Ingmar Muusikus
Eesti Ekspressi Kirjastuse AS, 2006
142 lk
Sirvin Ingmari “Peegeldusi”. Ei teagi, mitmendat korda juba. Mingi seletamatu lummus on neis piltides.
Iga hetk on kordumatu, kirjutab Ingmar. Hetked, mis ta kaamerasse on püüdnud, ei olegi esmapilgul midagi erilist, kuid nad poevad sulle nahavahele ega lase enam lahti.
Ingmar on maastiku-inimene. Ta pildistab maastikud elavaks, elavamakski kui need vähesed loomad-linnud, kelle portreed selles raamatus jäävad minu jaoks tagaplaanile.
Pigem on need siiski udud, härmad ja kuldsed hommikud, mis kuuluvad selle pastelse paletiga kunstniku mapi vahele. Milleski meenutab Ingmar mulle Fred Jüssit. Ka tema maastikud ei ole alati steriilsed klantspildid, postkaardilikud iluvaated, nagu uuemal ajal tihtipeale tehakse. Tema vaated on lihtsad, ehedad ja tänu sellele ehtsad. Need tuletavad sulle meelde, et selline ilu ongi olemas, see on meie ümber, me lihtsalt ei pane seda alati tähele. Ingmar paneb. Tal on silma ka tillukeste detailide jaoks. Härmamustrid, kastepiisad, jäälilled – ka need on tema maastikud.
Veidike üllatavgi oli piltide kõrvalt leida ka Ingmari teksti, kuid see üllatus oli pigem positiivne. Tekst on diskreetne, täiendades pilte. Või tuleks öelda, et ka tekst on pilt, ainult et sõnades. Kirjeldades ja mõtestades seda, mida piltnik looduses on näinud. Haikulikult napp ja täpne, kaotamata samas oma luulelisust ja kujundlikkust, peegeldab see autori respekti looduse, selle suure kunstniku tegemiste vastu.
Minu jaoks on “Peegeldused” üks viimaste aastate ilusamaid (samas ka vahetumaid ja ausamaid) looduspiltide raamatuid.
Paslik oleks siinkohal lõpetada Ingmari enda sõnadega:
“Märkab vaid see, kes vaatab. Väikesed imed on alati lähedal.”