5/2007



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Sooja järve fenomen ehk päikeseenergia püünis antarktilises oaasis

Enn Kaup
Ida-Antarktises Bungeri oaasis asub väike Polesti järv. Kui me 1989. aasta veebruaris seal põhjalikke uuringuid tegime, avastasime oma imestuseks, et järve põhjas kuue meetri sügavusel on soe vesi – temperatuuri mõõtsime 17,7 °C.

Bungeri oaas pindalaga ca 960 km2 on üks suuremaid Antarktise jäävabasid alasid. Jääd ja lund on oaaside pinnal isegi talvel napilt, suvel veelgi vähem, mistõttu ere polaarpäeva päike nii oaaside pinda kui ka maalähedast õhukihti hästi soojendab.


Enn Kaup
Tol veebruaripäeval oli tavaline Antarktise oaasi suveilm: päikesepaisteline, õhutemperatuur 0 kraadi ringis ja niiskust nii 30%, tuul puhus ca 5 m/s. Tavaline oli ka järve pindmise kihi, epilimnioni veetemperatuur, 4–5 oC. Sügavusel 3,0–3,5 meetrit toimus aga järsk temperatuuri hüpe ning järve põhjas, 6 meetri sügavusel oli veetemperatuur kasvanud juba 17,7 oC-ni!Täiesti ebaharilik asi, kui võrrelda tavaliste parasvöötme ja isegi tavaliste Antarktise järvedega. Paar aastat hiljem mõõtis Vene geograaf D. Bolshijanov sama järve põhja suviseks temperatuuriks koguni 21 oC.

Sooja järve fenomen
Polesti järv on iseenesest väike: pikkus 900, laius 300 ning sügavus 6 meetrit. Kui 1989. aasta 13. veebruaril koos kahe poolakaga järvel esimesi põhjalikumaid uuringuid tegime, andsime talle säärase nime – Polest. Nimi juurdus, seda kasutavad oma publikatsioonides mitmete maade järveuurijad.
Ebatavaliseks tegi olukorra Polesti järve vee kõrge soolsus, mis meie mõõtmiste ajal ulatus põhjalähedases kihis 79 g/l. Võrdluseks: Tallinna lahe soolsus on ca 5 grammi liitri vee kohta. Antarktilised oaasid on polaarkõrbed, kus on vähe niiskust, aurumine järvedest ületab vahel sulavete juurdevoolu ning sedaviisi vee soolsus võibki kasvada, mõnikord soolasemaks kui Surnumeres. Nii on Don Juani tiigis, mis asub McMurdo Kuivades Orgudes Lõuna-Victoria maal, mõõdetud soolsuseks koguni 550 g/l. Säärane vesi ei külmu ka Antarktise talves, kuigi veetemperatuur võib langeda kuni -40 oC.
Kuid Polesti järves oli “trikk” selles, et järve pinnakihi soolsus oli “kõigest” 58 g/l ja temperatuuri hüppekiht ühtis ka soolsuse hüppekihi e halokliiniga. Sel moel oli alumise veekihi tihedus, mis kasvas põhja suunas, ka tublisti suurem kui ülemisel. Päikesekiirgus, mis läbi selge vee põhjani tungis ja seda soojendas, ei suutnud seepärast tekitada sääraseid ülespoole kerkivaid sooja vee konvektiivseid voolusid, mis oleksid suutnud halokliinist “läbi murda”. Nii koguneski soojuseks muundunud päikeseenergia Polesti järve põhjakihti, tõstes selle temperatuuri ligi 20 oC kõrgemale ööpäeva keskmisest õhutemperatuurist ja muutes seega järve väga efektiivseks päikeseenergia püüniseks.

Mis sellest püünisest edasi sai
Veebruari edenedes pikenesid ööd ja õhk jahtus. Lisaks möllas 23.–24. veebruaril Bungeri oaasis sügistorm tuule kiirusega kuni 25 m/s. Säärastes oludes toimus ilmselt juba siis madala ja tuultele avatud järve veesamba segunemine ning temperatuuri ja soolsuse sügavusprofi ilide ühtlustumine. Igatahes oli kuu aega hiljem järvel juba 10 cm painduvat, kuid siiski inimest kandvat soolase vee jääd. Jää all oli veetemperatuur juba -3 oC ning vaid viimase meetriga kasvas see järvepõhjal veel +5 oC-ni. Meie sesoonrühm lahkus oaasist 9. aprillil. Võib oletada, et talve lõpuks võis veetemperatuur veel veidi langeda ning jää paksus kasvada kuni 1,3–1,5 meetrini. Järgneval kevadel-suvel see jää sulas. Et aga järvejää sisaldab alati palju vähem sooli kui vesi, milles ta tekkinud, siis kujunes ülemine veekiht, epilimnion, jälle palju magedamaks kui alumine. Järv hakkas jälle energiat varuma.
Päikeseenergiat akumuleerivaid soolajärvi on mõistagi ka mujal maailmas. Antarktises sai 1960. aasta paiku tuntuks Vanda järv (nimi antud veokoera auks) Lõuna-Victoria maal, kus 70 meetrit sügava järve põhjakihis mõõdeti veetemperatuuriks 25,5 oC. Vee soolsus sügavamal on seal lähedane Polesti järve omale, kuid Vanda järve katab juba sajandeid mitmemeetrine jääkate, mille all lausa magevesi lasub. Päikesekiirgusele läbipaistev jää on ühtlasi järvele heaks “kasukaks”, mis aitab järve süvavett hoida sooja piirkonnas, kus aasta keskmine õhutemperatuur on -20 oC ringis.



Enn Kaup
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet