Niidu-võiliblikas
	Joonistus: Tiina Reinsalu

Sisserändajad
• Admiral – perioodiline sisserändaja, arvukas. Esimesed saabuvad mais, võib kohata kõikjal Eestis.
• Ohakaliblikas – saabub mais, võib kohata kõikjal Eestis
• Harilik reseedaliblikas – aeg-ajalt satub Eestisse.
• Ruuge-võiliblikas – Eestisse juhuslik rändaja
• Niidu-võiliblikas – suudab meil talvituda, kasvatab kohapeal kaks põlvkonda
Sarnased kohalikud liigid:
• Lapsuliblikas – välimuselt meenutab võiliblikaid
• Raba-võiliblikas – sama
• Kärbtiib – värvid meenutavad ohakaliblikat, aga mitte tiiva servad
• Koiduliblikas – sarnaneb reseedaliblikaga.

Paljud on kuulnud Ameerika mandril sadade tuhandete kaupa rändavatest monarhliblikatest, keda on nii palju, et puudele peatuma jäädes kattuvad need justkui elusa liblikavaibaga. Ent ka meil Eestis võib kohata rändliblikaid.

Elu on juba kord nii seatud, et kel tiivad küljes, see rohkem või vähem ka rändab Liblikate ränne reeglina ei sarnane lindude rändega, kes kevadel liiguvad pesitsusalade poole ja sügisel külma eest ära rikkalikuma toidulauaga aladele. Liblikate rände kutsub esile tung laiendada areaali ja leida uusi sobilikke elupaiku. Soodsatel aastatel see ka õnnestub. Monarhliblikad läbivad selleks sadu või isegi tuhandeid kilomeetreid.
Mõningail isegi õnnestub meie muutuvas kliimas jääda püsima aastateks või aastakümneteks, kuid sageli kipuvad külmad talveilmad saabunud rändurid või peamiselt nende järglased hävitama. Rändu hõlbustavateks teguriteks on pikaajaliselt puhuvad soodsad tuuled. Juhtub pärituul olema ränduri kõrgarvukusega aastal, siis jõuab ka meile hulgaliselt rändureid. Mitmed neist tulevad ikka jälle, kuid on ka liike, kes suudavad kanda kinnitada: näiteks väike-kiirgliblikas, kollatähn-pajuliblikas jt.
Liblikaid, kes meile rändega satuvad, on suuremaid ja väiksemaid, nii öösel kui ka päeval aktiivseid liike. Käsitleksin käesolevas artiklis liblikaid, keda liigitatakse päevaliblikate hulka ning kes seni ei ole veel kindlalt meile püsima jäänud, kuid oma tähelepanuväärse välimuse ja päevase aktiivsusega võivad loodusehuvilise pilku köita.

Admiral oli 20 aasta eest haruldus
Kaunis liblikas nimega admiral (Vanessa atlanta) on perioodiline sisserändaja meie maal. Esimesed neist saabuvad mais, admirale võib kohata kogu Eestis. Enne 1990. aastaid peeti teda haruldaseks , kuid tänaseks on ta muutunud suhteliselt tavaliseks ning seda eriti suve lõpus, augustis ja septembris, kui on koorunud Eestis kasvanute põlvkond. Kohati võib ta olla arvukas või isegi massiline. Röövikud toituvad raud- ja kõrvenõgesel, valmikud õitel, ka võib neid kohata laipadel, puuviljadel ning vigastatud lehtpuu tüvedelt käärivat mahla noolimas. Seni puuduvad kindlad andmed, et admiral oleks meil suutnud edukalt talvituda ja panna aluse juba kevadisele kodumaisele põlvkonnale.

Tagasirännet pole täheldatud
Ohakaliblikas (Vanessa cardui) sarnaneb rändaja admiraliga, temagi saabub mais. Ka ohakaliblikat võib kohata igal pool Eestis, kuid sellist arvukust nagu admiralil ei ole täheldatud. Ka tema kasvatab Eestis kohapeal teise põlvkonna, keda võib juulist septembrini näha teepervedel või lillepeenras koos teise laine sisserändajatega õisi külastamas.Teadaolevalt ei ole ta meil võimeline talvituma. Kas võiks toimuda ka tagasiränne? Vähe usutav, kuid vajaks uurimist.

Harilik reseedaliblikas (Pontia daplidice) satub meile vahelduva eduga. Teda ei saa lugeda iga-aastaseks külaliseks, kuid on täheldatud ka arvukamaid sisserändeid: 1932–1934, samuti 1942, 1948, 1960, 1969–1970, 1972, ning üksikuid leide igal kümnendil. Röövikuid on Soomes leitud ristõielistelt, valmikuid nagu ikka, võib kohata õitel. Vahel on tabatud Eestis koorunud põlvkonna esindajad juuli lõpus ja augustis koos teise rändelaine esindajatega. Teated meil talve üle elanud nukkudest puuduvad.

Niidu-võiliblikas (Colias hyale) ei ole meil arvatavasti stabiilne liik, aga suudab siin talvituda. Kohata võib teda lagedamatel aladel: niitudel, metsa- ja teeservadel. Kasvatab kohapeal kaks põlvkonda juunis ja augustis. Röövikud toituvad liblikõielistel, ning pehmetel talvedel võivad ka talvituda ja mõneks aastaks luua püsiva populatsiooni.

Ruuge-võiliblikas (Colias crocea) satub Eestissse juhusliku rändajana (viimati tabatud 1980). Võib kohata kahe põlvkonnana juunist oktoobrini teeservadel ja kuivematel nõlvakutel õisi külastamas. Püsivast populatsioonist puuduvad andmed.

Lugeja pani kindlasti tähele, et kasutasin mitmel pool tingivat kõneviisi. Seda sellepärast, et lepidopterolooge (liblikauurjaid) on meil isegi koos harrastajatega ääretult vähe – vaid mõnikümmend. Vaatamata sellele tehakse üpriski tõhusat tööd ning igal aastal lisandub Eesti fauna nimestikku 10–20 liblika liiki, keda on õnnestunud tabada ja määrata. Uute liikide seas on neid, kes on saabunud rändurina ja neid, kes on meil põliselanikud, kuid pole varem uurijate vaatevälja jõudnud kas varjatud eluviisi või lokaalse leviku tõttu. Uued liigid on tabatud peamiselt Eesti Lepidopteroloogide Seltsi (ELS) liikmete aktiivse tegevuse tulemusena. Sinna kuuluvad teadlased ja harrastajad nii Eestist kui naaberriikidest.
ELS on kindlasti huvitatud uutest aktiivsetest liikmetest ja teateid põnevatest leidudest.

Liblikate ränne erineb lindude rändest
Lindude ränne pole liblikate omaga võrreldav, kuna liblikad oma lühiealisuse tõttu ei saa tagasi rännata – sügiseks pole need isendid enam elus, kes meile lendasid. Teise või kolmanda põlvkonna liblikate kohta aga pole vähemalt Eestis asja täpsemalt uuritud ja midagi kindlat väita ei saa. Monarhliblikas rändab ka tagasi (parvedes) ning mõningate kärbeste puhul on täheldatud teise põlvkonna tagasirännet.

Otsime uusi liblikasõpru! Eestis on vähe liblikauurijaid: koos harrastajatega kokku on lepidopterolooge vaid mõnikümmend. Meil on veel nii palju liike, mida avastada ja uurida. Või sedagi, et kas mõned rändliblikad lendavad ka tagasi sünnikohta. Meie selts ELS (Eesti Lepidopteroloogide Selts) ootab uusi liblikasõpru! Ühendust võiksid võtta kõik, kes tegelevad Eesti liblikate kogumise või uurimisega. Informatsiooni saab allan@kaminameister või aleksander@lubest.ee