5/2007



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

sammud omas eestis
Kagust loodesse: Pikasilla–Holstre

Holstre mees Jüri Tõnisson ning tema pesulõks.
Om maid maailman tuhandit ja rahvit mitmit miljunit – ütsainus Mulgimaa. Ää kuri kui las olla ta – ku Pikässillast üle saa, suud anna mullal ma, kirjutas Hendrik Adamson 1919. aastal. Nii teeme meiegi Mulgimaa algust tähistava Põdrala valla sildi juures. Ema poolt mulk Juhani ronib üle Pikasilla teepiirde ja annab esivanemate maale suud, Järvamaa mees Ingmar pildistab kroonika jaoks pühalikku hetke.
Meie retke eesseisev lõik tõotab tulla paljuski kultuuriloolis-kirjanduslik, sest Mulgimaa kaart paistab päris kultuuriloolis- kirjandusliku nõelapadjana.
See maa on Eestile kasvatanud kindraleid, koolmeistreid ja kirjanikke. Pikasillast vaid mõne kilomeetri kaugusele Leebikule jääb luuletaja Henrik Visnapuu sünnipaik. Sinnapoole siirdumegi, eelistades pehmemal kõrrepõllul kõndimist kivikõvale asfaldile.
Peatume korraks allaaetud kärnkonna juures. Raisamatja juba töötab väsimatult, korraldab matusetalitust.
„Kas konn sai tee peal põntsu ja ronis siis põllule surema?“ küsin Ingmarilt.
“Ei,” naerab sõber mu inimliku taipamatuse üle. “Traktorist sõitis talle siinsamas otse peale.”

Rohtuvate kaevikute joon
Kaitsetud kui konnad traktori ees olid 1944. aasta septembrilahingute möllus Väikese Emajõe joonel tuhanded Vene ja Saksa sõdurid. Sakslased tegid kõik, et mitte paigalt nihkuda. Venelased püüdsid rinnet läbi murda, mis sadade ja sadade elude hinnaga viimaks õnnestuski.
Minu Leebikult pärit vanavanaema Minna rääkis, et siis pilluti ka parašütiste alla. Pikasillas kukkus üks kuhjavarda otsa. Rippus seal, soolikad väljas, aga kas venelane või sakslane, ei tea. Nii kõneles vanavanaema.
Rohtuvate kaevikute ja mälestuskildude katkematu joon ääristab Väikese Emajõe läänekallast praegugi. Kohe Pikasilla poe vastas, mäekünka otsas, seisab langenuid meenutav obelisk.

Ilusate nimede maa
Vanavanaema neiupõlvenimi oli Rosenberg ehk Roosimägi, Tõrvast pärit ema oma Lillimägi. Naabruses elasid Lilled, Lillested, Lillinurmed, Lillipuud, Lilliallikud, Roosipuud, Treufeldid ehk Truupõllud, Truuväljad. Helme kandis ehk undrukumulkide maal leidub muidugi ka teistsuguseid perekonnanimesid, kuid iluarmastus nimedes pälvib tähelepanu. Ehk suutis teistest varem kopikat kogunud mulk mõisnikule selgeks teha, et väärib kena nime?
Henrik Visnapuu sünnipaiga lähistel Leebikul loeme kõval häälel vihmasele päevale ette poeedi luuleridu kogust “Ränikivi”, luuletusest “Armastus-Surm” (Amor-Mors): “...näts` Virtsjärv, kodo hirmutava hüübi, nink ajoti mo Mulgimaa toop hõngo, kuis vanaesä juttest toda endä rüübi. Om imelisem juttest Mulgimaa: ei India, ei Kungla ega Samoa – kae latseke, o`musta toonekure, - nii äti põlvil kuulsi toda juttu...”

Lähkovi kolhoos
Leebiku vana koolimaja juures märkab Ingmar kuuse küljes rippuvat adrasahast valmistatud lokulauda. Kas käis see koolikella eest? Ei, adrakõlakas pidi andma ohusignaali nõukogudeaegsetel kolhoosi tsiviilkaitseõppustel, selgub kõnelusest kolme vanatädiga, kes endises koolimajas elavad. Kõik nad on ennemalt teeninud Ljahhovi kolhoosi, kes zootehnikuna, kes lüpsjana.
Nõukogude liidu kangelase Jakov Ljahhovi hukkumispaik jääb koolimajast mõnesaja meetri kaugusele. Selle juurde juhatab kaseallee. Rohkem kui poolesaja aasta vanused kased näevad kenad välja, alleealune rada aga on rohtunud, kirjad mälestuskivil loetamatud.
Noore lennuväeleitnandi, madalrünnakute meistri viimne, 153. lahingulend toimus 17. septembril 1944 Tõrva, Helme ja Kirikuküla piirkonnas, kirjutab Karl Veri oma raamatus “Tõrva” (1980). Seal seisab ka kirjas, et võitluses nelja Saksa hävitajaga süttis Ljahhovi lennuk põlema ja piloot suunas selle vastase kolonnile.
“Kolhoosile oli see kasulik,” kõnelevad naised. “Lähhov oli Gorkist pärit, sealsest autotehasest toodi meile mitu veoautot GAZ-53.”
Öelda “Ljahhov” ei olnud Helme kandi inimestele suupärane, hakati ütlema Lähhov või Lähkov. Kolhoos aga oli, vaatamata kangelasnimele, keskpärasest kehvapoolsem, mäletavad Helme inimesed.

Vann Murikatsi orus
Sõber napsab külatee ääres kasvavalt õunapuult ubina ja tänab viisakalt nähtamatut heategijat. Nii varustab ta end kahe päeva vältel korduvalt ja kiidab maitsvaid sorte.
Õunapuid kasvab Mulgimaa teede ääres siin ja seal, need ja kuusehekid istutati teeveertesse pärast sõda, kui lumeredelite ajastu oli läbi saanud.
Riidajale jõudes vangistavad silmi maalilised ja võimsad põllukivide kuhjatised, justkui oleks Suure Tõllu kaasa Piret mitu nädalat kive kandes rassinud. Hiljem kuuleme rahnukuhjatiste sünniloost, kohaliku ettevõtja plaanist killustikku toota.
Tõttame Riidajast läbi, jõudmata külastada Taulide torupillitalu ja renoveeritud Gertruda kabelit, sest teame, et kusagil juba tõttab meile vastu Kärstna kooliõpetaja Märt Tomp.
Pärast Riidajat, Rillil, näeme mahajäetud talukohta, ja peatume ometi. Vilju täis õunapuud, hoolikalt laotud müürid, traditsioonilised talulilled. Aknaalused valged fl oksid, kuid tühjalt mustavad aknaavad. Mahajäetud, kuid mitte veel kustunud talude vastuoluline lummus.
“Mulgimaa näitab sulle nüüd oma ilu,” kõnelen Ingmarile. “Oli ka viimane aeg,” vastab sõber, ta peab silmas kustuma hakkavat päevavalgust.
Jõuame veel peatuda metsmesindusest väitekirja kirjutanud etnograafi Ferdinand Linnuse sünnikoha juures, vaadelda põdrajälge kruusateel ning allaaetud rästikut, kui Märt Tomp silmapiirile ilmub. See juhtub sügava Murikatsi oru nõlvadel.
Maratonijooksjast ja torupillimängijast koolmeister on meile vastu tulnud, et tutvustada oma kodukanti.
Kui juba koos edasi orupõhjast läbi sammume, räägib meie uus teekaaslane, kuidas veiste suu- ja sõrataudi ohu päevil, veel nõukogude ajal, Murikatsi oru põhjas liinibuss seisatus, et kõik reisijad järjest saaksid mõlema jalaga läbi astuda desinfitseerivast vannist.

Viljandimaa Kamtshatkas
EPA metsanduse erialal lõpetanud Märt Tomp peab õpetaja ametit nii Kärstna (kokku 66 last) kui ka Riidaja (60 last) põhikoolis. Veel viis-kuus aastat tagasi käis Kärstna koolis üle saja lapse, räägib ta. “Kärstna on Viljandi maakonna Kamtshatka,” ütleb õpetaja Tomp oma kodukoha suhtelise kauguse kohta maakonnakeskusest Viljandist. Tema sõnul on külale parajaks painajaks lõunatuultega Nurme sigala lahtisest lagahoidlast elumajadesse kanduv hõng. “Natuke kurb värk.”
Seda hõngu tunneme õhtupimeduses Kärstnasse jõudes meiegi.
Sigala omanik peaks kirjutama europrojekti, et lägahoidla kinni ehitada, märgib Ingmar.
Kärstna bussipeatuse ees peatub sõiduauto, kust viipab Juhani sugulane Tarmo, kes meid Raassillale Kivivare tallu öömajale sõidutab.
Samme kogunes esimesel päeval 30 900 (Juhani) ja 32 697 (Ingmar).

Sakala kõrgustiku harjal
Pühapäeva hommikuks on tuul pöördunud ja halb hõng unustatud – Kärstna paistab päikesepaistes silma heakorrastatud aedade ja kenade majadega. Hoogsa sammuga läheb mõisapargi südames asuva koolimaja poole direktor Anu Roht. Kõlava häälega hõikab ta tervituse ning kutsub kooli uudistama.
Mida teeb direktor koolimajas hingamispäeva hommikul?
Korraldab kooli kokkutulekut, kõlab Anu Rohti vastus.
Kunagi von Anrepitele kuulunud mõisa pargist kuuldub hallpea-rähni leelutus ja siis – suure kirjurähni koputus.
Kõnnime Tuhalaane poole. Meenub ema jutustus, kuidas pärast sõda, ühel soojal suveööl, pistis lahtisest talutoa aknast pea sisse võõras mees ja küsis: “Kust siit läheb tee Tuhalaande?”
Juhatatigi võõrast, kuigi Tõrvast tuleb Tuhalaande mitukümmend kilomeetrit. Olid segased ajad, ja segi olid läinud ka paljude inimeste teed ja elusaatused.
Tõuseme Kabelimäele, Sakala kõrguselt teisele mäele (136 meetrit), von Anrepi perekonna puhkepaika. Seda valvab kivil pikutav pronkslõvi, kahjuks ilma tagumise käpata, selle olla vandaalid läinud aastal ära murdnud. Siiski on ajalehe Sakala andmeil lõvil lootus uus käpp saada.
Taevases Siionis kahvatub õiglusetus, ütleb kiri kindral krahv Joseph Anrep Elmti hauakivil.

Päike tõukab tagant
Mööda vuravad traktorid, veoautod, sõiduautod järelhaagistega. Näib, et kõigil mulkidel on tahtmine selle parajalt leige päikesepaistega midagi mõistlikku ette võtta, midagi ära teha.
Meie ei tee aga midagi muud, kui ainult astume, konts ja varvas, konts ja varvas ning Ingmar pakub, et võiksime vahelduseks mängida langevate lehtede püüdmise mängu.
Ma ei nõustu, sest minu meelest oleks langevate lehtede järel jooksmine liigne jõukulu, kui minna on veel 15 kilomeetrit. Taamalt paistmas Tarvastu kiriku sihvakas torn, vantsime Kabelimäelt alla. Asume teele sinnapoole, kus ööbisime, Raassillale.
Taas kohtame teda, kes rõõmustas meid läinud sügisel Hellenurmes ja läinud kevadel Sännas – nõmmelõoke, tema kurblik, kutsuv: tule-tule-tuletule!
Ja eemal põllul lihtsalt lõokesed: kümme lindu trillerdamas kõrrepõllu kohal. Teeservas laperdamas admiral ja saagimas üksikud ritsikad. Või rohutirtsud?
Kui tundlad on kerest pikemad, siis on ritsikad, kui lühemad, siis rohutirtsud, teab sõber ja kiidab: “Ilus on minna. Ka päike ei paista sel retkel meile mitte näkku, vaid valgustab tagant. (Retkel põhjast lõunasse paistis päike meile sageli silma)”

Vaene madu, ehmatas
Lats, uisa om väljän, hoiatas mind vanaema Ilse, kui poisikesena Õhne jõe äärsel karjamaal looreha taga jooksin. Ei näinud ma oma lapsepõlve Helmes ühtegi ussi, seekord, Helme kihelkonnas sammudes jääb aga meie teele tervelt kolm rästikut.
Ühele neist olen Raassilla lähistel peale astumas, siiski hoiatab viimasel hetkel mind miski ning jalg teeb vajaliku jõnksu kõrvale. Vaene madu, ehmatas.
“Meil ikka nende rästikutega läheb hästi,” ütleb Ingmar.
Kui võtame Ärma jõe teetruubil jalgu kõlgutades pruukosti, avastame, et oleme kõndides maha maganud sügise alguse. Aga loodame, et sügis andestab meile, pealegi kavatseme veel nii sõnas kui ka pildis ta värvirikast ilu kiita.
Jõuame Õisu metskonda ja läheme terve poolteisttunni vaikselt, üksikuid sõnu vahetades ja tedremängu kuulatades kõrgete niiskete metsade vahel. Kiidame vaid Regiot, kes iga rohtunud teejõnksu kaardil ära tähistanud. Viimaks jõuame kõvemale ja kõrgemale pinnale ning puhkame veerandtunni metsaalusel kangeksjäänud liikmeid sirutades. Selle päeva siht on täpsustunud – Holstre, “Kroonu onu” autori Juhan Kunderi sünnipaik.

Hiiglaslik pesulõks
Kell 16.34 ületame asfaltteel, mööda vuhisevate autode eest pilku kõrvale pöörates ja küüru selga tõmmates Paistu valla piiri (vallavapil tammepuu). Oleme ärkamisaja kantsis, Põhja-Mulgimaal, kapsamulkide maal.
Pulleritsu bussipeatuse juures keerame kergendusega kruusateele – ei pea enam otseselt oma elu pärast kartma.
Eksleme veel Holstre piirimail, mitmete lautade vahel, kohtame meest, kes toidab rosinasaiaga koeri, laudavalvureid. Viimaseid on tervelt neli. Mees juhatab meile teed, lisades “pood peaks veel lahti olema”, nagu oleksid nälg ja kurnatus meie nägudesse kirjutatud.
Jalutamegi Holstresse, tutvume kohaliku ettevõtliku mehe Jüri Tõnissoniga, kes on valmistanud hiiglasliku puust pesulõksu ning siis kohtame meile vastu sõitnud Tartu linna teabetalitajat Liliani.
Poodi me minema ei hakka, sest Lilian pakib korvist välja maitsva koogi.
Mõlemad oleme seekord vastu võetud klubisse nimega “Kahe päevaga kuuskümmend tuhat“, Ingmar 63 939 ning Juhani 60 953 sammu.

29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet