6/2007



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Soomlane Tartus, koerad kaasas

Tartus õpib loomaarstiks üle saja soomlase, enamik neist peab oma tudengikodus loomi.

Jukka Lillstrang, modellivõistlusel käinud noormees ning tema itaalia väikehurt.
Abivalmis Piia Pekkola ning tema kaks musta väikespitsi ja Jack Russeli terjer.
Lahtist pärit blond, punapõskne Maarit Hälinen ning tema labradori retriiver Eelis ja rodeesia koer Bayo.
Toimekas Laura Niemelä ning tema kaks taksi, Tobias ja Helmi. Lisaks neli hobust.
rünett Tuire Sutinen ning tema tshau-tshau Justus ja kuldne retriiver Vana.
Jutukas Anneli Laine ning tema Abi ja Rölli, saksa lambakoerad.
Seda loetelu võiks pikalt jätkata.
Mis ühendab neid koeralembeseid soomlasi? Vastus on – loomaarstiõpingud Eesti maaülikoolis.

Tartus õpib loomaarstiks üle saja soomlase, enamik neist on veendunud neljajalgsete sõbrad ja peavad oma tudengikodus loomi.
Koerapidamistavad Soomes ja Eestis erinevad aga omavahel nagu puudel ja bernhardiin. Need erinevused on tekitanud Soome tudengitele muresid.
Nad ei leia oma koerakarjale sobivat korterit, nende koeri ründavad ringihulkuvad penid. Nende silmadele on valus vaadata, kuidas Taaralinna koeraomanikud jätavad oma lemmikute julgad maha vedelema.

Ratsutajast hobusetohtriks
Kui soome tudengil on koerad, siis vähemalt kaks. Kodust kaasa toodud loomadele lisaks võtavad nad penisid kasvatada varjupaigast, hulkuvaid koeri otse tänavalt ning probleemseid koeri tuttavatelt.
Neljanda aasta tudeng Laura Niemelä teab kindlalt – temast peab saama hobusetohter. “Tahan olla hea ratsutaja, kuid veel rohkem tahan saada heaks looma arstiks. Ratsutamine on lahe, kuid eriala on siiski tähtsam.”
Laura oma hobuseid Tartus pidada ei taha, sest maal on hobustel lahedam elu. Kord kuus sõidab Laura Tartust Raplamaale Maasikmäe tallu oma hobuseid kaema.
Maasikmäele on renditud Laura mära Galathea. “Maasikmäele sõites seisab silme ees ilus pilt – Galathea tervitab mind oma viiekuuse varsaga taluteel. Sealsetel karjamaadel elab ta tõelist hobuseelu. Päevad veedab vabalt karjamaal, õhtul, täpselt pool kaheksa tuleb ise talli ukse taha oma kaeraportsu krõmpsutama. Ma arvan – ta tunneb end väga õnnelikuna, on uhke oma emaseisuse üle,” räägib Laura oma lemmikust.
Maasikmäel elavad Laural veel kaks varssa. Galathea varsad, kellest edaspidi, pärast esimest poegimist, tahab Laura koolitada võistlushobused.
“On kummaline tunne, kui hobused elavad eemal. Hobust õpid päriselt tundma siis, kui temaga tööd teed. Samuti vastupidi, hobune oma ratsanikku. Kuid Laura sõnul võib see tunne ja side küllalt kiiresti kaduda. Üks aasta on juba probleem. “Hiljuti tahtsin Soomes oma lapsepõlve võistlusponi tagasi osta ning Maasikmäele ilusat pensionipõlve veetma tuua. Ta ei tundnud mind ära, ometi olime neli aastat koos töötanud, koos Soome noortemeistriks tulnud,” on Laural kahju oma ponist.
Kahe taksikoera pärast on Laura ostnud korteri, sest koeraomanikel on raske üürikorterit leida. “Olen oma taksi Tobiasega püsti hädas – närib, lõhub, on armukade ja agressiivne. Pean pidevalt valvel olema. Oma rünnakuobjektid valib Tobias välja mingil minule seletamatul põhjusel. Seevastu marmortaks Helmi on leebe ja leplik, õigustab oma nime, mis tõlkes tähendab pärli. Terve tema olemus on pärl, seda nii oma hallide laikudega seljal kui ka iseloomu poolest,” kõneleb Laura.
Tuire Sutise mustakarvaline tshautshau Justus paraneb parasjagu nii hinge- kui ka lõikusevalust. Opereeris teda Tuire ise. “Polnud parata, arutasin koeratohtritega pikalt ning leidsime, et kastreerimine võiks leevendust tuua – Justuse tuline kirg õrnema soo järele oli lausa pidurdamatu. Kodus Espoos lõppes selline üleannetus politseis. Meil loomade varjupaika ei ole ning politsei viib hulkuvad koerad jaoskonda,” kõneleb Tuire. Soome ainukeses Helsingi lähedal asuvas varjupaigas on telefon pidevalt punane – inimesed ei taha sinna koeri mitte ära anda, vaid vastupidi – endale võtta. Seetõttu on ka Eesti koduta loomade varjupaikades soomlased sagedased külastajad.

Tundeline Justus
Hingehaava sai Justus sõbra kaotusest. Kümneaastane tshau-tshau Rasmus tuli magama panna, kuna vanaduses süvenesid tõuomased nahahaigused ravimatuiks. Justus kurvastas nii sügavalt, et kolm nädalat ei saanud teda hetkekski üksi jätta. “Kodus ta näris ja lõhkus, puuris olles haukus lakkamatult. Pidin ta kõikjale kaasa võtma, koolipäevad veetis Justus autos ning minu valvepäevad kliinikus. Kuni leidsin talle uue sõbra – kuldse retriiveri nimega Vana,” kõneleb Tuire.
Koertega ei ole lihtne Tartus üürikorterit leida. Esimesest korterist pidi Tuire koerte pärast loobuma, sest naabrite bernhardiin ning krants kimbutasid sedavõrd, et ainult kaigas käes sai koertega jalutama minna. Hulkuvad kassid teevad samuti Tuirele meelehärmi, sest kassid on Justuse teiseks kireks.
Tuire seitsmeaastane soome poolevereline ruun Lorenz elab Luunja ratsatallis. “Lorenz on alati kellegi juures tallis elanud, seetõttu ta ilmselt ei oskagi vahet teha – on ta Soomes või Eestis. Mingil moel ta siiski aimab ülemeresõitu ette. Teisel aastal Tartu sõidu eel ei andnud ta mitu päeva end koplis kätte. Kohe, kui mind nägi, pööras ringi ning kihutas kapjade välkudes minema,” kõneleb Tuire.

Koer peremehe moodi
Igal hommikul jalutab Anneli oma kahe saksa lambakoeraga Tähtvere pargis. Kogenud koerajuhina valib Anneli raja ikka nii, et möödakäijad end turvaliselt tunneksid.
“Rölli on minu neljakümnekilone poisike, rõõmsameelne nuuskur,” kiidab Anneli oma koera. Inimene valib tema meelest koera ikka oma näo järgi, oma iseloomu järgi. “Olen küllalt tugev isiksus, vahel isegi kuri,” ütleb Anneli enda kohta. Samuti võib koera käitumist mõjutada tema peremehe olemus. See on vastastikune.
“Võtsin Abi aastase kutsikana, kuna endine peremees ei tulnud tema kasvatamisega toime. Esimesel aastal tuli Abiga ränka vaeva näha. Tema psüühika oli päris hull. Hierarhia ei olnud eelmises peres paigas, puudus tugev peremees. Abi teab, et minu kindla selja taha võib varjuda – kui perenaine ei karda, võib ka tema end julgena tunda,” kõneleb Anneli.
Tartusse sõit iseenesest ei ole koerte psüühikale probleem. Tähtis on peremees, mitte elupaik. Seetõttu ei tule koerte Soome jätmine kõne allagi.



Eha Järv
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet