3/2007



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Minu kohtumised kaladega

Kalu pildistada pole lihtne, ärge arvakegi, et võtad aparaadi ja teed klõpsu. Sest kalad elavad ju vees, ei lenda õhus – tavaliselt. Autoaknast saab pildistada karu, aga mitte kalu.a karu, aga mitte kalu

Et jõuda pildistamisobjektini, peab loodusfotograaf saama kala kas akvaariumi või siis ronima talle vette järele. Aga kuna paljud kalaliigid elavad nii sogases vees, pole pilditegemine nende elukeskkonnas võimalik. Kui tahaksid ikka kõik Eesti komveerandsada kalaliiki fotole saada, tuleb paratamatult appi võtta akvaarium.
Käesolevas loos me vette ei roni, vaid tõstame kalad fotoaparaadile sobivasse paika.

Nolgus, uriseja
Need suure peaga kirjud kalad on nolgused. Kalad jäid võrku mõned head aastad tagasi üle 30 m sügavusel Tagalahes Saaremaal. Vihmasajune noor torm ei tahtnud hästi merele lasta, aga pidi ju minema, sest võrgud ja loomus oli vaja kaldale tuua. Nende nolgustega seostub ikka tuulest viidud tutimüts, kõrged lained, väikesed meri pühvlid ja mõned prisked tursad.
Kirevad ja värviküllased nolgused elavad kuni 60 meetri sügavusel mere põhjas ja võivad kasvada Läänemeres kuni 35 sentimeetri pikkuseks. Kala koeb talvel ja tema sagedasim saakloom on arktilise päritoluga merikilk. Toidusedelisse kuuluvad veel kirpvähid, hulkharjasussid, balti lamekarp ja mitmed kalaliigid, kellest jõud üle käib. Nolgusel, nagu meripühvlilgi, on iseäralik võime tekitada urisevat häält. Kätte võetud kala ajab lõpusekaaned laiali ja tekitab pingutatud lihastega vibratsiooni ja madalat heli. Eriti kui kurgu alt kõdistada. Mõnedki kalamehed kutsuvad teda ekslikult merikuradiks, kes on hoopiski ookeanikala. Päris õige merikuradi skelett on leitud kord ka Saaremaa rannast.

Harjus, tüümiani lõhnaga
Telefonikõne Virumaalt otse Selja jõe äärest: “Tule kohe, harjus ämbris!“ Kahe tunni pärast olin kohal, akvaarium pakiruumis, kaamera ka. See umbes 30 sentimeetri pikkune iludus tuli kiirevoolulisel jõelõigul seirepüügil kalateadlaste elektripüügiriista kahva sisse. Pildid tehtud ja kala kodujõkke tagasi. Nähtavasti elab ta seal praegugi, kui saarmas pole nahka pistnud. Harjus on kaitsealune kalaliik, kelle püük Eestis on keelatud aastaringselt.
Harjus on üks meie vete ilusamaid kalu.
Tal on võimas ja vikerkaarevärvides küütlev seljauim, mis muutub eriti kirkaks enne kudemist maikuus. Jahedalembene kala elab kiirevoolulistes allikarikastes ja taimestikuvaestes kruusaliivase põhjaga jõeosades. Kudemist alustades keerab isaskala suure seljauime emase ümber ning surub ta sabaga vastu kruusa. Seejärel heidetakse mari ja niisk ning kaevatakse koos pinnasesse. Harjuse lemmiktoiduks on puruvanad, aga ka kirpvähid ja õhuputukad. Ärn – nagu teda mõnel pool nimetatakse – lõhnab nagu tüümian ehk aedliivatee, tal puudub klassikaline “kalahais”.

Emakala, eluspoegija
Läksin novembrikuu lõpus varahommikul kodurannast merele räimevõrke nõudma, rahulik plekksile meri oli, nagu järv. Räime tuli keskmiselt kenasti ja võrgu alaosas tinanööri lähedal vonklesid mõned emakalad kui ussid. Merevee, kruusa, kivid ja kalad võtsin koju kaasa, et seal rahulikult pildistada. Aga kala polnud rahulik ega tahtnud hetkekski paigal püsida.
Sileda nahaga soomusteta emakala elutseb mere põhjas kuni 25 meetri sügavuses vees. Ta on Läänemeres ainuke poegiv kalaliik. Emaskala ei koe, vaid isane viljastab marja emaskala kehas. Seal arenevad marjateradest maimud, kes on kohe pärast sündi võimelised iseseisvaks eluks. Jõulude paiku käib emakalal poegimine täie hooga. Poegiva kala toiduks on rikkalik põhjaloomastik. Teda ennast noolivad tursad, ahvenad ja muidugi kormoranid, kes peavad emakalast väga lugu, nagu lõunanaabrid lätlasedki.

Koha, pesalohu kaevaja
Septembrikuu varahommikul tõukasime traallaeva Kallaste sadamakai servast lahti ja suundusime Peipsile katsepüügile. Esimene loomus keritakse pardale: päris palju koha, latikat, ahvenat, särge, haugi, sekka mõned lutsud. Nüüd tuleb kiiresti tegutseda, et koha ei kooleks. Ega ta eriti kaua vastu ei pea, kui korra tekile juba tõstetud. Lainetel loksuva ja mootoritest vappuva laeva vöörile olen aegsasti sättinud valmis akvaariumi ja selles tempinud järvevett tubli annuse kraaniveega, et vesi rohkem läbi paistaks. Valge laeva peegeldus akvaariumil, vibratsioon ja üle akvaariumi loksuv vesi, mis jätab piisad klaasile, teevad pildistamise eriti keeruliseks. See siin on noor, veidi üle 20 sentimeetri pikkune kohapoeg.
Kiisa ja ahvena sugulane koha elab kiiresti soojenevates, vähese läbipaistvusega, hapnikurikastes veekogudes. Koeb mais haabade lehtimise ajal, meres natuke hiljem. Isaskoha kaevab 1–3 meetri sügavuses vees liiva või kruusa sisse pesalohu, kuhu emane heidab pisikesed marjaterad. Isane jääb marjaga pesa valvama, ventileerides seda rinnauimede abil ning peletades eemale kutsumata külalisi. Koha kui röövkala toiduks on teised kalad ja väiksemad liigikaaslased ehk siis esineb kannibalism. Koha kasvab väga kiiresti ja võib saavutada pikkuseks üle meetri – kuni 130 sentimeetrit.

Linask, soojalemb
Olin juba öösel Mehikoormasse sõitnud ning sadamasse end valmis seadnud, sest väljasõit pidi algama kell viis hommikul ja polnud neid mehi ihusilmaga varem näinud. Nii läkski, päevi näinud popsuvas kaluripaadis asusime teele, taga laines järjestikku veel kaks väiksemat puupaati. Lastiks kalurikolhoosi lopsakatest aegadest pajatavad eluaegsed, kogu elu kaluriametit pidanud mehed. Suundusime Lämmijärvele mõrdu vaatama, päikesetõusu ajaks jõudsime kohale. Merikotkas oli kalavetel enne meid ja lendas mööda, priske latikas küüniste vahel. Visad mehed koukisid tohutu pikkade lattidega üsna sügavast veest mõrranööre, aerumees andis lakkamatult valu, et paati õigesti hoida. Panin linaski veeämbrisse, et kaldal pildistada. Rõõmsad näod ees, kiirustati loomusega randa tagasi.
Hakkasin autost välja tõstma akvaariumit, ja põmm-klirr-kolladi, mitu klaasitükki nurgast pudenes rohu sisse. Jeesusteip pani jälle vee pidama. Rannas pole kuskil vett, mis natukenegi läbi paistaks. Kõnnin nõutult mööda kallast ja kui imeväel marsib tuttav vanahärra Feodor Feodorov kalameeste saaki uurima. Kurdan muret, tema lahkelt naeratab ja ütleb, et kaev tal hoovis samas sadama lähedal. Nii tuligi see linask pildile.
Linask on ilus paks kala, kellele meeldib soe vesi, mudane põhi ja rikkalik veetaimestik. Linask elab ka mere lahtedes. Paksu nahaga erakordselt vastupidav kala talub hästi hapnikuvaest ja happelist veekeskkonda ning kuni +40 °C veetemperatuuri. Kuuma ajal poeb kala mudasse ja langeb suveunne, vees alla +8 °C seevastu talveunne.



Tiit Hunt
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet