3/2007



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Maavärinad viimase saja aasta tugevamad

Alustame läbi nelja Loodusesõbra numbri kestvat artiklitesarja maavärinatest Eestis. Kalle Suuroja kirjutab meie kõige tugevamatest ja vanematest maavärinatest ning samuti uurime, mis käesoleval ajal Eestimaaga toimub. Esimene artikkel heidab pilgu maa värisemisele üldisemalt.


Erkki Viljarand
Juba sõna maa iseenesest viitab millelegi kindlale ja püsivale ning värisemine ei kuulu sugugi selle püsiomaduste hulka. Aga ikkagi ta väriseb, ja veel kuidas! Vaadake vaid maailma maavärinate kaarti – ühte aastasse mahub ligi 10 000 inimese poolt tajutavat maavärinat.

Viimaste aastate õppetundidest
teame, et maa, mis väriseb, võib sama
hästi ka merepõhi olla (2004, Sumatra -
Andamani maavärin). Mis aga on selle
värisemise põhjuseks? Maad kattev kõvadest
kivimitest imeõhuke kooruke,
mis on vaid 5–70 km paks – meenutame,
et Maa läbimõõt on ju ligi 6300
km –, pole monoliitne, vaid koosneb
paljudest üksteise suhtes liikvel plaatidest
ehk laamadest. Need kas põrkavad
kokku või siis lahknevad. Mis neid laamasid
liikvele ajab, see on senini veel
teadmata. Ent nii nagu plokkide liikumine
üksteise suhtes on aeglane (mõni
sentimeeter aastas), nii kuhjuvad ka
pinged nende kokkupõrke kohtadel
aeglaselt, kuid see-eest pidevalt.Kui midagi kusagil kuhjub, siis peab
sellega seonduv pinge varem või hiljem
lahenduse leidma. Maakoore plokkide
liikumisega, aga ka vulkaanilise tegevusega
seonduvad pinged leiavad oma
lahenduse maavärinates. Plokkide piiril
toimub lõhenemine ning nendega
kaasneb hüppeline nihe ja viimase
poolt põhjustatud seismilised lained
ehk maavärinad. Võimsamad neist on
seotud just aladega, kus laamad kokku
põrkavad.
Ka magma ehk sulakivi liikumine
vulkaanikolletes võib põhjustada maavärinaid,
kuid sellest süüst on Eesti ala
ja Läänemere äärne piirkond nüüd küll
vaba. Ka tehis- ja meteoriidiplahvatused
on võimelised maavärinaid esile
kutsuma, kuid võrreldes tektooniliste
liikumiste poolt esile kutsututega, on
need siiski küllaltki harukordsed.
Kaarti vaadates näeme, et mitte kõik
maavärinate tsentrid ei ole koondunud
laamade piiridele, vaid osa neist on
oma koha leidnud ka laamade sees. Eks
need ole vähemad rikketsoonid, mille
sees mõni uus ookean rifivööndi näol
oma avab, nagu näiteks Osmussaare
vall. Ligi 90% Maal toimuvatest maavärinatest
on kontsentreerunud Vaikset
ookeani ümbritsevasse ligi 40 000
km pikkusesse Vaikse ookeani seismilisse
vööndisse või ka tulevöösse. Katastroofiliste
maavärinate seas on see
protsent veidi väiksem – 81%.
Enne 1900. toimunud värinaid
on raske hinnata
Kui on juttu millestki suurest ja vägevast,
siis kiputakse ikkagi küsima,
et milline on olnud see kõige suurem
ja vägevam maailmas. Vanemate ehk
enne 1900. aastat toimunud maavärinatest
teame me üksnes juttude ja
nende poolt põhjustatud katastroofide
järgi, edaspidi toimunud maavärinate
tugevust on ka juba seismograafidega
mõõdetud. Aga ka mõõdetud tugevusega
maavärinate korral ei olda nende
tugevuse ehk maavärina käigus eraldunud
energia hulga suhtes alati üksmeelsed.
Ühelt poolt on see tingitud sellest,
et ainult 10% maavärina energiast vabaneb
seismiliste lainetena, kusjuures
ülejäänu kulub kivimite purustamiseks
või vabaneb soojusena. Teisalt ei
asu seismojaamad, kuigi neid on Maal
juba mitu tuhat, kaugeltki mitte alati
maavärina epitsentris, vaid sellest suuremal
või vähemal kaugusel ja nii tuleb
vabanenud energia leidmiseks jälle
arvutada ning erinevaid koefitsiente
kasutada. Aga seal, kus on arvutused
ja koefitsiendid, seal on ka erinevad resultaadid
kerged tulema. Kõige vägevam mõõdetud värin –
Valdivia maavärin
Tšiili suurt ehk Valdivia maavärinat on
üsna üksmeelselt hinnatud ja mõõdetud
9,5 magnetuudi Richteri skaalal maailma
läbi aegade tugevaimaks instrumentaalselt
mõõdetud maavärinaks. Nime on ta
saanud sadamalinna järgi, mille lähistel
katastroofi epitsenter asus. See toimus
1960. aasta 22. mail Tšiili rannikul, 700 km
Santiagost lõunas.
Maavärina kolle asus Nazca ja Lõuna-
Ameerika laama kokkupõrkejoonel, selle
käigus hukkus ligi 5700 inimest. Lõhenes
maa ning varisesid hooned ja sillad,
maalihetest tammistatud jõed sünnitasid
uusi järvi ning rannikut ründasid kuni 25
meetri kõrgused tsunamilained. Tsunami
ei laastanud mitte üksnes Tšiili rannikut,
vaid ka Havai ja Filipiinide, Jaapani ja
Okeaania saari. Kõik said tunda selle maavärina
kohutavat jõudu, mille energia oli
võrdne ligi veerandiga kõigist 100 aasta
jooksul toimunud maavärinatega.
Üks suuremaid on olnud ka üsna hiljutine
India ookeani maavärin ehk Sumatra-
Andamani maavärin. Selle nimi tuleneb
epitsentri asukohast Sumatra lääneranniku
lähistel Andamani saarestiku piirkonnas.
Maavärin toimus 2004. aasta 26. detsembril
ja selle tugevuseks mõõdeti kuni
9,3 magnituudi. Võimas sündmus külvas
hirmu, õudu ja hukku sadadele tuhandetele
inimestele (ligi 230 000 hukkunut).
Nagu merepõhjas toimunud maavärinate
puhul ikka, nii oli siingi põhiliseks tapjaks
ja purustajaks tsunami. See Austraalia ja
India laama kokkupuutejoonel toimunud
maavärin ei olnud siiski läbi aegade ohvriterohkeim
maavärin. Vaid viimase tiitlit
kannab 1556. aastal Hiinas Shaanxi provintsis
toimunud maavärin oma 830 000
hukkunuga.
Alaska suur maavärin ehk Suure Reede
maavärin Prints Williami väinas pretendeerib
oma kuni 9,2 magnituudiga
kolmandale kohale selles koleduste reas.
Maavärin toimus 1964. aasta 27. märtsil
(suurel reedel!) Alaska lõunarannikul
Prints Williami väinas Valdezi linnakese
lähistel. Valdez on tuntud nii Alaska “kullavärava”,
ainukese jäävaba sadama kui ka
Alaska naftajuhtme lõpp-punktina. Kuigi
purustused olid suured ja tsunami kerkis
kuni 40 m kõrgusele ning lõhesid ja kerkeid
oli maapinnas palju, sai surma vaid
125 inimest. Maavärina põhjust peab otsima
Vaikse ookeani ja Põhja-Ameerika laamade kokkupõrkejoonelt, Aleuutide
saarkaare tagant.
Maavärinate tugevuse mõõtmisest
Enne kui hakata tõsiselt rääkima maavärinate
tugevusest, tuleb selgusele jõuda
mõõtühikutes, milles seda teha. Sageli
kostavad diktorite suust sellised üsnagi
kõhedalt kõlavad terminid, nagu magnituud
ja Richteri skaala, harvem pallid
ja nendega seonduv. Nagu keerulistena
näivate asjadega ikka, nii on siingi seletus
üsna lihtne: Richteri skaala on logaritmiline
skaala, millega mõõdetakse maavärina
võimsust selle toimumise kohas ning selle
mõõtühikuks on magnituud. Kuna skaala
on logaritmiline, siis näiteks neljamagnituudiline
maavärin on 10 korda tugevam
kui kolmene. Maavärina puhul vabanev
energia on koletuslik, sest lühikese aja
jooksul liigutatakse ikkagi, kuigi vahest
ainult meetrite võrra, hiiglaslikke
(tuhanded ja miljonid kuupkilomeetrid)
maakoore plokke.
Inimesele ei ole tähtis mitte
see, kui võimas oli maavärin selle
koldes, vaid see, millisena see
temale näis. Kusagil sadade ja
tuhandete kilomeetrite kaugusel
ja kümnete kilomeetrite
sügavusel
maapõues toimunud
kõrgemagnituudiline
maavärin võib nii
mõneski kohas
märkamatuks jääda, aga samas võib
tagasihoidliku magnituudiga maapinna
lähedal toimunud maavärin teisal põhjustada
märkimisväärseid purustusi. Inimese
poolt tajutavaid maavärina väljendusi
mõõdetakse 12-astmelise ehk pallide suhtelise
tugevuse skaalas.
Nagu ikka, ei ole inimesed siingi kokkuleppele
jõudnud, et kuidas ja millega
mõõta: kui suures osas maailmas (sh ka
Euroopas ja Venemaal) mõõdetakse
maavärinate suhtelist tugevust 12-astmelises
MSK-64 (Medvedjev, venelane;
Sponheuer, sakslane; Karnik, tšehh)
skaalas, siis teisel pool Suurt Lompi
eelistatakse samuti 12-astmelist, kuid
see-eest MM (Modifi ed Mercalli) skaalat.
Kõik on praktiliselt sama – nii ühel
kui teisel on 3. aste nõrk ja 6. aste tugev
maavärin. 1. astme maavärinat on võimelised
fi kseerima üksnes seismograafi d, ja
12. aste on selline, mis hävitab kõik ehitised
ning lõhestab maapinna ja muudab
selle pinnamoodi.
Kuid üks erinevus neil sarnastel skaaladel
siiski on – kui MSK-64 süsteemis tähistatakse
astmeid (palle) araabia numbritega,
siis MM-süsteemis tehakse seda
rooma numbritega! 1998. aastast on eelmainituile
lisandunud veel üks, st Euroopa
Makroseismiline Skaala (EMS-98). Ka
see on põhimõtteliselt oma eelkäijatega
äravahetamiseni sarnane, kuid selle juures
on rohkem tähelepanu pööratud hooneteehitistega
toimuvale ning vähem looduses
toimuvale.
Kui tugev on olnud siis nende skaalade
kohaselt kõige tugevam, Tšiili maavärin?
12. astme oma see ju ei olnud, sest nii ühel
kui teisel juhul jäi veel nii mõnigi hoone
terveks. Aga sellest, milline oli Eesti vanim
maavärin, kirjutame juba järgmises
numbris.



Kalle Suuroja
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet