1/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

reisikiri
Korallide imeline maailm

Pole ime, et maailma üks tuntumaid koralliuuringukeskusi asub just Austraalia Heroni saarel – ideaalne mänguplats kahepaiksetele teadlastele keset Suurt Vallrahu, mille korallid viimastel aasta kümnetel on tunduvalt kahanenud.

Saarel keegi ei ela, päevakülastajaid siia ei tooda ja tuba saare ainukeses puhkekodus maksab 500 dollarit öö, mis efektiivselt piirab külastajate arvu. Hea meetod korallide kaitsmiseks. Kellele ei meeldiks sellise summa maksmise asemel saare teises otsas head palka saada? Pole raske mõista, et siia pääsevad tööle ainult maailma parimad koralliuurijad. Austraalia suurim ja produktiivseim mere uurimiskeskus koosneb kontoritest, laboratooriumitest, koosolekuruumidest, raamatukogust, eluruumidest, ja suurest akvaariumist, kuhu saab käe sisse pista, et meritähti, käsnu ja hiigelteokarpe katsuda. Õnneks puuduvad akvaariumist mürgised meremaod ja meduusid.

Paarikümne meetri kaugusel on imeilus liivarand, kuhu on pargitud uurimislaev Lamont. Sydney Tehnikaülikooli teadlased David Booth ja Peter Ralph hüppavad sukeldumisülikondades pardale ja kaovad pooleks päevaks. Siinseid teadlasi näeb kahes riietuses: veesaabastes ja sukeldumisülikondades või ujumispükstes, särgis ja plätudes. Töökoha turvalisusriietuse pärast ei pea nad muretsema, välja arvatud päikeseprillid ja päikesekreem.

Korallid on haiged
Peter on siin, et uurida korallide pleekimist. Kuna seda põhjustab liiga soe veetemperatuur, kestab see tavaliselt ühe suve ning pärast seda korallid kas surevad või taastuvad. Suurel Vallrahul on olnud kuus pleekimisaastat, esimene 1979. Aastal 2002 pleekis aga 60% Suure Vallrahu korallidest ja teadlased on nüüd väga mures kliima soojenemise pärast.
David on korallidel elavate kalade fänn, ta on neid uurinud aastast 1996. Sellel korral on tal luksus veeta paar kuud imeilusal Heroni saarel, uurides, kuidas erinevat liiki riff kalalased reageerivad korallide pleekimisele. Kuna väikesed riff kalad kasutavad koralle elupaigana, kuid paljud korallid pleekimise tagajärjel surevad, on huvitav teada, kas kalad elupaiga valikul teevad vahet elusa ja surnud koralli vahel. Kui see nii on, siis mõjutab kliima soojenemine Suurel Vallrahul mitte ainult 400 liiki koralle, vaid ka üle tuhande liigi kalu.
Et sellele küsimusele vastust saada, hüppab David igal hommikul fi lmikaameraga vette ja veedab seal pool päeva ringi ujudes, kalu identifi tseerides, nummerdades ja fi lmides. Ta püüab mõned kalad võrguga ämbrisse ja toob kaldale. Teise poole päevast veedab ta laboratooriumis neid mõõtes ja kaaludes, enne kui nad õhtupoolikul elusana jälle vette tagasi viib.
Elu pole alati päris nii ilus. Kui andmed kokku kogutud, veedab ta päevi kontoris numbreid arvutisse pannes ja neid läbi töötades. Statistilised programmid, nagu ANOVA, arvutavad, kui suured on erinevused kalaliikide elupaigavaliku vahel. Lõpuks pannakse need numbrid kõik mitmetesse diagrammidesse, mis illustreerivad mitte ainult seda, kuidas erinevad kalaliigid vastavad elusale ja surnud korallile, vaid ka kõike muud: nende kaalu ja suurust, sööki ja käitumist, nagu näiteks agressiivsus liigikaaslaste ja teiste liikide suhtes, ning kui palju aega erinevatest liikidest või erineva suurusega kalad veedavad korallrahude vahel või vabas vees.

Tulekahju hävitas andmeid
Kogu andmestik tuleb hoolikalt kopeerida. 2007. aasta 30. märtsi varahommikul kell neli, kui kõik teadlased parimat und magasid, puhkes uurimiskeskuses tuli, mis hävitas 12 miljoni dollari eest 11 uurimiskeskuse hoonet. Maha põlesid laboratooriumid, üks arvutiruum, ja osa teadlaste eluruumidest. Õnneks keegi teadlastest kannatada ei saanud. Enamus andmeid oli kopeeritud, kuid tules hävis palju varustust: üks 70 000-dollariline katse, kolm päevikut koos ühe uurija paari aasta tööga. Neli töötajat kaotasid kogu varanduse. Entusiastlikud uurijad ei lasknud ennast sellest heidutada ja organiseerisid kiiresti taasehituse. Kuigi hoone pole veel päris valmis, käib teadustöö rõõmsalt, elades ajutistes ruumides.

Ohud korallidele
Viimaste aastakümnetega on hävinud kümnendik maailma korallidest. Kahjustusi tekitavad ka looduskatastroofid, nagu tornaadod, tsunamid, tsüklonid ja orkaanid; samuti ohustavad koralle õhu ja vee saastatus, linnadest lähtuv reostus, kemikaalid, ülekalastus ja turism. Ent maailma korallide kõige suuremaks ohuks on kliima soojenemine. Aastaks 2100 ennustatakse, et siis on üle poole maailma korallrahudest hävinud.

Koralli pleekimine
Põhjuseks, miks maailma kliima soojenemine koralle eriti tugevalt mõjutab, on veel üks sümbiootiline suhe. Korallid sõltuvad väikestest vetikatest (Zooxanthellae). Tilluke Zooxanthellaeelab korallirakkudes ja valmistab energiat fotosünteesi abil. Osa sellest energiast annab ta korallile vastutasuks söögi, kaitse ja pesapaiga eest. Zooxanthellae on valguse ja veetemperatuuri suhtes nõudlikum kui korall ise, ja kuna korall ilma selle väikse vetikata hakkama ei saa, on tema levik piiratud vetes, kus aasta keskmine temperatuur on 25–30 kraadi vahel, ja sügavus, kus veel fotosünteesiks piisavalt valgust.Zooxanthellae on nii tundlik, et ühekraadisest vee keskmise temperatuuri tõusust piisab, et ta lakkaks toimimast ja sureks.
Surnud korall on valge ja protsessi kutsutakse koralli pleekimiseks. Suurel Vallrahul on olnud kaks eriti suurt korallide pleekimist aastatel 1998 ja 2002. Mõlemad olid tingitud kuumusest, kuigi nendel aastatel tõusis keskmine veetemperatuur Suurel Vallrahul vaid 1–2 kraadi. Järgmiseks sajaks aastaks ennustatakse veetemperatuuri tõusu Suurel Vallrahul kuni 6 kraadi.

Koralliökosüsteemi tähtsus
Korallrifid on liikide rikkuse poolest troopiliste vihmametsade järel maailma teine suurim ökosüsteem. Kuigi nad katavad maakera pindalast vähem kui ühe protsendi, on nad koduks veerandikule maailma ookeaniliikidest. Lisaks sellele veedavad paljud taime- ja loomaliigid, kes kuuluvad teistesse ökosüsteemidesse, mingi osa oma elustaadiumitest korallides. Kui mõni liige sellest keerulisest ökosüsteemist hävib, võivad teisedki ohtu sattuda.

Maailma suurim korallriff
Suur Vallrahu ulatub 2000 kilomeetrit Kirde-Austraalia kallast pidi Kaljukitse pöörijoonest Uus-Guineani välja, katab 280 000 ruutkilomeetrit ja koosneb 3000 eraldi rifi st. Tillukesed korallid on korrus korruse haaval ehitanud oma hiigelelamu merepõhjast 500 meetri kõrguseks ning loonud sügavasse Korallimerre 600 saart. Pooltel saartest pole isegi nimesid.
Heroni saar on üks sellistest ehtsatest korallisaartest, mille pind koosneb erodeerunud korallimaterjalist. Ta on üks Suure Vallrahu lõunapoolsemaid saari, kus vesi on suhteliselt jahe. Saart ümbritseb 24-ruutkilomeetrine koralliring ainult paari sammu kaugusel kaldast – ideaalsed olud korallide uurimiseks. Irooniliselt algas Heroni saare ajalugu Kilpkonnasupi vabrikuga aastal 1923. Äri ei läinud, ja kilpkonnade õnneks kestis vabrik ainult neli aastat. Aastal 1943 kuulutati Heron rahvuspargiks ja tänaseks on ta üks Austraalia tuntumaid. Heron on ka üks Suure Vallrahu ilusamaid saari, valgete liivarandade ja helesinise ookeaniveega. Saare keskel asub 15 m2 mets, mis on pungil musta värvi lindudest, nagu tume-tõmmutiir (Anous minutus) ja austraalia tormilind (Puffinus tenuirostris). Peale linnukisa lasub ümberringi vaikus ja rahu.



Katrin Holmsten
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet