4/2007



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Lindude suvine sügisränne

Metsvindi pojad
Arne Ader
Sügisränne toob paljudele meelde septembri ja oktoobri oma haneridade ja kurekolmnurkadega.

Aga minge juulikuu õhtul paar tundi enne päikeseloojangut mõne Põhja-Eesti neeme tippu,
näiteks Paldiskisse või Viinistusse ning vaadake pingsalt mere pinda – kindlasti näete musta värvi ahelikke vingerdamas läände – mustvaera isaslinnud on kiirustamas Valgelt merelt Soome lahe kaudu Läänemere lõunaosadesse.

Mis on sügisränne?
Lindude sügisränne tähendab oma pesitsuskohast lahkumist. Mingeid üldisi kategooriaid on raske eristada; rändestrateegiaid ja -graafi kuid on peaaegu niipalju kui linnuliikegi. Tavaliselt noortel ja vanadel lindudel on erinev rände ajastamine. Mõnedele isastele veelindudele on iseloomulik vaheränne sulgimisaladele, mis on vaheetapp enne talvitusala, osadel ühtlaselt juba talvitusala. Mõistest ränne eristatakse veel invasiooni, nähtust, kus paigalinnud lähevad liikvele aladelt, kus nende populatsioonil on tekkinud toidu saadavusega võrreldes üleasustus.

Sügisränne algab … kevadel
Linnuhuvilised tõdevad igal maikuul rannikualadel veidrat pilti: Läänemerel ja Fennoskandias pesitsenud haha, sõtka ja jääkoskla isaslinnud on lendamas juba lõunasse, läände ja edelasse. Ent Lääne-Siberi aladel pesitsejad, näiteks merivardid ja lagled, lendavad vastupidises suunas. Nähtusele on muidugi lihtne ja loogiline vastus. Läänemere saarestikes pesitseval hahal on pesakonnad vetel juba ujumas, kui arktiliste alade pesitsuskohad on veel üle meetrise lume all.

Ruttu minema!
Paljudel liikidel on rändestrateegiaks pesitsusaladelt lahkumine kohe, niipea kui võimalik. Enamiku veelinnuliikide isaslindudele tähendab see otsemaid pärast pulmamängu lahkumist – oma järglasi nad enamasti ei jõua nähagi. Ega kõikide veelinnuliikide mammadki just palju “humaansemad” ole. Sõtkas jätab juuni lõpus-juulis pojad, enne kui need veel lennuvõimelised on, omapäi ojade ja järvekeste peale. Siiski osade sukelpartide vanad emaslinnud ja sama hooaja järglased rändavad ikka enam-vähem samal ajal, vahel ehk pesakondadenagi.
Ega meessugu pole nüüd partide tõttu vaja shovinismis süüdistada – mõnedel kurvitsatel lahkuvad emmed enne papasid. Kui munad on munetud (igal juhul emaste poolt!), siis mõnedel liikidel jäetakse ülejäänud pesitsemisega seotud kohustused isastele. See tähendab teatud liikidele poegade eest hoolitsemist, osadele ka munade haudumist. Mai lõpus ja juunis lahkuvad või rändavad läbi näiteks koovitaja ja tumetildri (ei pesitse Eestis) emaslinnud, kes “kodustest töödest” pole üldse huvitatud.

Miks nii vara?
Oma pesitsuskohalt otsemaid lahkumisele on pakutud erinevaid põhjusi. Teise sugupoole lahkumine vähendab toitumiskonkurentsi oma enda poegadega – elujõuliste järglaste võimalikult suur arv on ju iga isendi eesmärk. Teine põhjus on ehk lõunapoolsetel aladel toidu kergem saadavus ja väiksem energiakulu keha termoregulatsioonis. Tiirud ja kurvitsad, kellel pesitsemine untsu on läinud, lahkuvad pesitsuskohast otsemaid (juhul kui järelpesitsemiseks pole võimalust). Tuttpüttide vee peal ujuvad pesad hävitab sageli massiliselt torm ning õnnetust kogenud linnud hakkavad kogunema kesksuvel lahtedele, näiteks Pärnu lahele. Järglased vetele saanud tuttpütipaarid alustavad sügisrännet alles septembris ja oktoobris. Teatud kaugrändurid, kes saavad suguküpseks alles mitme aasta pärast, jäävadki mõneks aastaks oma talvitusalale (näiteks räusk ja kalakotkas).

Juunis-juulis
lahkujad Suve alguses ja keskel rändavad juba eelnevalt mainitud liigirühmad – kajakad, tiirud, kurvitsad, veelinnud. Kui tuleks määratleda liigid, kes lahkuvad Eestist kõige varem, peaks võrdlema pigem rände lõppemis- kui algamisaegu. Võrdluse teevad problemaatiliseks liigid, kes ka talvituvad Eestis ja lähialadel Läänemerel. Näiteks naerukajaka massränne (ka noored) on juuli lõpuks läbi, kuid jätkub läänerannikul üha nõrgenevana veel detsembrini. Kalakajakal asendavad meie enda lahkuvat populatsiooni põhjakaartest saabujad. Ka meil pesitsev enamik kurvitsaliike on lahkunud juuli lõpuks, kuid põhjapoolsetel aladel pesitsenud isendeid kohatakse paljude liikide puhul regulaarselt veel septembri keskpaigani.
Augusti alguses suurima kindlusega julgeme väita sügisrände juba praktiliselt lõppenuks randtiirul. Liik, kes lendab igal sügisel antarktilistele aladele, ei või tõesti kaua pesitsusaladel viivitada. Randtiiru rände teekond kestab mitu kuud ainuüksi ühes suunas. Üksikuid randtiiru isendeid kohatakse Eestis veel augustiski.

Kaugrändurite mass lahkub augustis
Kui Eestis tuulevaiksel augustiööl radaripilti jälgida, siis spetsialistid tunnevad ära lindude tekitatud märke monitoril – lehelinnud, põõsalinnud ja teised värvulistest kaugrändurid on oma teekonnal Aafrikasse ja Aasiasse. Ränne, mis jätkub hommikuti suurtes kõrgustes ja jääb inimsilmale märkamatuks, on tegelikult isendite arvu poolest kõige võimsam. Ainuüksi Fennoskandias kõige arvukamat liiki, salu-lehelindu on liikvel miljonite viisi, kuid linnud ei koondu peatudeski eriliselt hingematvaks vaatemänguks. Augusti-septembri vahetuses tuulevaiksel päikesepaistelisel hommikul tuleb vaadata puude ja põõsaste võrasid, kuhu paistab päike – seal käib kiire sagimine, kui rändelt laskunud linnud otsivad putukaid, et teekonna jätkamiseks jõudu taastada. Ränne jätkub päikese loojudes. Öösel rändamisel on omad eelised. Toidu otsinguks jääb kogu valge aeg. Siiski kõik putuktoidulised rändurid ei ole öörändurid. Kalda- ja suitsupääsuke väh e n - davad vahemaad talvitusalale päikesepaistes. Ööseks koondutakse magama suurtesse parvedesse märgalade roostikesse. Suurimates kogumites on üle 10 000 isendi. Kaldapääsukesed lahkuvad enamasti augusti lõpuks, kuid suitsupääsukesi rändab usinalt kogu septembrikuu ja veel mõnevõrra oktoobriski. Pääsukestel ei olegi toitumisega probleeme, sest õhust putukate püüdjatena võivad nad toituda ühtlasi rändelennul. Augusti lõpus toimub ka kahe muu, peamiselt päevaränduri hänilase ja metskiuru intensiivne lahkumine.

Röövlindude “kruvid”
Augustis toimub muidugi värvulistele lisaks ka teiste suleliste rännet. Jahihooaja alguseks, 20. augustiks on madalatele lahtedele kogunenud juba suur ports ujuparte, kes Eestit ainult läbirändel külastavad. Ujupartide ränne kulmineerub siiski septembris. Soopardid, viupardid ja piilpardid on kevadega võrreldes veel kõik ühesugused hallid – kirevad isaslinnud on suve jooksul sulginud puhkesulestikku. Kirevust hakkavad nad tagasi saama sügisrände lõpul, novembris.
Augusti lõpus algab ka röövlindude ränne. Vanad herilaseviud lahkuvad augusti ja septembri vahetuses. Tüüpiline vaatepilt on, et tõusva õhuvooluga kohta koguneb erinevatest suundadest isendeid, kes tiibu liigutamata hakkavad kõrgustesse keerutama. Tekib kruvi, kus ülaosast hakkab isendeid kõrgust aeglaselt kaotades liuglema rändejoone suunas ja alla osasse tuleb juurde isendeid, kes on näiteks pärast eelmisest kruvist lahkumist kõrgust kaotanud. Kruvi ülemises osas linnud on isegi üle kilomeetri kõrgusel ja palja silmaga neid ei näegi. Kui liuglemiskõrgus on kaotatud, tekib tihti kuhugi uus kruvi.
Nii rännates säästavad röövlinnud ja teised purilendurid sõudelennu peale kuluvat energiat. Kruvides võib olla mitmeid röövlinnuliike, Eestis peamiselt viusid (herilase-, hiire- ja hilissügisel ka karvasjalg-viu). Eesti “röövlikruvides” on mõnikord oma sadakond viud, lõunapoolsetel aladel võib isendite arv olla palju suurem. Samamoodi kasutab tõusvaid õhuvoolusid ära valgetoonekurg, kes augusti lõpuks suuremas osas Eestist lahkunud on. Valge-toonekure tiirutavad parved on oma koondumiskohtades Musta mere ja Vahemere ääres mõnikord isegi 10 000 isendi suurused. Sellist vaatepilti Eestis kahjuks ei näe. Juuli-augusti vahetuses mudastel randadel arvukad kurvitsad vähenevad augusti esimesel poolel. Vanade (st mitte antud kalendriaastal sündinute) kurvitsate ränne on möödas, kuid noored linnud alustavad hulgi läbirännet alles augusti viimasel dekaadil. Eesti märgaladel kohatavad kurvitsad on enamasti taigavööndi suurte soostike ja arktiliste alade pesitsejad, kelle rändeteekonnad küünivad 3000– 6000 kilomeetrini. Kurvitsatel on võime rännata peatumata ööpäevade viisi, isegi ühte jutti pesitsusalalt talvitusalale. Siiski, kui ilm rändeks ebasoodsaks muutub, näiteks hakkab tuul puhuma vastu või vihma sadama, koguneb sadu kurvitsaid mudastele merelahtedele, näiteks Tallinnas Kopli lahele. Põhitegelane on seal Hollandis ja mujal Lääne-Euroopa rannikul talvituv soorüdi. Hulgi näeme ka tutkaid, mudatildreid, kõvernokk-rislasid ja teisi.

Aafrikas peab sulgima
Meilt lahkumisega on kiire, sest ees ootab pikk distants ning ka seepärast, et Aafrikas peab jõudma enne tagasipöördumist sulgida. Suled ei ole igavesed ja vajavad uuendamist. Ja kui sulgimine läbi, on kiire juba pesitsusaladele minekuga, et sättida poegade koorumine täpselt ajaks, mil toidulaud kõige rikkalikum. Teadlased on märganud, et kaugrändurid pole oma rändegraafi kut globaalse soojenemisega suutnud piisavalt korrigeerida. Pruunselg-põõsalinnu poegade koorumise ajaks nende põhitoiduks olevad röövikud on juba jõudnud ära kaduda ja pesitsusedukus on langenud sagenenud näljasurmade pärast. Ainus viis oma pesitsusaega korrigeerida on varem sügisel lahkuda ja kevadel saabuda. Talvitusaladel viibimist ei või oluliselt lühendada.
Meie pesitsejatest lahkuvad siis kõigepealt ja loogiliselt liigid, kes peavad rändama kõige kaugemale Aafrika ja Aasia vihmametsadesse, savannidesse ja poolkõrbetesse. Värvulistest lähevad troopilistele aladele talvituma mets-lehelind, hänilane ja must-kärbsenäpp. Teised värvulised kas jäävad pidama enne vihmametsasid või rändavad neist mööda – lõunapoolkera savannidesse ja poolkõrbetesse. Linnuuurijad on märganud, et ega talvitusaladel alati koha peal kükitata – talvitumine võib tähendada pidevat liikumist toidu järel ja poolkera vahetamine võib toimuda talvitumise vältel.
Ligi pooled ränduritest on Eestist lahkunud või läbi tõtanud augusti lõpuks. Osakaal oleks veel suurem, kui okasmetsavööndi üks arvukaim lind metsvint ei võtaks rännet ette alles septembris. Ka salu-lehelinnu ränne jätkub veel hulgi septembri esimesel poolel. Päevarändurite vaatemäng ongi alles peamiselt ees. Augusti viimastel päevadel hakkab silma üha sagedamini kaure, raudkulle, sookurgi ja teisi. Linnuhuvilistele suurimad atraktsioonid algavad!



Loodusesober
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet