1/2002



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

INTERVJUU
HEIKI KRANICHI süda jäi Haapsalu roostikku

Kranichi kabinetti sisse astudes tundub, et minister on morn. Morn ja tõsine. Selge, see valitsuse vahetus. Kuulujutud, suitsuruumid. Tüütud vaidlused ja läbirääkimised. Tüütud ajakirjanikud. Aga meie räägime loodusest. Kranich kõhutab küünarnukkidega oma kirjutuslaual ning hakkab metsa- ja merejuttu pajatama. Silm läheb särama. Aeg-ajalt otsib käsi laualt piipu ja läitjat. Aga ta ei süüta piipu, mitte enne, kui on meile rääkinud oma lemmikloomast hundist. Aeg-ajalt Kranich muigab. Ja põristab mõnuga “r”-i. Ministri nahktoolil istub ühtäkki Inimene.

Kas need kolm aastat keskkonnaministrina on Teid muutnud?
Keskkonnaministri ametisse tulek oli minu jaoks kui tagasipöördumine lapsepõlve. Mõtlesin pärast keskkooli minna Tartusse bioloogiat õppima. Paraku on laiskus mulle elus ikka takistusi teinud – pealehakkamisest jäi puudu. Kui vene kroonus ära käisin, siis läksin suunamisega Leningradi Sideinstituuti. See valik oli loomulik – ema-isa töötasid mõlemad sides, olin lapsest saadik seal käinud tööl. Minust sai esimese, teise, kolmanda järgu montöör jne, kuni jaoskonnaülemani välja.
Mets ja meri on alati olnud minu jaoks täiesti loomulikud keskkonnad. Olen pärit Haapsalust, mis on äärmiselt armas koht ja mida ainult tinglikult linnaks võib nimetada.
Väiksena rääkisin paadilaenutusest ära ühe mammi, et ta mu merele laseks. Tol ajal pidi olema vähemalt 10-11 aastat vana, et paati saada, mina olin hulga noorem. Käisin Tagalahe peal sõitmas. Ükskord jäin emale vahele, kes selle peale paadilaenutusse kurjustama tõttas, et miks te lapsele paati annate. Laenutaja ei osanud muud peale hakata, kui mind kaitsta, lihtsalt selleks, et oma tegu õigustada. Sain ühe hirmsa koslepi, et olin luba küsimata merele läinud. Peale seda oli mul aga luba käes, võisin täiesti rahulikult edaspidi minna paadiga sõitma. Järgmiseks suveks laenati tuttavate käest aerupaat, millega sain terve suve Tagalahe roos ringi müdistada. See on põnev koht – päev möödub nii, et ei pane tähelegi.

Mida väike Heiki seal tegi?
Niisama uudishimutses. Kindlasti püüdis kala, mul oli hoovi peal palju hulkuvaid kasse, kes olid puhtal kujul minu ülalpidamisel. Ema rääkis, kuidas minu kojutulekust teadis kõige varem üks kass. Umbes viis minutit enne kui ma koju jõudsin, läks kass, kes muidu ringi hulkus, värava juurde, istus ja jäi ootama. Kalasaaki kass siiski prognoosida ei osanud.
Ma ei olnud eriti sõnakuulelik laps. Ei õppinud just viitele.

Kas laps peab viitele õppima?
Ei. Tal tekib siis ettekujutus, et ta oskabki kõike. Mina õppisin esimeses klassis ainult viitele ja seetõttu kaotasin oskuse õppida, kuna kõik tuli liiga lihtsalt kätte. Ja õppima õppisin uuesti alles Leningradis, instituudis. Võõras keeles, võõrast ainet, jõuga.

Kas Te oma lastelt nõuate viisi? Ei, aga ma nõuan, et nad õpiksid hästi, et saaksid õpitust aru.

Olete enda kohta öelnud, et olete laisk. Ei viitsi rattaga sõita, looduses käia…
Ma hulgun, longin hea meelega mere ääres ja metsas. Eelmisel aastal käisin isegi roheliste rattamatkal. Aga tegelikult ma organiseeritud matka väga ei talu. Mulle käivad kahjuks hirmsasti vastukarva igasugused kampaaniad. Inimene, kes kampaania korras midagi teeb, ei tee seda veendumuste pärast, vaid sellepärast, et tal on piinlik kõrvale hoida. Ma ei usu kampaaniate kaudu inimeste ümberveenmisse. Usun, et ümberveenmise parim meetod on ikkagi haridus, see, mis lapsepõlves külge jääb. Sügavad sisemised veendumused peavad kujunema aja jooksul.

Nii et vana puud ei painuta?
Vanad teesklevad. On väga hea, kui inimene teesklusest jätab prügi maha viskamata ja puu raiumata, aga ma igaks juhuks ei jätaks oma kirvest selle inimese kätte. Seetõttu on tähtis teema loodusharidus ja loodusmajade loomine üle Eesti.
Praegu on need olemas Pärnus, Tartus ja üsna olematus seisus ka Tallinnas. Aga olen rääkinud abilinnapea Langiga, ning usun, et Loodusmaja sünnib ka Tallinnas. Olen nõu pidanud mitmete teiste linnapeadega üle Eesti. Eesmärk võiks olla see, et igas maakonnas on üks Loodusmaja, mis tegeleb loodusharidusega ja mida toetab keskkonnainvesteerijate keskuse keskkonnateadlikkuse programm.

Kas näiteks RMK Sagadi Looduskool jääks sama projekti raamesse?
Jaa, kindlasti. Riik peaks ikka ühtses struktuuris toimetama, pole tarvis, et erinevad ministeeriumid toodavad erinevaid asutusi või et isegi sama ministeeriumi sees sünnib neid mitu tükki. See oleks mõttetu raharaiskamine.

Kas Teil on mõni lemmik loodusekoht?
Lemmikmaa on Läänemaa. Keegi on tähelepanu juhtinud eesti luuletajatele, kes on merest kirjutanud: need, kes on põhjarannikult pärit, kirjutavad tavaliselt, et meri on sünge ja ohtlik ja tormine. Ja kes on läänerannikult pärit, kirjutavad, et meri on kuldne, soe ja sõbralik. See on tingitud sellest, et põhjarannikul paistab päike selja tagant ja meri ongi tume, aga läänerannikul peegeldub päike merelt vastu.
Meri on parim koht. Mitte tingimata just mere peal olek. Rand, rannas hulkumine. Väga hea, kui mets ulatub randa.
Rannaga on see probleem, et dêiipidega sõidetakse isegi Lahemaal randa ja hävitatakse nõnda taimestik. Pahategijate korralekutsumiseks pole seadusi.
Kahjuks inimene on laisk – paljudele meist on 100 meetrit jala käia liiga palju. Mõned sõidavad ka sellepärast autoga randa, et kardavad masinat jätta kuusetuka taha, kust varas ta pihta võib panna. Kui keegi aga ütleks neile, et kuule, ole mõnus, ära sõida siia autoga – siis nad tõenäoliselt ei sõidaks.

Aga kust neid nii palju võtta, neid ütlejaid?
Ma usun, et 90 protsenti inimestest, kellele on öeldud, et ära siin sõida, ei teeks seda. Tegelikult mõistuse puudulikkus on eesti inimese kõige suurem probleem. Rumalus. Teadmatus. Ja sellepärast tuleb lapsest peale võimalikult aktiivselt põhitõdesid pähe taguda.

Rumalusi tehakse ka Eesti metsades. Esitasime lasteküljel sellise küsimuse: kui Teil oleks tükk head metsa, mida sellega teeksite?
Mul on olemas kolm hektarit metsa – väike tükk. Eesti häda ongi selles, et väikese maatüki omanikel ei tasu metsa muud moodi majandada, mil raiuda. Eestis kordub tegelikult esimese Eesti Vabariigi algus, kui Vabadussõjast tulnud meestele jagati talusid, aga talu ehitamiseks ei olnud kusagilt mujalt raha võtta kui ainult metsast. Ka tol ajal raiuti metsikult. Selles mõttes peab vene aega kiitma, et nii mõnelgi piirkonnal on okastraat ees olnud: kui 1940. aastal oli Eesti 28 protsenti metsaga kaetud, siis täna on kusagil 52 protsenti.
Nii kummaline kui see ka ei tundu, aga väikesed metsaomanikud on Eesti metsale ohtlikud.

Soomes on nad ühinenud ühistutesse.
Just. Täpselt nii, nagu ma selle kolme hektari puhul ei tea. See on umbes 40-aastane harvendusraie jaoks küps kasemets. Aga kuna seal on sündinud minu isa ja mets asub otse talukoha kõrval, ei suuda ma otsustada. See olukord võib viia niikaugele, et ühel päeval võib tulla torm ja mets on hunnikus. Lohutan end sellega, et kui ma mitte midagi ei tee, ei juhtu ka midagi halba, sest metsal pole ju inimest tarvis. Inimesel on metsa vaja. Kui tuleb torm ja selle lõpuks hunnikusse lükkab, siis leiab putukas endale elukoha ja lind midagi söögiks, ja nii edasi ja nii edasi. Nii et ma ei kiirusta. Mul peab olema päris suur häda käes, enne kui kirve otsin.

Kas Te oma metsa taraga piiraksite?
Laisa inimesena ma ei paneks üles silte: “eramaa”, “ära tule” jne. Eesti inimene vajab palju füüsilist ruumi, et üksi olla. Ära ajama ma tõenäoliselt ei läheks kedagi, aga mõtleks küll, et mis nad käivad siin.

Soomes on ju igaüheõigus leebem kui Eestis, seal võib jalutada erametsades päikesetõusust päikeseloojanguni...
Eestis võib ka, kui mets pole just taraga piiratud. Tõenäoliselt algatatakse Eestis – pakun viie aasta pärast – hulk huvitavaid kohtuprotsesse. Kui keegi on käinud kellegi metsas seenimarju korjamas, mida viimane on kasvatanud seal majanduslikel eesmärkidel.
Niisiis, Soome leebest seadusest. Mul on tuttavaid soomlasi, üks neist elab maal, küla servas. Ja seal on juhtumisi päris hea marjamets. Tema ei saa panna silti üles – eramaa. Ta paneb sildi “kuri koer”, endal aga koera ei ole. Väga inimlik! Nii et kui Soomes ongi teine seadus, siis ma ei arva, et seal rohkem sõbralikkust on.
Tegelikult sõltub kõik kõndijast, et tema austaks teise inimese õigust privaatsusele, et ei roniks enda jaoks kõige otsemat teed otsides tingimata kartulikeldri ja kemmergu vahelt läbi.

VEIDI AMETILKKU JUTTU
Kas Keskkonnaministeeriumis on hea õhk?
Hmm, inimeste mõttes läheb järjest paremaks. Aga mis majasse puutub – no mida head ja tervislikku saab olla hoones, mis asub ühe suure magistraali ääres. Suvel on siin palav ja talvel ülemisel korrusel külm. Õnneks võib soojemal ajal uksest välja astuda ja maja tagant pargi leida, kus saab mõtteid koguda. (Ministeeriumi maja asub Toompuiestee ääres ·nelli tiigi lähedal.)

Ministeeriumil on vist mõte kolida?
Muidugi on, kuna ministeerium asub linna peal laiali: Koplis, Lagle tänaval, Mustamäe teel, Rävalas, Toompuiesteel kahes majas. Ministeeriumi, mis asub korraga mitmes kohas, on puhttehniliselt üsna raske juhtida. Plaanis on ehitada uus hoone. Selle jaoks ei küsita riigieelarvest eraldi raha, vaid ehitamine peab toimuma nende vahendite arvelt, mis on võimalik saada olemasolevate majade müügist. Ma usun, et on mõnusam, kui inimesele ei pea siia majja tulles ütlema, et nüüd jalutage hoopis Koplisse või Rävala puiesteele.

Kas uus maja peaks tulema Pelguranda?
Jepp, peaks tulema. Kolde puiesteele merepoolsesse külge. Ma loodan, et see maja ehitatakse suhteliselt keskkonnasäästlikult. See tähendab, et majal võiks olla vähemalt maaküte, mis annab umbes 30-protsendise kokkuhoiu. Ehitusmaterjalide osas tuleks eelistada keskkonnasõbralikumaid.

Kui keskkonnasõbralikke?
Ei ole vaja ehitada monumenti tänasele tehnoloogiale, mis on kallis. Aga esialgu pole veel hoone projektigi. Kuna seda valitsust on jäänud pisut üle aasta, siis järgmine minister saab tõenäoliselt linti lõigata. Minu asi on protsess käima lükata.

Mis on Eesti peamine keskkonnaprobleem?
Ka erialaharidusega inimesed kujutavad Eesti keskkonda väga erinevalt ette. Kõik sõltub vaatenurgast. Mõned võivad täiesti rahulikult öelda, et Eesti peamine keskkonnaprobleem on põlevkivi – kindlasti on see mõneti õige. Mõni mõtleb, et Eesti keskkonna peamine rikkus on põlevkivi – jälle mõneti õige. Samas võib väita, et Eesti põhiline keskkonnaprobleem on põllumajandusreostusest tekkiv lämmastik. Võime öelda, et meie põhiline rikkus on laia tööhõivega maapiirkond – viimane põhjustab aga paratamatult kasvavat lämmastikureostust. Kõik on suhteline. Probleeme ei saa käsitleda ainult keskkonna aspektist, probleemid on komplekssed.

Kui Te ei oleks uude valitsusse ministriks edasi saanud jääda, millised projektid oleksid siis pooleli jäänud?
Arvan, et suurem osa asju sai tehtud, mis olid plaanis. Saastetasud tõusid. Eestis on saastetasud olnud naeruväärselt madalad – aga see on peamine ressurss kõikvõimalike keskkonna investeeringute jaoks. Nüüd on aastani 2005 asjad paigas, tasud tõusevad igal aastal.
Loodushoiutoetused toimivad teist aastat järjest. On tähtis, et looduslikult väärtuslikes piirkondades elavad inimesed saavad nende hooldamise eest mingit rahalist tuge. Tuleks kaaluda mõtet, et mõnel pool saaks taastada puisniite, aga see on muidugi kallis.
Mis oleks võib-olla jäänud pooleli – kuigi ma ei usu – on loodusmajade võrgu väljaarendamise plaan. Kuid arvan, et ükspuha, kes oleks minu asemele tulnud, oleks ta leidnud, et see on oluline teema ja sellest poleks mingit segadust tekkinud. Linnapeadega on sellest nii palju juttu olnud, et initsiatiiv on täna peaaegu väljaspool seda maja.



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?