4/2007



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Reisikiri
Tibatilluke vihmamets suures linnriigis

Singapuri linnriik ei koosne ainult pilvelõhkujatest ja kaubanduskeskustest, nagu pealtnäha arvata võib. Saareriik, mis on Hiiumaast väiksem ja kus elab pea 4 miljonit inimest, mahutab endasse veel midagi: Bukit Timahi Looduskaitseala, kus leiab ühe liikiderikkaima ökosüsteemi kogu planeedil.

Macaca fascicularis.
Asudes ainult 12 km kaugusel südalinnast, sisaldab see vihmamets rohkem liike kui terve Põhja-Ameerika kontinent ning uusi eluvorme avastatakse siin veel tänapäevalgi.

Esimene asi, mida lennujaamast väljudes
tunnen, on tappev niiske kuumus.
Järgmiseks tunnen, kui erinev ma kõigist
olen. Ümberringi sagivad tumedapäised aasialased ja teevad oma igapäevaseid toimetusi.
“Kuum ilm täna,” ütleb taksojuht Xiang
kõva aktsendiga, peaaegu arusaamatus
inglise keeles, ja keerab konditsioneeri
põhja. Singapur asub laiuskraadi ekvaatorist
põhja poole, mis annab õiguse seda
pidada vähemalt teoreetiliselt põhjapoolkera
maaks.
“Praegu peaks siin ju suvi olema?” küsin
uudishimulikult.
“Ei, siin pole aastaaegadel vahet midagi.
Ekvaatoril ei ole aastaaegu. Sama kuum
ja niiske on kogu aeg. Detsembris ja jaanuaris
ainult sajab tihedamini.”
Tee lennujaamast kesklinna võtab
umbes pool tundi autosõitu. Selle ajaga
oleme pool saareriiki juba läbi sõitnud!
Rombi kujuline saar on kõige laiemates
kohtades 23 km põhjast lõunasse ja 42 km
idast läände. Maa-alal, mis jääb suuruselt
Tallinna, Keila, Kiisa ja Kostivere vahele,
trügib neli miljonit inimest ühes maailma
rikkaimas riigis. See rikkus on aga
suhteline. Pool saart on läbi sõidetud, aga
loodust, isegi mitte maakohti või külasid,
lihtsalt ei ole. Ümberringi on saareriigi ainukese
linna eeslinnad.
Reservaat – ainult mõned
peatused kesklinnast
“Ei noh, miks meil siis loodust ei ole,”
arutleb Xiang. “Meil on näiteks loomaaed
ja aviaarium. Seal näeb loomi, kes kunagi
saarel elasid.”
“Aga taimi?” küsin vastu.
“Jaa, meil on ka parke. Aga kui õiget
metsa tahad näha, mine Bukit Timahi reservaati,
seal on vihmamets. Ja ahvid vabas
looduses.”
Unusta loomaaed, mõtlen järgmisel
hommikul ja sean sammud bussipeatuse
poole.
“Bukit Timahi Rahvusparki,” ostan pileti.
“Lähed loodust vaatama?” küsib bussijuht
tüüpilise hiina aktsendiga. “Seda meil
palju pole.”
Istun ja vaatan aknast mööduvaid
templeid, kaubanduskeskusi ja elamurajoone,
kui äkki hüüab bussijuht: “Sinu
peatus!”
“Bukit Timah?” küsin segaduses. “Me
oleme ju alles linnas!?”
“Jaa,” vastab bussijuht laia naeratusega.
“Ega siin palju rohkem “maaks” ei lähegi.
Lähed siit sillalt üle kiirtee ja teisele poole.
Poode näed ja templit? Nende vahelt läheb
väike tee reservaati.”
Niipalju siis loodusest Singapuris,
mõtlen endamisi ja löön kaardi veel kord
lahti. Saare 650 ruutkilomeetrist võtab
linn enda alla vähemalt poole. Ülejäänud
maa on jäetud parkidele, veehoidlatele,
istandustele ja sõjaväele. Parkidest on
enamus linnapargid või mänguväljakud.
Keset saart on kaardil roheline laik, Bukit
Panjangi Loodusreservaat, ja selle
lõunapoolses nurgas tilluke Bukit Timahi
loodusreservaat, mis on nime saanud
Singapuri kõrgeima mäe järgi. Just siin
on peidus saareriigi ainuke vihmamets,
mida mitte kunagi ei ole raiutud. Lausa
iroonilises vastuolus looduse vähesusega
ülejäänud saarel on see 164-hektariline
pargike kõik, mida Singapuril on vaja, et
olla taimeliikide rikkuse poolest ees kogu
Põhja-Ameerikast. Džungel on 100 miljonit
aastat vana ja kasvab enam-vähem sellisena,
nagu ta kattis tervet saart enne kui
Inglise kolonialistid aastal 1819 oma jala
siia maha panid.
Wallace jahtis
siin putukaid
Pargis ootab suur
ja korrashoitud
külastajatekeskus
raamatupoe,
kohviku ja inforikka
näitusega,
mis teatab, et Bukit
Timah on asutatud
aastal 1883
ning on üks Singapuri
vanimaid looduskaitsealasid. Siin
on teadlased rohkem kui 100 aasta jooksul
käinud liike uurimas. Üks kuulsamatest
oli Inglise loodusteadlane Alfred Russel
Wallace, kes koos Charles Darwiniga evolutsiooniteooriale
aluse pani. Kui Wallace
siin aastal 1854 Malai fl oora- ja faunauuringut
alustas, korjas ta reservaadist
kahe kuu jooksul 700 eri liiki mardikaid!
Peamine oht, mis Wallacet hirmutas,
olid sel ajal pargis elanud tiigrid. Oma teoses
“Th e Malay Archipelago” kirjutas ta, et
putukate jahtimine puukändude vahel oli
“üsna närviline töö”, kui need julmad loomad
põõsas luurasid. Peaaegu sama ohtlikud
olid tiigrilõksud – viie meetri sügavused
augud, mis metsa alla olid kaevatud.
Suured imetajad on kadunud
Th omas Leong, kes reservaadi informatsiooniletis
töötab, räägib, et viimane tiiger
(Panthera tigris) lasti siin maha aastal
1924. Kuid lisab kohe minu õuduseks, et
tänaseks on tiigri ökoniši üle võtnud hiigelmadu
nimega võrkpüüton (Python
reticulates). Palju teisigi suuri imetajaid
on paraku pargist kadunud: lapunder
(Macaca nemestrina), leopard (Panthera
pardus) ja pantrik (Neofelis nebulosa),
hirvlased tumesambur (Cervus unicolor)
ja muntjak (Muntiacus muntjak) ning
metssiga. Suurte imetajate populatsioonid
ei kipu nii väiksel territooriumil, nagu
seda on 164 hektarit, ellu jääma.
“Kas ahve ikka näha saab?” küsin põnevusega.
“Keset päeva väga harva,” vastab Mr
Leong, “ahvid liiguvad rohkem hommikul
ja õhtul, siis kui jahedam on. Suuri sisalikke
ja teisi roomajaid on lihtsam keskpäeval kohata.”
Metsa all tundub, nagu ma oleks Singapurist
miilide kaugusel. Paks mets, õhk on
puhas. Pargis on mitu märgistatud rada.
Valin selle, mis mäe otsa viib. On ikka tihe
džungel, mõtlen endamisi. Taielik ürgmets.
Suured lehed, oksad ja liaanid ripuvad
üle raja. Siin võib vabalt tiigrit põõsas
ette kujutada.
Avastamata putukad
Ämblikke on igas suuruses. Need, kes
võrgukudumiseks liiga suured, hüppavad
oma ohvrile peale. Lootes, et nad kogemata
ei hüppa suhu pealtnäha ilusale orhidee
moodi lillele (Nepenthes raffl esiana), kes
ämblikuampsust ära ei ütleks. Kohalikust
sajast sipelgaliigist suurim (Camponotus
gigas) jalutab mulle aeg-ajalt rajal vastu.
Loen, et pargis on kahtlemata suur,
kuid vägagi umbmäärane arv putukaid:
“kuskil 10 000 ja 73 000 vahel.”
Mets on muutlik, kui ma rada mööda
edasi astun. Siin-seal on suured puud maha kukkunud ja metsa katuse päikesele
avanud. Sellistes kohtades kasvavad madalamad
taimed, kuniks uued puud jälle
kõrgeks kasvavad ja valguse ära varjavad.
Kuid vaatamata sellele, et mets niimoodi
pidevalt muutub, on liikide koosseis siin
väga stabiilne. Puud kasvavad samamoodi
nagu juba miljonite aastate eest, selles
osas ei ole siin kaitsealal midagi muutunud,
kirjutavad teadlased.
Järsku krabiseb midagi kuivanud lehtedes.
Ainult mitte see tiigri ökoniši üle
võtnud püüton, on mu esimene mõte.
Olen abist liiga kaugel, pole juba tundide
viisi ühtegi inimest näinud. Lehtede vahelt
tuleb välja suur pea harulise keelega, mis
käib suust sisse-välja. Seisan kivistunult
temast paari meetri kaugusel, ei julge liigutadagi.
Öeldakse et agressiivsete liikide
puhul pole ärajooksmine tark mõte. Kuid
siis näen õnneks, et elukal on jalad. Kohmakalt
jalalt jalale tuiates jalutab lehtede
alt välja meetripikkune bengaali varaan.
Vaatab mulle korraks otsa ja jätkab rahulikult
lehtede alt putukate otsimist. Milline
imeline suur olevus. Ja milline kergendus!
Singapuris elab nimelt 75 liiki madusid,
kellest peaaegu pooli võib leida ainult selle
pargi piirides.
Bukit Timah – liigirikkus võib kaduda
Lõpuks keerab rada mäe suunas üles.
Mets muutub niiskemaks ja lopsakamaks.
Singapuri kõrgeim mägi jääb Munamäele
poolega alla. Peaaegu 164-meetrine
küngas koosneb vulkaanilisest graniidist,
millest suur osa Singapuri linnast on üles
ehitatud. Karjäärides, kust 50 aastat tagasi
lõhati graniiti, võib nüüd suplemas
käia. Mäe tipus on Singapuri telemast,
seda valvav politseijaam, piknikulaud ja
kivi, millesse on raiutud mäe täpne kõrgus
ja geograafi lised koordinaadid. Kuid
vaade linnale ja ülejäänud saarele jääb
kahjuks paksu metsa taha.
Teel mäetipust alla on raja kõrval
ahvisöötmise keelusilt: “Trahv 10 000
dollarit.” Kas tõesti, mõtlen põnevusega,
härra Leong ütles ju, et ahve päeval
ei näe. Aga nüüd on ju juba õhtupoolik?
Jalutan allapoole, kus kaks ameeriklast
pingsalt puulatvu vahivad. “Vaata, ahvid!”
hüüavad nad mulle kätega vehkides.
“Seal! Ja seal, ja seal!” Terve puu on
ahve täis. Hüppavad oksalt oksale, nopivad
mingeid kollaseid puuvilju ja siis
istuvad maha sööma, jõllitades meile
suurte silmadega vastu.
Makaakide perekonda kuuluval liigil
Macaca fascicularis on vihmametsas
tähtis roll. Mõnede puude seemned idanevad
ainult siis, kui nad on läbinud ahvi
seedimissüsteemi.
“Kahjuks on just see tõik seotud meie
suurima probleemiga,” ütleb härra Leong,
kui ma tagasi pargikeskusesse jõuan. “Vanasti
uuendas see park ennast ise. Nimelt
oli Bukit Timah ühendatud Singapuri saare
teiste reservaatidega, kuni aastal 1986
kiirtee Bukit Timah Expressway ehitati.
Siis lõigati see ühendus katki. Loomadele
ei meeldi isoleeritud aladel elada ning
mitmed tähtsad loomaliigid, kes viljastasid
ja levitasid meie puude seemneid, on
tänaseks pargist kadunud. Nüüd ripuvad
viljad puu otsas ja ei idane, nagu peab.”
Bukit Timahis kasvab praegu üle 800
liigi selliseid vihmametsa taimi, mis mujal
on kadumas. Peaaegu kõik maailma
troopilised vihmametsad asuvad arengumaades,
kus neid siis rahapuudusel
kiiresti raiutakse, Singapuril kui rikkal
maal on eeliseid. Ent kauaks? Ka kohalik
liigirikkus võib kaduda, kuna park on
vaesestunud suurte imetajate kadumise
näol, kel oli täita oma roll kohalikus ökosüsteemis
Pargi kuulsaimad imetajaid on ööloomad.
Jaava soomusloom (Manis javanica)
pole end aga viimastel aegadel pargis
näidanud. Teadlased kahtlustavad,
kas teda enam siin üldse leidub. Perfektse
puutüve värvi maskeeringuga Colugo
(Cynocephalus variegatus) libistab end
mööda puutüvesid membraani abil, mis
ta kaela, jäsemeid ja langevarju moodi
lahtilevitatud saba ühendab. Nagu mitmed
vihmametsade liigid, on seegi liik
ohus Kagu-Aasia suure metsaraiumise
tõttu.
Singapuri linn
Singapuri linn on segu Euroopa ja Aasia
kultuurist. Lähemal vaatamisel leiab Inglise
koloniaalarhitektuuri ja Uue Maailma
pilvelõhkujate vahel värvikirevad etnilised
linnaosad: Chinatown, Little India,
Holland Village, Arab Street ja Geylang
(Malaisia linnaosa). Kõrvuti ristiusu kirikutega
seisavad hindu templid, budistlikud
templid, islami mošeed. Itaalia pitsarestoranide
kõrvalt võib valida Hiina,
India, Malaisia, Indoneesia, Filipiini, Tai,
Kambodža ja Vietnami köökide vahel.
Ning takso asemel võib võtta rikša.



Katrin Holmsten
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet