Kristjan Laja, Kristjan Kaleviste

”Keegi pole rääkinud sellest, kui ilus Pakistan on,” nendib suve lõpul Pakistanis reisinud Kristjan Laja, ”ning sellest, kui külalislahked on pakistanlased.

”Neli noort eestlast – Kairi Lainjärv, Kristi Kolk, Kristjan Laja ja Kristjan Kaleviste – käisid möödunud aasta suve lõpul Pakistanis. Nad viibisid seal ka hetkel, kui terroristide poolt juhitud lennukid New Yorgi Maailmakaubanduskeskust rammisid. ”Hirmu me ei tundnud, vastupidi, soovisime sinna hoopis kauemaks jääda. Pakistan on nii ilus maa. Kahjuks polnud meil rohkem aega,” räägivad Kristjanid.
Reisiseltskond on üsna pettunud, et meedia on peale 11. septembri sündmusi Pakistanist ühemõtteliselt negatiivse pildi maalinud. ”Me olime ju kohapeal ja nägime, mis toimus. Pärast terrorirünnakut hakati Pakistani süüdistama, et nad ainsa riigina Talibani toetasid. Meie aga kuulsime kohalikke ohkamas: ”Jälle üritatakse meile ära teha.” Pidades silmas negatiivset propagandat.”Noored arvavad, et suur osa Pakistani elanikest, kes lääne mõistes elavad ülimas vaesuses, ei saanudki toimuvast teada. Paljud ei ole tõenäoliselt neist sündmusist siiamaani midagi kuulnud: pakidest on 60 protsenti kirjaoskamatud. Neil pole telekat, nad ei loe lehti, kuidas nad oma kaugetes mägikülades sellest kuulma peaksid?!”

Reisihuvilise paradiis. Nii küüniliselt kui see ka ei kõla, aga 11. septembri sündmused osutasid Pakistani reisifännidele teene. ”Pakistan on siiamaani olnud n-ö süütu turismimaa, ja nii jääb see nüüd pikemaks ajaks. Kui eespoolnimetatud sündmusi poleks olnud, kujunenuks Pakistan juba lähima 10 aasta jooksul turismimaaks,” arvab Kristjan Laja. Pakistan on seiklushuvilisele reisijale paradiis – kaunis loodus, üliodavad hinnad ning turiste ümmardavad kohalikud. Ei mingit rahanorimist ega kerjamist, nagu on Aasia maades tavapärane. Suure turismibuumi eest on Pakistani siiani hoidnud pidevad piirisõjad ja sõjaseisukorrad riigis. ”Tänapäeval käib seal vaid 400 000 turisti aastas! Võrdluseks – Eestit külastab ligi kolm ja pool miljonit turisti,” toob Kristjan Laja näite. ”Pakistanis elab aga 150 miljonit inimest, sada korda rohkem kui Eestis. Nii et praktiliselt on seal turism olematu.” Kui poisid Chitrali linna politseijaoskonnas end registreerimas käisid, silmitsesid nad üllatusega jaoskonna seintel rippuvaid A1-suurusi tabeleid, kus üleval viimase kümne aasta turistide arv maade kaupa. ”Eestit seal enne kirjas ei olnud, nüüd küll,” on nad rahul, ”aga kokku käis turiste Chitralis 2000 kuni 3000 inimest aastas. Ja seda oli nähtavasti juba piisavalt palju, sest Lonely Planeti reisijuhi järgi oli koht ära märgitud turismikeskusena. Et turiste vähe on, seda märkab ka kohalike inimeste käitumisest: Pakistanis ei tulda sinu käest midagi manguma ega üritata asju müüa. Kristjan meenutab, kuidas ta aasta varem käis Tais, Malaisias ja Singapuris – nendes maades suhtutakse tema sõnul valgesse inimesse kui liikuvasse rahakotti.

	Kristjan Laja, Kristjan Kaleviste

Mägede maa. Pakistan võlub esmajoones oma kauni loodusega. Põhja-Pakistanis asuvad mägedehuvilisele tähtsad Karakorumi ning Himaalaja mäestikud.
”Pakistanis on väga erinevaid mägesid: vanad ja noored, madalad ja kõrged mäed, liustikud, rasked ja lihtsad tipud, suusakuurordi potentsiaaliga mäed jne,” räägivad Karakorumis neljapäevasel mägimatkal käinud noored. ”Kui sa võtad kokku kõik Shveitsi, Austria, Itaalia ja Prantsusmaa Alpide võimalused ning korrutad kolmega, saad kokku Pakistani mäed,” on varem mägedes matkanud Kristjan Laja vaimustuses.
Las arvud kõnelevad iseenda eest. Pakistanis on kokku viis mäetippu, mis on kõrgemad kui 8000 meetrit. 7000-meetrisi on üle 150 ning sadu tippe üle 6000 meetri. ”Viimaseid pole kunagi kokku loetudki,” kommenteerivad noored. Mägesid vallutamiseks jätkub kõigile.
Pakistani kõrgeimad karjusekülad asuvad ligi kolme tuhande meetri peal. Hopari küla, kust noored alustasid oma mägimatka, asub 2800 meetri kõrgusel.
Noored tõusid 5060-meetrise Rush Peaki tippu, mis on kõrgem kui Mont Blanc, Euroopa kõrgeim tipp. Ilusat vaadet ei jõutud ära imetleda. Sealt oli näha ka K2, kõrguselt teine mäetipp maailmas (8611 m). ”Usume, et vaade on üks parimaid maailmas. Fotograafidel peaks sinna asja olema,” arvavad Kristjanid. ”Neid kohti on maailmas vähe, kus suuri mägesid nii hästi näeb.”
Ja jälle sama tõdemus, et turiste liigub mägedes vähe. ”Alpides on mäed inimesi täis,” teab Kristjan Laja, ”siin matkal olles ei kohanud me peale karjuste kedagi. Samas oli see üks neljast-viiest põhilisest matkapiirkonnast.”

Külalislahke rahvas. Kuhu iganes eesti matkasellid ka ei läinud, võeti neid naeratusega vastu. ”Kehtib see, et külaline on nende usu järgi püha,”räägivad oma elamustest Kristjanid. ”Nad ei suuna oma usulist viha eraisikute vastu, ka mitte ameeriklaste vastu. Olen kindel, et ka peale viimase poole aasta sündmusi kehtivad samad reeglid, et eraisik on püha. Muidugi, kui sa lähed sinna agressiivselt ameerika lipuga vehkima, võib sul halvasti minna.”
Valgete inimestega üritatakse ka end koos pildistada – see on kohalike jaoks suur au. ”Ükskõik millises turismikeskuses tulevad inimesed juurde, et kas ma tohin sinuga koos pildi peale tulla. Valge inimene on haruldus. Sõitsime Chitralist edasi paarkümmend kilomeetrit põhja poole, mägedesse, ja kuna autoga enam edasi ei saanud, hakkasime jala astuma. Meile vaadati teel järele. Üsna tõenäoline, et paljud lapsed polnud kunagi valget inimest enne näinud – kui vaid mõelda kaduvväikesele arvule, 2000 turisti aastas, kes Pakistani põhjaossa jõuavad. Grupp koolitüdrukuid tuli meile teel vastu, nad tõmbusid kõrvale, keerasid pilgud ära – naisterahvas ei vaata seal kunagi meesterahvale otsa. Umbes 15 meetrit meist möödunud, keerasid nad ümber ja jäid meid seljatagant uudistama. Nii kui meie ümber pöörasime, põgenesid nad kõik.”
Pakistan on külalislahke ka turisti rahakoti suhtes. Eestlaste reisiseltskonnal kulus kolme ja poole nädala jooksul 400 dollarit ehk ligi 6000 krooni inimese peale. ”Seejuures me raiskasime tohutult: rentisime dÏiipe, lendasime seal lennukiga, ei hoidnud toidu pealt kokku – einestasime ja ööbisime heades kohtades, ostsime kalleid kingitusi,” meenutavad reisilised. Siiski, lennupilet on kallis, edasi- tagasi 17 000 krooni, aga kui sa piletiraha jaksad kokku koguda, kulutad kohapeal bussidega sõites ja tagasihoidlikult elades vähem kui kodus.”
”Minu sõnum on: käige Pakistanis ära, kuni ta on veel täiesti puutumata, ” räägib Kristjan Laja, ”tulevikus saab temast suur turismimaa. Mina läheksin sinna tagasi kohe, kui võimalik.”

USUPUHAS MAAPakistan tähendab tõlkes “puhas maa”. Liide -stan tähendab “maa”. Seetõttu oleks õigem pakistanlasi kutsuda lihtsalt pakideks, nagu nad ise endid nimetavad, mitte “pakimaalasteks”. Pakistan pole rahvusriik, erinevaid rahvusi ja hõime ühendab usk – 97 protsenti neist on moslemid. Pakistani Islamivabariik loodi 1947. aastal üsna kunstlikul moel endisest Briti India jagunemisest usutunnistuse põhjal. Kuna India ja Pakistani vahelise riigipiiri paikapanemistel ei olnud võimalik arvestada üksteisest läbipõimunud eri rahvuste ning religioonide piire, siis on piiritülid Indiaga Kaúmiiri regiooni pärast pidevad. Kahe maa vaenulikke suhteid ilmestab fakt, et nende ühise ja väga pika, 2912- kilomeetrise riigipiiri kohta on ainult üks ühine maismaa piiripunkt.
Pakistani suhe Ameerikasse on kahetine: lihtrahvas kannab ameeriklaste ja üldse lääne mõjude peale vimma, samal ajal noorem ja haritud rahvas taunib sõjaväelist ning usulist ahistamist. Pakistani valitsus püüab olla USA liitlane, et vabaneda isolatsioonist ja paariariigi staatusest.
Maailma ühe kiiremini suureneva rahvastikuga Pakistanis elab ligi 150 miljonit inimest. Pealinnaks on suhteliselt uus linn, 1960. aastatel ehitatud Islamabad. Ajalooliselt ja kultuuriliselt tähtsad linnad on Lahore, Peshawar, Karatúi.
Pindala on 803 940 ruutkilomeetrit. Riigi rahaühik on ruupia (1 kroon on ca 4 ruupiat), riigikeel on urdu keel, mida emakeelena räägib siiski vaid 8 protsenti pakistanlasi. Mõningal määral räägitakse ka inglise keelt, kuna riik on endine Briti koloonia. Usuliinis on tähtis koht araabia keelel, mis on püha Koraani keel, ehkki suurem osa lihtrahvast vaevalt rohkem araabia keelt oskab, kui mõned palved. Kirjaoskamatus Pakistanis on ligi 60 protsenti.