5/2007



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Kas maa värises?

Ehk kuidas eestlased pidasid 1976. aasta Osmussaare maavärinat TASS-i hämaks.

*25. oktoobril möödub 31 aastat Eesti kõigi aegade tugevaimast maavärinast “Kõigi aegade tugevaim maavärin Eestis” – just sellise pealkirja all avaldas meie vanema põlve varalahkunud geoloog Einar Klaamann (1933–1986) Eesti Looduse 1977. aasta 6. numbris oma tähelepanekuid Eesti ja ka kogu Läänemere äärse ala ühest tugevaimast instrumentaalselt mõõdetud maavärinast ehk teisisõnu Osmussaare 1976. aasta maavärinast. Tema poolt kirja pandud tähelepanekutel suuresti käesolev kirjutis põhinebki.

li 1976. aasta 25. oktoobri
parajalt külm ja kõledavõitu
hommikupoolik ning
kell näitas Moskva aja järgi
11 h 39 min ja 46 s (Eestis tollal kehtinud
aeg). Maavärina toimumise aeg on
enam kui paarikümne Läänemere ümbruses
asuva seismojaama poolt sekundilise
täpsusega registreeritud ja selle
asukohtki, seda küll vaid paarikümne kilomeetri
täpsusega määratud. Kõik need
osutasid üsna üksmeelselt Loode-Eestile
ja Osmus saart ümbritsevale merealale.
Maapind vappus ja sügavusest kostev
mürin pani õhu vappuma. Lõhedest läbitud
klindiastangu paesein võpatas, kõikuva
paeastangu ääres avanesid miljoneid
aastaid end talitsenud lõhed ja hiiglaslikud
(mõnel juhul enam kui 10 meetrit pikad)
pangad kaldusid just nagu vastumeelselt
mere poole ning prantsatasid siis kitsukesele
rannale või suisa vette – kuidas
kusagil. Kume mürin ja vappumine said
sellest vaid hoogu juurde. Üle kõige aga
see kohutav, otse maapõuest tulev ja lausa
hingepõhjani tungiv mürin. Siis saabus
vaikus… Aga see ei olnud veel lõplik, sest
10 tunni ja 30 minuti pärast vappus maa
jälle, kuid seekord juba tunduvalt nõrgemini
(vastavalt 4–5 ja 3–4 palli või siis 3,5
ja 3,0 magnituudi).
Osmussaarel, mille lähistel (sellest 3–7
km kirdes) maavärin toimus, oli selle sündmuse
tunnistajaid vähevõitu, vahest ainult
paarkümmend inimest: tosin sõdurit saare
keskel asuvas kasarmus ja pool tosinat majaka
juures. Aga ikkagi – lagi vappus, aknaklaasid
klirisesid ning seintesse tekkisid
praod. Tõsi, viimaseid oli kasarmuseinas
vaid paar tükki. Kuid parasjagu selleks, et
inimestes paanikat tekitada ja neid, kes sel
ajal siseruumides asusid, välja tormama
sundida. Nende tähelepanekute alusel arvatagi
Osmussaare maavärin 6–7-palliliste
ehk tugevate maavärinate kilda. Seismojaamade
instrumentaalsete määrangute järgi
hinnati Osmussaare maavärina võimsuseks
4,75 magnituudi Richteri skaala järgi ja selle
kolde sügavuseks 8–10 km ehk niipalju
kui siinsele alale tavaline.
KKK – kuidas keegi kusagil
Osmussaare maavärin ei vapustanud mitte
üksnes Osmussaart, vaid pea kogu ülejäänud
Eesti ning ka mitmed kohad Soome
lõunaosas ja Põhja-Lätis said selle mõju
tunda. Epitsentrile kõige lähemal asunud
Osmussaarelt, kus tollal valitsejaks sõjavägi
ja sõjaväestatud elanikkond, oli otseseid
ülestähendusi maavärina kohta vähe, kuid
hilisematel aegadel kuuldud lood räägivad
ikkagi kõikuvast maast, seintesse tekkinud
lõhedest, klirisevatest aknaklaasidest,
kauge plahvatuse taolisest mürinast ja alateadvust
vallanud hirmust, varisevatest
paeastangutest ja klibuvallidest mererannas.
See oli see, mis võimaldas hinnata
maavärina tugevuseks sealsel alal 6–7 palli. Nõva rannaküla elanikud teavad rääkida
maavärinale järgnenud kuni ühe meetri
kõrgusest tõusulainest (tsunamist!).
Eesti elanikud, vastavalt kohast kus
nad parasjagu olid, tajusid maavärinat
erinevalt. Teaduste Akadeemia Geoloogia
Instituudi poolt korraldatud üle-eestiline
ringküsitlus maavärina kohta tõi neile üle
120 vastuse. Nõva küla elanik Richard Aarma,
kelle kodu jäi maavärina oletatavast
epitsentrist 15 km kagusse ehk alasse, kus
maavärina tugevus võis olla kuni 6 palli,
kirjeldab läbielatut nii:
“Esiteks oli niisugune tonks nagu oleks
kusagil laskmine olnud ja siis hakkas maja
hirmsasti hüppama – rapa-rapa-rapa –
ja seda umbes 20 sekundit. Niisugune hääl
oli, nagu oleks sadat plekitahvlit pekstud.
Mina pidasin puhvetikappi kinni, kus kõik
klaasid tantsisid sees. Pesumasin sõitis ratastel
meeter maad edasi. Laearmatuuri
lõi puruks, käärivate veinipudelite juurest
kostis äge mulin. Jooksin õue. Seal olid kõik
mesilased puust väljas… Hobune oli metsa
pand ja värises seal puu all. Maja silikaatvoodris
olid mõned kivid puruks rebitud.”
Autori isiklikud mälestused Osmussaare
maavärinast, mille ta umbes 60 km
kaugusel epitsentrist asuvas Keila linnas
4–5-pallilisena üle elas, olid sellised:
“Oli ennelõunane tund, kui tundsin
kontori põrandat vappumas, aknaklaase
klirisemas ja kuulsin seejärel just maa
seest kostvat kumedat kõminat. Tean täpselt,
et just läänest, sest just seal, umbes 1
km kaugusel asus tankipolk. Esimene mõte
oligi, et tankid sõidavad millegipärast meie
maja eest mööda, kuigi kunagi varem ei
olnud nad siitkaudu sõitnud. Läksin akna
juurde, et seda enneolematut sündmust
imetleda, aga tänav oli tühi! Toimunule
seletust otsides meenus mulle, et midagi
sarnast olin ma 1967. aastal Kamtšatka
Idaaheliku vulkaanidel ekspeditsioonil
olles üle elanud. Ka seal tundsin ma maapinda
sedasi kõikumas ja ka sarnane kõhedusttekitav
heli väristas südamealust.”
Tallinna lähistel Miidurannas, maavärina
epitsentrist umbes 90 km kaugusel elav
Alma Kirtshalia kirjeldab oma 4–5-pallilise
maavärina läbielamisi umbes nii:
“Kaevasin aias. Algas mürin, mis kiiresti
suurenes. Maa kõikus jalge all sujuvalt.
Hakkas õudne ja südame all justkui
läigatas. Kolin oli niisugune nagu oleks
isekallutajalt suuri kive kuskile maha varistatud.
Kostis see siit võttes täpselt Naissaare
suunast. Toas oli suur koer pugenud voodi alla ja oli tegemist, enne kui ta sealt
kätte sain.”
Maavärina epitsentrist ligi 300 km
kaugusele jääva Narva linna elanik Pjotr
Aleksejev kirjeldab Osmussaare maavärinat,
mille tugevus seal võis olla 3–4 palli,
sellisena:
“Ootamatult kostis tugev plahvatust
meenutav mürin. Klirisesid akna- ja ukseklaasid
ning ka põrand värises. Tundsin
seda istudes hästi. Müra näis tulevat läänest.
Tundsin mingit arusaamatut rahutust.”
TASS-i teaadanne
Seletust läbielatule ei tulnudki kuigi kaua
oodata, sest tunnikese pärast loetigi raadiost
ette TASS-i (Nõukogude Liidu Telegraafi
agentuur) teadaanne Osmussaare lähistel
merepõhjas toimunud maavärinast.
TASS-i suhtes enam kui skeptiliselt meelestatud
Eesti elanikud ei rutanud teadet
sugugi tõekuulutusena võtma. Elutervete
skeptikutena nad teadsid, et kui TASS teatas
midagi imperialistide salasepitsustest,
siis oli ilmselt tegu loodusnähtusega, aga
ebasoodsaid ilmastikutingimusi käsitleva
teate tagant tuli otsida kapitaalsemaid
möödalaskmisi riigi põllumajanduspoliitikas.
Kui mürinat kuulnud ja värinat tundnud
kodanikud pilguga kaardil maavärina
epitsentrit hakkasid otsima, siis nägid nad
selle teel eelkõige Paldiski linna. Sõjaväebaase,
tuumalaenguid kandvaid allveelaevu
ja allveelaevnike õppekeskuse tuumareaktorit
nad sellel kaardil küll ei näinud,
aga see, et need seal on, kui ka see, et need
on väga plahvatusohtlikud, kuulus nende
teadmiste pagasisse sama kindlalt kui
ükskordüks koolipoisil. Midagi lendas neil
seal nüüd kindlasti vastu taevast – selline
oli tollase Nõukogude Eesti tavakodaniku,
kes oli õppinud lugema rohkem ridade vahelt
kui neis tähtedega kirja pandust, esmane
reaktsioon TASS-i teadaandele.
Ei aidanud siin ka asjatundjate järgnevad
seletused sellest, et maavärina oletatavat
epitsentrit kusagil Osmussaarest
põhja pool ja Paldiski plahvatusi põhjustada
võinud laevukesi ning reaktoreid lahutab
teineteisest ligi 40 km. Ega ka see, et
isegi radiatsioonitaset pedantselt jälgivad
läänlased (rootslased, taanlased ja teised)
ei olnud kusagil mingeid kõrvalekaldeid
kiirgustasemes täheldanud. Nõela võib
hea tahtmise korral heinakuhja peita, kuid
mitte tuumaplahvatuse poolt põhjustatud
radiatsioonitaseme tõusu sadade ja tuhandete
dosimeetrite eest.
Kui midagi ei leitud ja kõik faktid räägivad
selle vastu, siis tähendab, et varjavad
hästi – selline oli valdava osa elanikkonna
pea automaatne reaktsioon,
kui püüdsid sellise asja kui Osmussaare
maavärin lihtsat füüsikalis-mehaanilist
olemust ära seletada. Inimene uskus
seda, mida kõhutunne talle ütles ja see
arvas, et TASS-i teadaannet, olgu see
siis kui tahes ametlik, ei tohi kunagi uskuda,
ning seda isegi mitte siis, kui see
juhtumisi ka õige on.
Järeltõuked toovad selgust
Maavärina versiooni ei tahtnud rahvas ka
siis veel uskuda, kui 8. ja 22. novembril
vastavalt kell 13 h 17 min ja 18 h 44 min
Moskva aja järgi registreeriti sealsamas
(3–7 km Osmussaarest kirdes) üksnes
maavärinale omaseid järeltõukeid. Asjatundjad
Leningradis asuvast Üleliidulisest
Geoloogiainstituudist uskusid, ning nad
mõõtsid neid värinaid instrumentaalselt.
Esimene neist, mida Osmussaarel tajuti
3–4-pallilisena, jäi Eesti teistes kohtades
üldse märkamata. Küll aga fi kseerisid neid
tõukeid ülima hoolikusega Loode-Eestisse
Osmussaare maavärinat uurima tulnud
ekspeditsioonist osavõtjate arvukad (20)
portatiivsed seismojaamad. Andmestiku
analüüs näitas, et järeltõugete epitsenter
asus Osmussaarest ligi 4 km kirde pool,
mis üldiselt ühtis maavärina epitsentri varasema
määratlusega (3–7 km kirdes).
Kuna Eestis tollal seismojaama ei olnud,
siis oli esialgne määrang
tehtud kaugemal
(Helsingis, Stockholmis ja
mujal) asunud seismojaamade
üsnagi ebamääraste
asukohamäärangute alusel.
Lähim esinduslik Nõukogude seismojaam
Leningradi lähistel Pulkovos magas
selle mingil põhjusel (oli seismomeeter
rikkis või koristaja puhkusel) maha. Mis kasu on maavärinast?
See on maavärina kohta just nagu mõnitav
küsimus, sest mis kasu võib tast olla,
hea kui väikese kahjugagi pääseb. Osmussaare
maavärina puhul on seda raske
öelda, sest sellel juhul, kui mõned peenikesed
praod majaseinas ja hirmuvõdinad
sadade tuhandete inimeste hinges välja
arvata, siis ei oska erilist kahju nagu üles
lugedagi ja nii kerkib tahtmatult üles küsimus
kasust.
Otsest, sülle ja suhu kukkuvat kasu
muidugi ei olnud, kuid kaudset kasu ning
seda selles osas, mis puutub meie maapõue
ehituse tundmaõppimisse, saadi
küll. Maapõue süvaehitust õpitaksegi
tundma peamiselt seismiliste lainete abil,
millel, lisaks sellele, et nad läbivad kivimkomplekse,
on omadus peegelduda ka erinevate
kivimkomplekside piiridelt. Mida
suurema energiaga on seismilised lained,
seda sügavamale maapõue nad tungivad
ja seda sügavamate maapõue kihtide
kohta nad meile teavet toovad. Maa süvakihtide
seimiliseks tundmaõppimiseks
seatakse uuritaval profi ilil üles rida seismomeetreid
(mida rohkem, seda parem)
ja siis tehakse seismiliste lainete saamiseks
maapinnal mitmeid järjestikuseid
lõhkamisi. Mida kõvem pauk, seda sügavamale
maapõue tema poolt tekitatud
seismilised lained tungivad ja seda sügavamate
maapõuekihtide kohta nad meile
informatsiooni toovad. Aga üks maavärin,
isegi selline suhteliselt tagasihoidlik,
nagu seda oli Osmussaare maavärin (4,75
magnituudi = kolde läbimõõt kuni 4 km
ja selle piires toimunud maakoore plokkide
vertikaalne nihe mõni sentimeeter),
ületab oma võimsuselt sadu ja tuhandeid
kordi isegi kõige tugevamaid seismiliste
uuringute tarvis tehtud tavalõhkeaine
plahvatusi.
Maavärina puhul tekib kolme eri tüüpi
laineid (pikilained, ristilained, pinnalained),
mis kõik liiguvad eri kiirustega
ja oma seaduspärasuste järgi. Pikilained
ehk P-lained (P – surve, rõhk) on kõige
kiiremad levima (pinnases kuni 5–6
km/s) ja seda igas keskkonnas ning aineosakesed
liiguvad selles laine leviku
suunas, millest ka ta nimi. Kõige tuntum
pikilaine on helilaine ja seepärast on ka
selle levimise kiirus võrdne helilaine leviku
kiirusega antud keskkonnas. Kuigi
pikilaine on kõige kiirem, on selle võnkeamplituud
väike ja seepärast ta maavärina
puhul ka purustusi praktiliselt ei
põhjusta. Ristilaine ehk S-lained (aedade-
tarade järgi, mida need S-kujuliselt
krussi keeravad – inglise keeles vastavalt
shear – nihe, vääne) ei levi vedelikes
ja gaasides. Nende leviku kiirus on
väiksem (pinnases kuni 3–4 km/s), kusjuures
aineosakesed liiguvad selles laine
leviku suunaga risti. Laine amplituud on
ristilainel küll juba mõnevõrra suurem,
kuid seegi ei ole maavärina puhul selleks
põhiliseks purustajaks. Küll on aga seda
pinnalaine, mis on lähim sugulane vees
leviva lainega ning osakesedki liiguvad
temas ringikujuliselt. Pinnalaine levib
küll ainult kiirusega kuni 2–3 kilomeetrit
sekundis, kuid kannab endaga suuremat
osa maavärinaga kaasnevat hirmu ja
õudu, purustustest rääkimata.
Just erinevused, mis avalduvad põhiliselt
P- ja S-tüüpi lainete leviku kiiruste
ja keskkonnaeelistuste vahel, võimaldavad
meil seismograafide abil hankida
informatsiooni nii maapõue sügavamate
kihtide ehituse ja koostise kohta,
aga samas ka vaatluskohast kaugemal
asuva maavärina kolde asukoha ja selle
tugevuse kohta. Suuresti tänu Osmussaare
maavärina järeltõugete ajal tehtud
mõõdistamistele (Bulin, 1978) teame
me nüüd, et maakoor on Loode-Eestis
42–48 km paksune ja et selle järsemad
muutused on seotud ilmselt maakoores
esinevate süvamurrangutega.
Osmussaare esimene ja viimane etendus
Osmussaare maavärina viimane ja õige
omapärane “järeltõuge” toimus aga ligi
20 aastat hiljem, kui Eesti geoloogid avastasid
pea sealtsamast, kuhu seismoloogid
olid joonistanud Osmussaare maavärina
epitsentri (mõned kilomeetrid Osmussaarest
kirdes), umbes 20-kilomeetrise
läbimõõduga Neugrundi meteoriidikraatri!
Avastus oligi n-ö järeltõuge – tegelikult
oli see hiljuti avastatud (aastal
1995) hiidkraater hoopis Osmussaare
esimene ilmutus, sest kraatrit tekitanud
hiidmeteoriidi (võiks öelda isegi väikese
asteroidi) plahvatus toimus umbes 535
miljoni aasta eest.
Siduda seda sadade miljonite aastate
eest olnud sündmust (loe Loodusesõbra
eelmisest numbrist) mõnikümmend
aastat tagasi toimunud maavärinaga, on
muidugi isegi konservatiivsevõitu maakoorele
palju. Aga see tuletab meelde
enam kui pool miljardit aastat tagasi toimunud
ülekohut.



Kalle Suuroja
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet