Mari ja Tanel on tavalised Tallinna koolilapsed…või siiski mitte päris tavalised. Vaatmata sellele, et mõlemad elavad suures kivilinnas Tallinnas ja käivad peenes koolis nimega Inglise KolledÏ, sunnib mingi vägi neid aeg-ajalt puujuurikates tuhnima ja raamat näpus mööda metsi kolama. Mari huvitavad puud. “Mõnus on metsas käia, kui vaatad puud ja tunned ta ära,” naerab Mari. Tanel armastab kõiksugu putukaid: ”Olen lihtsalt loodusemees,” iseloomustab ta end. Nii et, pole midagi imestada, kui ajakiri Loodus kohtas neid kahte, putuka- ja metsahuvilist, RMK Sagadi Looduskooli säästva metsanduse kursustel.

Mari ja Tanel, kujutage ette, et saate endale tüki metsa, nii paarkümmend kuni sada hektarit suur. Mida te sellega peale hakkaksite?
Mari: Antud hetkel midagi. Sõltub asukohast – et kas mul oleks võimalik endale sinna metsa juurde elamine rajada või peaks metsa maha müüma.
Kui on hea palkmets, siis maha ei saeks. Võibolla on see natuke isiklik asi, aga ei teki kohe sellist tahtmist metsa maha võtta. Kultuurilsed ja mittemateriaalsed väärtused on minu jaoks tähtsamad.

Mis need mittemateriaalsed väärtused on?
Mari: Näiteks metsas jalutada ja puhata.
Tanel: Kui see mets asuks linna lähedal, koliks sinna elama. Kui ta asuks kusagil kaugel Ida-Eestis, siis nii kaugele ma ei läheks.
Minu jaoks on ka metsa puhul need teised väärtused olulisemad. Mis ma mahamüümisest ikka saaks – korra suure raha ja siis on kõik. Varsti poleks seda suurt raha ka. Aga kui metsa pikemalt käes hoida, saab aja jooksul palju rohkem tulu, aga mitte rahas, vaid vaimselt.

Aga kui te ikkagi peaksite metsa majandama, kuidas te seda teeksite?
Tanel: Kuna mul endal pole puukütet tarvis, võiksin osa metsast, mis kütteks sobib, sugulastele anda. Muud ei teekski. Täiesti hooldamata ma metsa ei jätaks, osa mahakukkunud puid koristaks ära. Mõned jätaks alles ka – et putukad saaksid neis elada. Kui metsas kasvab marju ja seeni, on ka hea. See on ikka hoopis teine tunne, kui lähed oma metsa seenele.

Kas te oma metsale tara ehitaksite ümber? Mis te ütleksite, kui teised tuleksid teie kukeseeni korjama?
Mari: Mina ei ole kade oma kukeseenekohtade pärast! Mis puutub tarasse… endalgi oleks ebamugav metsa minna, kui peab üle tara ronima.

Aga jahipidamist lubaksite oma metsas? Kui naabri põllul käivad näiteks metssead?
Mari: Oleneb, kui suures mahus nad tahavad jahtida, hästi ei tahaks lubada. Aga kui need sead käivad naabri põllul, küllap tulevad siis minu põllule ka. Peab vist lubama jahtida.
Tanel: Ilma jahipidamiseta hakkama alati ei saa.

Kas teie sõprade hulgas on popp käia looduses?
Tanel: Pooleks – osa sõpru tegeleb sellega, osa ei tegele üldse. Te mõlemad õpite Tallinnas kesklinnas Inglise KolledÏis.

Kuidas siis teie – kivilinnalapsed – loodusega sina peal olete?
Mari: Mina olen käinud alates kolmandast klassist loodusringis, viimased kaks aastat olen osa võtnud looduskooli kaugõppetööst.
Tanel: Mul on aktiivne bioloogiaõpetaja Anu Parts, kes korraldab koolis bioloogianädalaid, viktoriine, suvel suvelaagreid. Looduskoolis hakkasin osalema poolteist aastat tagasi, aga enne seda olen asjaga ise tegelenud. Mulle meeldivad putukad. Pildistan, kogun ja uurin neid.