6/2007



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Reisikiri
Minu jõulud Austraalias – plätudes rannal

Jõulud Austraalias langevad kokku aasta valgeimate öödega ja kõige kuumemate ilmadega. See on muutnud Austraalia jõulukombed huvitavaks
seguks, millel Euroopa jõuludega võrreldes on nii
sarnasusi kui erinevusi.

Mulle meeldib, et Austraalias on paljud asjad vastupidi. Päike ei paista lõunast, vaid põhjast. Lõuna-Austraalia on külm, Põhja-Austraalia on kuum. Vesi keerleb kraanikausist alla põhjapoolkerast vastupidises suunas.

Auto juhtiminegi on huvitav. Ma saan aru, et vasakpoolses liikluses peab rool olema paremal pool. Aga miks peab sellepärast panema kojameeste kangi vasakule poole rooli, ja suunatule oma paremale? Mul oli kaua aega komme suunatulede asemel kojamehed käima panna ja vihma korral suunatulesid vilgutada, enne kui ma selle “tagurpidimaaga” ära harjusin.
Kuid ma ei harju kunagi ära, et jõulud on suvel. Kui ma lõpuks Sydney kesklinnas pärast kaheksandat tiiru ümber Pitt Street Malli ostukeskuse parklas ainsa vaba koha leian, ja kergendatult ohates autoukse avan, lööb mulle vastu kõrvetav kuumus, mis jõulusid küll ei meenuta. Selline kuiv terav kuumus, nagu oleksin ahjuukse avanud, et verivorste kontrollida. Jõuludeni on veel poolteist kuud aega, kuid jõuluehted on juba müügil ning paari nädala pärast on jõuluvanad ja tehiskuused tänavatel.
Sel aastal läks vara kuumaks ning ma otsustasin veeta ühe kuuma päeva õhukonditsiooniga ostukeskuses, et siis varakult jõulukingid ostetud saaks. Ent tundub, et ma polnud ainuke, kes nii mõtles – Pitt Street Mall on paksult rahvast täis. Kõik lühikestes pükstes ja plätudes, jõulumuusika saatel ostmas tehiskuuski, jõuluehteid, päkapikumütse. Tegelikult on need austraallased siin erandlik grupp. Enamik ei leia põhjapoolkera jõulukommetel mingit mõtet. Milleks jõulukuusk toas ja põhjapõdrakujud aias, kui need selles kuumuses mingit jõulutunnet ei tekita?
Pealegi ei ole Austraalias võimalik Põhja-Euroopa jõule taga ajada. Austraalia, nagu Ameerika, ei koosne ühest rahvusest, nagu paljud Euroopa riigid, vaid ainult paarsada aastat siin elanud migrantidest, keda on nii Euroopast, Aasiast, Aafrikast kui ka Lõuna Ameerikast. Paljud neist jõule ei pea. Tulemusena on enamik austraallasi otsustanud, et see segadus on liiga keeruline, tehkem asi lihtsaks ja mingem randa.

Jõululaupäev
Mul on aastate jooksul olnud Austraalias erinevaid jõule. Mõned on olnud traditsioonilised, pere ja sugulastega, mõned rannal või troopilisel saarel, mõned sisemaa kõrbes telkides. Need traditsioonilised algavad jõululaupäeval, nagu Euroopaski – kuid mitte jõuluvana, kinkide ja seapraega. Isegi mitte kodus, ja mitte perega. Jõululaupäeva õhtul jalutame Sydney Ooperimajast lõuna pool asuvasse Domaini parki. See üritus, Carols by Candlelight (Jõululaulud küünlavalgel), algas Melbourne’is aastal 1937 ja meenutab mulle alati eestlaste laulupidu.
Jõululaupäevaks on Domainis ajutine lava üles pandud, ning ka putkad, kus müüakse jooke ja sööke igast maailma nurgast. Laotame teki murule, ostame klaasi veini, taldrikutäie Polüneesia suupisteid ja mõnuleme nendega, kuni park rahvast täis saab. Kui pimedaks läheb, süütavad kõik pargis küünlad ja hakkavad laval lauldavatele jõululauludele kaasa laulma. See on ilus, terve park on küünaldest valgustatud. Võrreldes päevase kuumusega on õhk mõnusalt jahe, kuid mitte nii vilu, et jakki oleks vaja. Me laulame nii Euroopa kui Austraalia jõululaule. I’m dreaming of the White Christmas (Unistan valgetest jõuludest) – seda on imelik kuulda austraallaste suust, sest enamik neist pole lund kunagi näinud. Austraalia jõululaulud, nagu näiteks Six White Boomers (Kuus valget kängurut), Santa’s Moving to the South Pole (Jõuluvana kolib Lõunapoolusele) ja Let Us Barbeque (Grilligem) sobivad Sydney suveöösse palju paremini. Kõige populaarsem Austraalia jõululaul ja minu lemmik on siinne versioon laulust Jingle Bell (Aisakell).vt ajakirja trükiversioonist.

Esimene jõulupüha
Jõulupäeva hommikul on võimatu magada. Terve maja on täis laste kilkeid, nad avavad jõulupuu all kingitusi. Kuna Austraalia aeg on Eesti omast kaheksa tundi ees, siis jõuab jõuluvana ilusti oma töö Euroopas jõululaupäeva õhtul ära teha ja esimese jõulupüha hommikuks Austraaliasse lennata. Sest see on jõulupühade kõige tähtsam päev Austraalias.
Kuid – suvesoojuses tahab jõuluvana kohe randa minna ja nii jäävad tal kodud külastamata. Sellepärast pannakse kingid lastele jõulupuu alla, ning minnakse pere ja sõpradega randa. Jõulupäeval randa minek on keerulisem kui igal teisel päeval. Austraallaste suurim jõulusöömaaeg ei ole õhtusöök, nagu Eestis, vaid esimese jõulupüha lõunasöök. Asja juurde kuulub teatav tsirkus, mis toimub enne, kui kogu jõulusöök ja jook külmikutesse saab. See on ainuke päev aastas, kui ma sooviksin sugu vahetada: kõik mehed krahmavad kell 10 hommikul külmkapist õlle ja kaovad toast jäljetult. Naised lõiguvad salateid, liha, kana ja mereande, samal ajal laste kisa vaigistades.
See ettevalmistus ja pakkimine kestab muidugi kauem kui ühe õlle joomine – ja juba arutavad mehed väljas, kes JULGEB kööki õlle järele minna! Mulle ei meeldi see osa Austraalia kultuurist. Kuigi nüüdsel ajal on asi parem – vanades Austraalia pubides polnud isegi naiste tualetti, sest naised ei tohtinud kõrtsi minna.
Kui me lõpuks randa saame, on kõik jälle rõõmsad. Sydney maailmakuulus Bondi Beach on jõulupäeval nii pungil, et me otsustame järgmisele rannale jalutada. Bronti Beach on palju tühjem, ja seal on ka rohkem varjurikkaid kohti puude all, kus piknikut pidada. Mulle tundus alguses imelikuna, et Austraalias on nii palju ilusaid, kuid inimtühje randu. Aga nemad ei peesita päikese käes nagu meie siin Euroopas. Osooniaugu tõttu on Austraalia ja Uus-Meremaa kohal päike väga kahjulik. Bondi ja Bronti Beachi ümbruses asuvad nahavähi kliinikud informeerivad suurte siltidega ohtudest ja kutsuvad inimesi läbivaatusele.
Me istume varjus, päkapikumütsid peas, joome veini ja sööme külmi liha-, kana- ja pardilõike, sinki, juustu, pasteete, krabisid, vähke, krevette, ja rohelist salatit. Paljud Austraalia pered söövad veel tänapäeval traditsioonilist Austraalia jõulutoitu – Inglismaa kalkunipraadi. Viimastel aastakümnetel on aga külm laud ja salatid tänu suvekuumusele populaarseks jõulusöögiks saanud. Peale jõululõunat teeb igaüks, mida tahab. Mõned teevad lõunauinakut, mõned joovad õlut, lapsed jooksevad rannas jalutava jõuluvanaga juttu ajama. Mina lähen ujuma.
Austraalias on ujumine ohtlik tegevus. Pärast ämblike ja madude sul maapinnal ohtu ei ole. Aga mine ookeani – seal on haid, krokodillid, mürgised kalad. Üks liik – õudnäsalik – istub näiteks ookeani põhjas ja näeb välja nagu kivi. Kui sa talle peale astud, süstib ta su jalga 5–10 milligrammi surmavat müotoksiini. Austraalia meremadudel jätkub mürki 15 inimese surmamiseks. Ühesõnaga, Austraalias ma liiga kaua ookeanivees aega ei veeda. Kohe, kui olen ennast maha jahutanud ja natuke ujunud, ühinen jõulupeoga ja ülejäänud päev mõõdub süües (jaa, ka austraallastel on komme jõulude ajal liigselt süüa), veini limpsides, reketit ja rannavõrkpalli mängides. Kuni päike loojub ja on aeg koju sõita.

Teine jõulupüha
Teise jõulupüha kaks üritust meelitavad Austraalia elanikkonna telerite ette: Jõulu Teise Püha Kriketmatsh (The Boxing Day Test Match) ja kuulus Sydney to Hobart Yacht Race, purjetamisvõistlus, mis algab 26. detsembril Sydney Harbour’i sadamas ja lõpeb viis päeva hiljem Tasmaania saare pealinnas Hobartis.
Meil on kombeks sellel päeval sõpradega aias grillida ja kriketit mängida. Grillimine on Austraalias üks tähtsamaid sotsiaalse suhtluse viise. Tänu aastaringsele grilli-ilmale tehakse seda paljudes peredes 365 päeva aastas. Meie peres see päris nii ei ole, sest mulle meeldib õhtusööki teha. (Juhtub, et teen isegi eesti moodi hapukapsasuppi või seapraadi, mis mu austraallasest mehele vägagi meeldivad.) Kuid pühapäeva pärastlõunal ja teisel jõulupühal me grillime sõpradega aias, joome õlut ja mängime kriketit.
Enne kui ma kriketist kuulnud olin, arvasin, et golf on kõige igavam ja aeglasem sport maailmas. Kuid ühel päeval, kui juhtusin telekast kriketit vaatama, juba esimese kümne minuti jooksul muutsin oma arvamust. See on mäng, kus kaks 11-liikmelist meeskonda veedavad terve päeva (ohtrate söögipausideega vahepeal) kriketiväljakul, oma lumivalgetele ülikondadele plekkigi peale tekitamata.
Mäng algab nii, et söötjameeskonna mängija jalutab mõtlikult väljaku keskele, kogub end seal paar minutit, siis viskab palli lööjameeskonna värava suunas. Lööja teeb mängu ainukese kiire liigutuse, kaitstes oma väravat puust kurikaga. Kui tal see õnnestub, läheb mäng aeglaselt edasi. Kui ei, või kui mõni püüdja tema löödud palli õhust kinni püüab, on lööja mängust väljas ja asendatakse meeskonna järgmise lööjaga. Kuna mäng ei lõppe enne, kui kõik 11 lööjat on väljas, kestab kriketimatsh viis kuuetunnilist päeva! Pole ime, et austraallased otsustasid mängu päästa. Aiakriket (Backyard cricket), mida meie mängime, on tehtud huvitavaks, kiireks ja lõbusaks paari lisatud reegli abil.
Austraalia jõule ilma külma õlleta on raske ette kujutada. Mulle jääb alatiseks meelde, kuidas ma ükskord jõulude ajal Austraalia väheasustatud sisemaal tillukeses hotellis keset tühja kõrbet juhtusin kohalikelt küsima, miks on teisele jõulupühale antud nimi Boxing Day. Ootasin vastust seoses karpide või kingipakkidega, kuid vana võttis õlleklaasi huultelt, kummardus mulle üle laua lähemale, ja pomises: “Tead, kolmas päev selles jubedas kuumuses õlut juua, inimesed lähevad tigedaks ja hakkavad poksima.”



Katrin Holmsten
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet