1/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

RAAMATUD
Geneetika rajasid Shamaanid

Ühel kummalisel vihmamärjal jaanuaripäeva õhtul põikasin sisse raamatupoodi, ja pagan seda teab milleks, jäin seirama riiulit pealkirjaga ESOTEERIKA. See on paik, kust võib kohata raamatuid sooviga seletada maailma – kuid et tavaliselt on see soov varjutatud püüdest olla võimalikult originaalne, annab ponnistus ka üsna kitsukese tulemuse. Pidin juba lahkuma, kui märkasin raamatut, mille kaanel ilutses teiste sõnade seas täheühend DNA. Avasin raamatu. Asi lõppes sellega, et tassisin ta koju ja lugesin ühe hooga läbi.

Ebaharilik antropoloog Jeremy Narby on oma teose “Kosmiline siug” läbi püüdnud eelkõige jõuda ise selgusele. Mis on see Peruu-Amasoonia indiaanlaste elu, mida ta 17 aasta eest uurima asus, et endale seeläbi doktorikraad saada?
Ashaninka-indiaanlased on tuntud fenomenaalsete taimetarkadena. Aegade jooksul on nad oma ümbruskonnas kasvavast 80 000 taimeliigist suutnud välja valida just need, mis ravivad üht või teist haigust. Sealjuures väidavad nad ise, et on oma botaanikateadmised saanud taimede abil esile kutsutud hallutsinatsioonidest. Kuidas on see võimalik, küsis Narby – ega peatunud seal, kus tavaantropoloogid, kes võtavad põlisrahvaid lollide pähe, arvates, et nemad pole võimelised maailma adekvaatselt ette kujutama, vaid esitavad kõike kuidagi mõistukõneliselt ning kaldu.
Amasoonia shamaanid on valmistanud oma nõiarohtu ayahuascat mitu tuhat aastat. Segus peab olema kaks taime, mida keedetakse mitu tundi. Üks sisaldab hallutsinogeenset ühendit nimega dimetüültrüptamiin, mida nõristab ka inimaju. Kuid suu kaudu sissevõetult ei ole ühendil toimet, kuna selle blokeerib üks mao ensüüm. Keeduse teine taim aga sisaldab just seda mao ensüümi inaktiveerivat ainet. Nõnda pääseb hallutsinogeen ajju ning vallanduvad eredad nägemused.
Kui indiaanlaste käest küsida, kust nad taimede kohta kõike teavad, kinnitavad nad, et on õpetust saanud taimedelt enestelt. “See on metsa televiisor,” ütles üks neist, Carlos Perez Shuma.

Hallutsinatsioonid. Narby kirjeldab nii omaenda kui teiste kogemusi, mis saadud ayahuasca mõjul. See jook pole lihtne juua, organism hakkab vastu, on halb ning vastik. Kuid seeläbi saadud kogemus pani noore antropoloogi mõtlema, kas mitte tavateadlased indiaanlaste salatarkust ei alahinda.
Kõige suurema mulje jättis Narbyle kaks eredat kokkukeerdunud madu, mida ta oma nägemuses nägi. Selliste madude kujundeid kohtab paljudel indiaanlaste, aga ka teiste põlisrahvaste maalingutel ja käsitöötaiestel. “Taimekommunikatsiooni saladus on teaduse pimetähn,” kirjutab Narby ning visandab oma tee selle pimeduse valgustamiseks.
Shamanismi uurinud antropoloogid on näinud vaid iseenda varju. Tegelikult on indiaanlasi ummikust edasi aidanud just teadvuse hallutsinatoorne seisund. Nii ei tee põlisrahvad vahet elu tegelikkuse ja úamaanide nähtamatu irratsionaalse maailma vahel. Kuid úamaaniks tuleb õppida, see on raske töö. Nii nagu lääne üliõpilaste Mekaks on Oxford või Cambridge, nii on ka ayahuascat tarvitavate hõimude jaoks olulised teatud koolkonnad. Ainult et Euroopa ülikoolid on tegutsenud vaevalt tuhat, sealsed aga vähemalt neli tuhat aastat.

Ühendus pärilikkusainega. Uurides, mil kombel pääsevad indiaanlased taimeinfo juurde, jõuab Narby ootamatule järeldusele. Hallutsinogeenide mõjul saavutavad nad ühenduse DNA ahelatega, mis igas meie rakus oma tegemist toimetavad. Nägemuslikus seisundis õnnestub shamaanil viia oma teadvus molekulaarsele tasandile. “Kui mõeldakse, et kuraare retsept on saadud elu loonud olenditelt, mõeldaksegi sõnasõnalt sedasama,” kirjutab Narby, pidades silmas DNA redelikujulisi heelikseid.
Redelitest, kokkukeerdunud liaanidest ja ussidest kubiseb indiaani loomismütoloogia. Sedagi peab Narby tõendiks, et nood põlisrahvad omasid ettekujutust meie elu algest DNA kaksikheeliksist tuhandeid aastaid enne seda, kui Crick ja Watson lääne teaduse jaoks selle saladuse avastasid.
Sealjuures on Narby veendunud, et DNA ja sellesse kodeeritud rakuline elutegevus on välja arendatud kusagil mujal ning saabunud umbes nelja miljardi aasta eest Maale, olles muutnud radikaalselt selle saatust.
Ent kuidas úamaan siis ometi pärilikkusainega ühenduse saavutab? See võib toimuda valguskiirguse vahendusel, mida DNA ahel väga tuhmilt, ent see-eest koherentselt kiirgab. Teatavas meeleseisundis võidakse seda kiirgust näha. Koherentne valgusallikas on tajutav ruumilise ja säravana – nii nagu hallutsinatsioonid. “Lõpptulemusena jõudsin hüpoteesini, et inimteadvus on fookuse nihestatuse seisundis suuteline lävima DNA-põhise elu globaalvõrguga,” kirjutab Narby ja tunnistab sealsamas, et see tulemus on vastuolus lääne teadusprintsiipidega.

Molekulaarbioloogia keskne dogma, mille Francis Crick sõnastas 1950. aastatel, kuulutab, et info ei saa kulgeda valkudelt tagasi DNA suunas. Kuid see on dogma, ja dogma võib iga hetk ka valeks osutuda.
Nii või teisiti, paljude põlisrahvaste käes on senitundmatu biomolekulaarse informatsiooni varamu, mida farmaatsiafirmad püüavad ilma rahata enda kätte kahmata. 10 aasta eest Rio de Janeiros kirjutasid valitsuste esindajad küll alla kokkulepetele, milles tunnistati loodusrahvaste keskkonnateadmiste väärtust ning rõhutati nõuet seda kompenseerida. Kuid mehhanism on siiani paika panemata. Antropoloog Jeremy Narby on selleski osas oma kolleegidest erinev: ta võitleb põlisrahvaste õiguste eest saada oma teadmisi jagades ka väärikat tasu.
Kuid nii nagu nägemustalitus, pole ka põlisrahvaste õiguste kaitse kerge. “Minu meelest sarnaneb tõeline nägemustalitus pigem kontrollitud õudusunenäoga kui meelelahutusega ning nõuab oskusteavet, distsipliini ja julgust,” kinnitab Narby.
Julgust on nõudnud ka selle originaalse raamatuga teadlaskonna ees lagedale tulek – mille eest Narby on oma vitsad juba saanud. Ometi pole tema raamat mingi parateadus, vaid lihtsalt arutlus teist laadi võimaluste üle, mida inimene loodusega suhtlemisel täiesti tõenäoliselt kasutada võib.
Kes on väsinud lääne teaduse ette manatud kõikteadja näost, see leiab siit raamatust mõtlemisainet küllaga.



Tiit Kändler
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet