Looduses liikudes ei pane me kuigi sageli tähele loomade jälgi. Võib-olla vaid kõige suuremate ja raskemate loomade nagu põtrade, metssigade ja metskitsede jäljeridu, sest nende teravad sõrad jätavad ka tugevamasse pinnasesse märgatavaid jälgi. Väiksemate ja kergemate loomade omi leiame peamiselt vaid pehmelt mudalt või niiskelt liivalt. Kõik muutub aga hoopis lihtsamaks, kui maha tuleb lumi.

Lume tulek teeb jäljeküttidele rõõmu

Lumi näitab, et pea kõikjal käib vilgas elu. Muidugi sõltub jälgede selgus erinevatest lumeoludest. Kõige selgemad jäljed jäävad tasasele pinnale sadanud õhukesele sulalumele. Olgu siis selle aluspinnaks kas tee, veekogu kattev jää või väiksemate loomade puhul mõni maha langenud puu tüvi. Jälgede jätja määramiseks tuleb meil lähemalt vaadata jälje kuju.

Lumele jälgi jätnud imetajate rühmade määramine on meil Eestis küllalt kerge. Mitmete liikide jäljed on nii eripärased, et neid ei ole võimalik kellegi teisega segi ajada. Üheks selliseks liigiks on näiteks karu.
Ka meie sõraliste määramine jälgede järgi on küllaltki lihtne. Põdra, metssea ja metskitse jälgede vahet saab teha juba nende suuruse järgi. Veidi rohkem tähelepanu nõuab hirve jälgede eristamine noore põdra või ka suurema metssea jälgedest. Viimase puhul on aga enamasti selgesti näha ka sõrgatsite jäljed.

Määramisel abiks liikumisviiside ja ümbruse uurimine
Veidi keerulisem on jälgede järgi määrata koerlasi. Eristada näiteks rebast kährikust ning neid omakorda elamute läheduses ja vahel ka kaugemal ringi jooksnud umbes sama mõõtu koera jälgedest. Veelgi raskem ja vahel ka võimatu on liigini määrata väiksemaid kärplasi või pisinärilisi. Sarnaseid jälgi jätvate loomade määramiseks ei piisa aga sageli ühe või mõne jälje põgusast nägemisest. Siin tuleb vaadata juba põhjalikumalt, millist liikumisviisi (kõndi, traavi, hüppeid) loom kasutab. Samuti aitab liiki määrata ümbrus, kus loom on tegutsenud: kas lagedal või metsas, maapinnal või siis puu otsas. Pikemalt jäljerida ajades võime jõuda ka looma teiste tegevusjälgedeni, olgu nendeks siis toitumisjäljed või väljaheited. Erinevaid tunnuseid koos kasutades jõuame lõpuks jälgede tegija tuvastamiseni. Siiski ei tuleks selles pettuda, kui mõni liik jääb liigini määramata. Näiteks minki ja naaritsat, mets- ja kivinugist või siis suuremat osa pisinärilisi ei julge sageli liike põhjalikult uurinud teadlasedki üksteisest eristada ja seda isegi ideaalilähedaste jäljeolude puhul. Ilm on ju alatises muutumises ning sellega muutuvad ka lumeolud ja jälgede selgus.

Kõval lumel näha vaid suuremate loomade jäljed
Kui sulalumelt saab sageli jälje detaile (päka, küüniste, sõrgade kuju) uurida, siis külmemates oludes näevad need hoopis teistsugused välja. Vanematesse jälgedesse tekib sageli härmatis või pudeneb neisse lund. Siis muutub määramine palju raskemaks ning paljude väiksemate loomade puhul ka võimatuks. Paksus pehmes lumes suudame tuvastada vaid suurte loomade jälgi. Kõvaks külmunud lumel ei ole aga kergemate loomade jäljed üldse näha.

Oravaid lisandub
Lumise metsa all leidub alati kellegi jälgi. Viimasel paaril aastal on olnud paremad käbiaastad, luues rikkaliku ninaesise oravatele. Nii ongi jälle oravate sugu edukamalt paljunenud ning nende jälgi võib kohata pea igas metsas. Orav liigub enamasti hüpetega. Seetõttu jäävad maha veidi pikemate vahedega nelikjäljed, milles liikumise suunas tahapoole jäävad esimeste jalgade väiksemad jäljed ning ettepoole tagajalgade suuremad jäljed. Jäljerida pikemalt vaadeldes saame teada, mida käbikuningas on teinud. Veidi mööda maad jooksmise järel on orav midagi lume ja lehtede alt otsinud. Värskele lumele kraabitud lehtede ja prahi juurest leiame tühjad pähklikoored. Seega on orav üles otsinud oma sügisel ärapeidetud toiduvaru ja siis keha kinnitanud. Edasi on orav liikunud mööda mahalangenud puu tüve ning sealt edasi juba suure kuuse otsa. Kuuse alt leiame aga näritud käbi rootse ja laialipillutatud käbi soomuseid. Neid käbisid on orav nakitsenud puu otsas. Kui orav sööb käbi maapinnal, kännul või lamaval tüvel, jäävad soomused hunnikusse ning nende peale jääb ka käbi roots.

Kas kivinugis?
Edasi kõndides leiame veel ühed orava jäljed, aga nende juures kulgevad samas suunas veel teisedki jäljed. Need on veidi suuremad, enamasti paaris jäljed. Vahel satub paaris omade sekka ka mõni kolmikjälg. Siin on orava jälgi ajanud nugis. Ka nugiste arvukus on viimastel aastatel olnud väga kõrge. Kui madala arvukuse aastatel võis nugise jälgi leida vaid suuremates metsades, siis praegu võib neid kohata ka asulates. Seal võib aga trehvata ka 1990. aastatest jõudsalt levilat laiendanud kivinugist. Ainult jälgede järgi neid kahte liiki on väga raske eristada.

Rebane jookseb traavi
Metsas edasi liikudes satume rebase jäljereale. Rebasele on kõige tavalisemaks liikumisviisiks traav. Sel puhul jätab rebane maha ühele joonele jäävate jälgede rea. Rebase üksikjälg on suhteliselt pikk ja kitsas. Seevastu sama suure kähriku jälg on haraliaetud varvaste tõttu peaaegu ümmargune.
Rebase jäljerida lookleb ühe mätta juurest teise juurde. Aeg-ajalt on loom peatunud ja ilmselt kuulatanud. Siis aga on ta teinud pika hüppe... Maandumise kohas on näha väikeste paarisjäljekeste read ning väike verejälg. Väiksed jäljeread on kuulunud pisinärilisele, kes on vana kännu juures olevast uruaugust käinud mõne meetri kaugusel asuva oksahunniku alla. Kuid üks selline jooks lõppes rebase lõugade vahel. Jälgede järgi on raske hinnata, kas siin tegemist oli hamsterlaste hulka kuuluv leethiire või hiirlaste sugukonda kuuluv kaelushiirega.
Meeldivaid jäljeelamusi!