Luuletused: Timo Maran
Illustratsioonid: Nestor Lutjuk
Kalligraafi a: Heino Kivihall
Ukraina Kultuurikeskus ja Ajakirjade Kirjastus,
2007, 80 lk

Meeldejäävad joonistused. Isetehtud paber. Kalligraafiline kiri. Kaduvate liikide appihüüded. Raamat ikka ja jälle sirvida.
Kriipima jääb raamatu päis, sissejuhatavad sõnastused. Pealkiri ütleb: “Poeetiline punane raamat”. Miks ei võiks aga lugeja selle üle otsustada, kui poeetiline see raamat on?
Arusaadav, et see on teisigi maid hõlmava sarja pealkiri, aga siis tuleb küsida, kui õnnestunud on see pealkiri?
Ja “luuletused”? Miks mitte “tekstid”? Miks ei võiks lugejale jääda mõtiskleda, kui luulelised on need Timo Marani tekstid? Ei kirjuta ju luuletaja tavaliselt oma kogu avalehele, et ta on luuletaja ja et need tekstid kogus on luuletused. Kes loeb, saab sellest isegi aru.
Kriipima jääb muudki. Enamikus tekstides heidab punasesse raamatusse võetud elusolend inimesele otseselt või kaudselt enda hääbumist ette. Kindlasti ongi inimene seda hääbumist põhjustanud, kuid tekstid kipuvad jääma inimese pisut kibestunud etteheiteks teisele inimesele, autori ümberkehastumised ei ole ühtemoodi veenvad.