad selle peale. ”Nagu inimesedki,” lisavad veel täpsustuseks.
Karu on uudishimulik, teab Jüri Saealle. Metsisemängu jälgimise ajal on tundnud, et kui tema piilub metsiseid, siis keegi jälgib hoopis teda. Hiljukesi selja taha kiigates pole keeruline märgata karu, kes nii meetri viie pealt kummalist suurt haisvat inimlooma uudistab. ”Ise mõtleb, mis see loll siin teeb, see on ju minu koht,” pakub Saealle looma pähe mõtet.
Karu on kiire, teab Mati Kaal. Üks vedurijuht rääkinud, kuidas ott jooksnud veidi enne Tartut rongi ees. Seitsmekümnega lasi, polnud häda kedagi.
Karul on üheksa mehe ramm ja ühe mehe mõistus, hundil olevat lood vastupidi, teab vanarahvas. Tugev on karu tõesti. Kümme meest ei suuda laukasse vajunud põtra välja tõmmata, karu jõuab. Pärast võtab sarvekandja nagu suure võileiva kätte ja viib minema.
Karu on arg, teab Mati Kaal. Palju arem kui jänes.
Karu on ettevaatlik, teab Harri Valdmann. Kui istuda kaerapõllu ääres pukil, võib eemalt kuulda, kuidas mees raginaga läbi metsa tuleb. Jõuab karu aga põllu äärde, käib ta, nina pärituult, põlluserva läbi – ega kuskil kütti pole. Ja siis astub nii ettevaatlikult, et vaid lindude saginat jälgides võib aimata, kus põlluservas ott parajasti luurab.

Kuidas kanget karu püüda? Karu on tobu, teab Jüri Saealle. Ja räägib loo, kuidas karu tuli kaerapõldu, ise ilmselt juba ammu kuulnud, kuidas masinad sõidavad ja mehed omavahel juttu ajavad. Ei, ikka kaera! Lastakse! Putkab metsa, teeb seal ringikese ja ronib uuesti välja. Lastakse veel kord...
”Lollil ikka veab,” teab Saealle. Karu käis kolm korda kaeras, aga pihta ei saanud. Ei tea, mida ta oma karuaruga mõtles, kas oli adrenaliininälg nii suur, või mõlkus tal meeles suitsiid.
Karu on kangekaelne, teab Harri Valdmann. Karu saab püüda niimoodi. Leia metsas puu, mille tüveõõnsusesse on metsmesilased pesa teinud. Mida kõrgemale, seda parem. Seo raske pakk pika nööri otsa ja riputa sedasi puu külge, et pakk jääks lennuava ette. Puu alla rammi maasse toekas vai. Nüüd jääb üle ainult oodata, kuni tuleb karu. Karu, meemaias loom, ronib puu otsa maiuse järele. Aga pakk ava ees segab. Lükkab ott siis paku kõrvale, see kiigub aga tagasi. Lükkab veel kord, siis veel, siis jõuga, siis vihaga, pakk kiigub juba õige aukartustäratava hooga, siis veel suurema vihaga, ja veel...
Lõpuks potsatab karu puu otsast alla. Puu all, teadagi, ootab vai.
Või siis see lugu. Käinud karu ühe tubli Venemaa mehe mesitarusid kimbutamas. Mehel varsti kaval plaan valmis. Võttis suured karurauad ja kinnitas pika ketiga raske paku külge – nii ei pääse lõksus karu kaugele.
Karu, meeõgard, vedanudki ennast kohale ja sattunud lõksu. Siis muidugi vesi ahjus ja minekut. Aga – raske pakk segab ju kiiresti liikumist. Karu vihastanud paku peale. Küll ma, pakk, sulle näitan, mõtles ta. Roninud kõrge järsaku peale ja virutanud paku alla. Ehk jõudis alla kukkuvat pakku vaadates koguni hea plaani üle rõõmustadagi, siis sadanud ise järele.

Kust see hukutav meemaius? Pole see karu mingi eriline magusasõber. Karul on vaid jõudu mesi tarudest kätte saada. Rebast- hunti seevastu jäävadki vesise suuga ümber mesipuu käima.
Mesi on suupoolis, millest vähesed kiskjad ära ütlevad. Ikkagi tohutu kaloripomm!
Kaloreid läheb karul aga hädasti vaja, eriti sügisel, kui ta talveuinakuks valmistub. Enne unelohku pugemist moodustab kolmandiku karust paks rasvakiht, sellega peab ta ennast kevadeni soojas hoidma.
Enda nuumamiseks võib karu ka murda – tegemist on ikkagi kiskjaga, mis sest, et suurema osa elust taimset kraami pruukiva segatoidulisega.
Kas lihatoit tingimata vajalik ongi, selles osas lähevad lugupeetavate teadlaste arvamused lahku.
”Spetsiaalset lihatoiduperioodi meie karudel olla ei tohiks,” arutleb Saealle. Kevadel ja sügisel, mil nälg kõige suurem, on Saealle kaaslastega ikka karuelukale liha välja pannud. Tihti juhtub nii, et tuleb kaks karu, üks joonelt lihahunniku juurde, teine nagu nööri mööda kaerapõllule, ei vaata loomse valgu poolegi.
”Näljaga murrab karu loomi küll,” räägib Mati Kaal. Pisikese kribu-krabuga karu eriti jännata ei viitsi, võtab pigem põdra ette. Peab varitsusjahti. Nutikas loom järelikult.
Harri Valdmann käis kenal kevadel pikalt lihanäljas karu jälgi mööda. Küll ajanud suur kiskja põtru taga, siis sigu, siis jälle põtru, ühe põdralehma vigastas ära ka – kahelt poolt selgroogu oli looma nahk laia vaona maha tõmmatud. Midagi, karu jäi tühja kõhuga, põdralehm paranes kenasti ära ja sai järgmisel kevadel vasika.

Mida noor Ott ei õpi, seda vana Ott ei tea. See, millist söömaaega karu eelistab, sõltub suuresti tema emast. Suure osa oma oskustest ja söömiseelistustest saavad karud õppides.
Kui karuema, kiskjaks kutsutu, eelistab suvise peatoidusena maitsvat rohelist ja sipelgaid, hakkab ka poeg suureks sirgudes just seda toitu eelistama. Võtab kuklase pesa ette, lammutab laiali ja pistab seeditava kraami nahka. Sipelgad on Eesti karude suvemenüüs esikohal.
Toiduharjumusel on nii suur jõud, et kui taigast tooksime karu Eesti metsa, jääks ta sügisel nälga, pole meil ju seedermänni kõva kestaga seemneid – niinimetatud seedripähkleid. Kui sügisel juhtub nuumatoidu ikaldus olema, ei luba tühi kõht karudel pikali heita. Neist saavad pahurad hulkurkarud.
Karu õpihimu teeb temast hinnatud tsirkuselooma. Seda enam, et karu suudab sooritada trikke, mida lõvid või elevandid või isegi koerad järgi teha ei suuda. Näiteks suudavad tasakaalukad karud jalgrattaga sõita. Üks Leningradi tsirkuse dresseerija, kelle suvekodu oli Viitina lähedal, tegi oma hoolealusega suviti kella nelja- viie ajal maantee peal treeningsõite. Vastutulevad autojuhid olid neist möödudes küllap virgemad kui enne.

Ära karda karu. Kõige lihtsam on karu trehvata augustikuus kaerapõllul. Kui karusid pole varem hirmutatud ja nad tunnevad ennast kindlalt, võivad nad kaerapõllule tulla juba suures valges. Kaera sööb karu Valdmanni kinnitusel nii: istub keset põldu maha ja hakkab kahe käpaga külgedelt kaera suhu krahmima. Kui käpaulatus tühjaks söödud, tõukab ott ennast tagumiste jalgadega selg ees edasi. Kaerasöömaajast jääb põllule lai vagu, justkui oleks keegi künda püüdnud.
Karud kipuvad inimest kimbutama vaid siis, kui nad on haavatud või lõksu aetud, või kui kahejalgne satub koperdama karuema ja poja vahele.
Niisama metsas karuga kohtudes maksab loomale julgelt silma vaadata ja ennast võimalikult kogukana näidata, näiteks jopet kergitada. Selga keerata ja minema joosta ei maksa, siis võib loomal tärgata ründerefleks.
Juhatas kord Saealle karujahti. Karu tuli välja, käis pauk. Karu läks ära. Mindi ligemale asja uurima, et ei tea, kas on haavatud või mis.
Selgus, et olnud pojaga emakaru. Poeg oli hirmuga puu otsa roninud, ema jooksis ehmatusest minema.
”Kui ligidale saime, oli emakaru tiiru ära teinud ja tuli last kaitsma. Ma siis ütlesin jahimehele, et enne ei lase, kui mina ütlen, sest muidu on pärast selle karupojaga igavene häda. Ema tuli nii nelja-viie meetri kaugusele ja tõusis püsti, aga meie olime kahekesi ja suhteliselt suuremad. Siis ta uuris meid ja laskus käpukile.
Vaatasin, et hirmutada ei maksa, sest siis hakkaks ta kohe ründama – ema ei kannata, kui tema lapse juures on oht. Hakkasime tasakesi kõrvale astuma, kaaslane proovis põgeneda, aga ma krahmasin tal kraest kinni ja ütlesin, et astume rahulikult”
Ja saigi karujõnglane ema manu.
Kes nii ekstreemseid karuelamusi pelgab, külastagu metsahiiglase uudistamiseks Tallinna loomaaeda. Või mingu Elistvere loomaparki. Enne maksab muidugi järele uurida, ega Karoliine maga.



Rainer Kerge
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet