1/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

LOODUSLAPS
AITA ARUKALT AIDATA

Peagi on käes kevad ja inimesed hakkavad rohkem looduses liikuma. Lindudel ja teistelgi loomadel jõuab kätte lastesaamise aeg. Ja peaaegu igal aastal juhtub, et mõni metsloomalaps tuuakse inimeste juurde. Vahel sellepärast, et tõesti on vaja seda teha – elukake on miskil moel kannatada saanud või orvuks jäänud. Aga palju sagedamini juhtub, et heast südamest “aidatakse” seda, kes abi ei vajagi. Eriti hull on lugu siis, kui abistajal puuduvad vähimadki teadmised, kuidas edasi käituda: loom on koju toodud ja kasti tõstetud, aga mis nüüd?

Loomasõbra esimene reegel on sama, mis kehtib loodusega suheldes kõikjal: enne mõtle ja siis tee. Armsa kaltsunuku moodi väike öökull ei ole enamasti sugugi hüljatud. Ta ootab lihtsalt kannatlikult öö saabumist, mil vanemad talle jälle toitu hakkavad tooma. Üksildase kitsetalle või jänkupoja ema võib samuti kusagil lähikonnas oodata, et te ometi kord tema pojukese juurest lahkuksite.
Niisiis: enne kui asud metslooma abistama, ole täiesti kindel, et su abi vajatakse! Üks suur erand siiski on: kui leitakse hüljatud pisikesed karupojad – nagu need, kellest mullu lehtedes nii ohtralt juttu oli –, siis nemad tuleb küll pikema jututa sooja toimetada ja kohe asjalikku abi otsida. Sest üldjuhul ikka inimese süü läbi põgenenud karuema oma poegade juurde enam tagasi ei tule.
Hoopis iseasi, kui metsloom – olgu suur või väike – on tõesti viga saanud. Kui ta on verine või tema jäse on murtud või paigast ära, siis katsu kiiresti leida kohalik loomaarst, kes ehk hädapärast esmaabi saab osutada. Ning siis helista metsloomade turvakodusse.
Võib-olla oled juhtunud sellest turvakodust varemgi lugema. See asub Pärnumaal Nigula looduskaitsealal ja selle perenaine Kaja Kübar valiti eelmisel aastal Eesti kõige loomasõbralikumaks inimeseks. Ikka sellepärast, et Kaja on aidanud jalule tohutu hulga igasuguseid karvaseid ja sulelisi, kes on looduses ühel või teisel moel hätta jäänud. Ehk oled sattunud teleristki nägema Nigulas sirgunud karumõmme ja terveks ravitud haigruid või kitsetallesid? Siis on selge ehk seegi, kui palju hoolt, oskusi ja teadmisi see aitamistöö vajab – ainult heast tahtest ja kaastundlikust südamest ei piisa.
Aga saad Sinagi Kajale ja ta kolleegidele abiks olla. Esmalt – ole helistades hästi rahulik, ning katsu võimalikult selgelt ära rääkida, millisest metsloomast on jutt ja mis temaga õigupoolest lahti on. Edasi kuula täpselt nõuandeid, mida sulle jagatakse.
Kui loom vajab tõesti turvakodusse toimetamist, siis tuleb ta paigutada suletavasse, aga õhuaukudega kasti. Ole tähelepanelik ja ettevaatlik, sest ärevusse sattunud loom võib hakata rabelema ja endale veelgi rohkem viga teha. Ja pärast loomaga sehkendamist pese kindlasti käsi – metsloomade kehal võib elada igasuguseid pisiolendeid, kes inimeselegi ohtlikud on. Edasi käitu juba selliselt, nagu telefonis kokku leppisite. Mida kiiremini “patsient” tohterdajateni jõuab, seda parem.
Võib-olla arvad sa ikkagi, et saad ise vigastatud looma eest hoolitsemisega hakkama. Siis tea: sa ei tohigi seda teha. Seadus lubab metsloomi ravida ja kasvatada ainult selleks luba omavail asjatundjail. Kõik see on niimoodi seatud eelkõige loomade – aga ka inimeste – huvides. Oskamatus on halb õpetaja, vale toit ja väär käitumine võivad hoolealuse isegi tappa. Või siis looma inimestest sõltuvaks muuta – mis võib vahel ehk surmastki hullem olla. Kui tahta, et metsloom saaks tervenenult või piisavalt suureks kosunult oma loomulikku keskkonda tagasi, peab ta õppima toitu hankima ja kasutama, vaenlaste eest pakku pugema, oma liigikaaslasi tundma. Kas sina suudaksid seda kõike õpetada? Kindlasti mitte.
Seepärast: kui sul ei ole kodus Nigula metsloomade turvakodu kena voldikut, siis hoia alles seesama Looduse number, sest siit leiad alati üles vajalikud telefonid. Kui satud vigastatud kotka peale, siis võid pöörduda otse kotkaste rehabilitatsiooni keskuse ehk lihtsamalt öeldes Põlvamaal Hauka talus asuva kotkaaia peremehe Urmas Sellise poole – tema on loodusesse tagasi aidanud mitmeid hätta sattunud merija kaljukotkaid. Temagi telefoninumbrid on siin leheküljel olemas.
Ja üks asi veel – metsloomade turvakodud pole loomaaiad, kus saab käia armsaid nunnusid loomalapsi imetlemas. Mida vähem sealsed hoolealused inimesi näevad ja nendega kokku puutuvad, seda parem. Metsaelaniku liigne usaldus inimese vastu võib talle hilisemas iseseisvas elus kalliks maksma minna. Seepärast külastajaid turvakodudesse ei oodata ja hooldusaluseid neile ei näidata.
Kui sul on sõpru, koolikaaslasi või lihtsalt tuttavaid, kellele Loodus pole kätte sattunud, siis räägi ka neile kõigest sellest ja veena neid metsloomadega õigesti käituma. Niiviisi saame ühiselt olla need päris õiged karvaste ja suleliste sõbrad ning abimehed.

NIGULA METSLOOMADE TURVAKODU
( 044 56 688 Nigula looduskaitseala)
050 45 891 (Kaja Kübar) nigula@livonia.ee

PÕLVAMAA KOTKAAED
079 70 924 (Hauka talu)
050 34 799 (Urmas Sellis) Urmas.Sellis@mail.ee



Toomas Jüriado
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet