1/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Hundikari veebruaris – jooksuajal

• Mida teeb hundikari veebruaris?
• Palju on Eestis hunte?
• Kui suur on hundikarja territoorium Eestis?

Kuna käes on veebruar ning seda kuud teatakse ka kui hundikuud, oleks igati kohane väike pilguheit hundi tegemistesse. Eesti hundil läheb suhteliselt hästi, nende arvukus näitab kasvutendentsi.

Hundi (Canis Lupus) nagu tema lähima suguvenna koeragi puhul on tegemist äärmiselt perekondliku ning sotsiaalse koerlasega. See tähendab, et ta vajab oma normaalse elutegevuse tagamiseks enda kõrvale teisi hunte, kes kokku kuuludes hundikarja moodustavad. Viimane moodustub paljunevast hundipaarist (nn alfapaar) ning nende sama-aastastest kutsikatest.

Hunt on reeglina äärmiselt monogaamne liik, mis tähendab seda, et kord tekkinud liit isa- ja emahundi vahel kestab kuni ühe vanalooma hukkumiseni. Hunt on samuti väga territoriaalne liik. Kord valitud territooriumi kaitstakse väga kiivalt võõraste sissetungijate eest. Tavaliselt on emasloom see, kes esimesena territooriumi n-ö märgistama ehk siis piiritlema hakkab. Põhimõte on selles, et emasloomade poolt mahajäetud tagasihoidlikud uriini- ja muud märgised annavad teistele vabu jahialasid otsivatele kriimsilmadele teavet selle kohta, et antud territoorium on juba hõivatud.
Samuti saavad nende märgiste kaudu teavet ka paarilist otsivad isasloomad, kellest emaslooma nõusoleku peale võibki saada viimase paariline paljudeks aastateks. Kui üksikuna elavad emahundid jäävad inimese silmale suhteliselt märkamatuks, siis üheskoos liikuv hundipaar jätab enesest maha väga hõlpsasti märgatavaid uriini- ja fekaalimärgiseid. Viimased ei ole loomulikult suunatud inimesele, vaid siiski oma suguvendadele teabeks, et ala on hõivatud ning kuulub juba kellelegi. Nii moodustubki hundiperekonna koduterritoorium, kus kogu ala ulatuses selle peremehed jahti peavad, puhkavad ning tegelevad kõige muu hundi elu juurde kuuluvaga.
Hundi koduterritooriumi suurus metsavööndis meie laiuskraadil võib olla väga erinev, ulatudes 200 km2-st ligi 500 km2-ni. See sõltub peamiselt söödabaasist ning hundi asustustihedusest. Eestis on erinevate välitööde käigus Kesk- ja Edela-Eestis saadud tulemused jäänud samasse vahemikku.
Huntidel on jooksuaeg meie laiuskraadil tavaliselt jaanuari lõpus-veebruaris. Sel ajal laguneb hundikari tihtipeale koost, kuid seda ajutiselt. Hundikarjas kehtib selline reegel, et järglasi annab ainult alfapaar, kes on karja hierarhiaredeli kõrgeimal positsioonil. Ülejäänud karja kuuluvad loomad paaritumisel ei osale ning põhimõtteliselt ei olegi karjas teisi suguküpseid isendeid, nemad on suguküpsuse saavutamise ajaks juba karjast lahkunud. Emasloomad saavad suguküpseks keskmiselt teisel eluaastal, isasloomad aga enamasti kolmandal eluaastal. Talvine kari ehk siis möödunudsuvine pesakond püsib koos hiljemalt aprilli alguseni. Seejärel lahkub enamik noori hunte karjast ning ka oma seniselt territooriumilt uut eluala otsima. Eelisjärjekorras lahkuvad karjast kõigepealt noored emasloomad, seejärel ka isasloomad. Viimased võivad sama reviiri piires kuni järgmise kevadeni liikuda ning aeg-ajalt põhikarjaga (uue pesakonnaga) liituda.
Tavaliselt sünnivad hundikutsikad pärast emahundi 62–65 päeva pikkust kandeaega aprilli lõpus-mai alguses. Poegi on pesakonnas kõige sagedamini 3–5, kuid pesakonna suurus on emastel väga erinev. On võimalik, et kutsikaid sünnib rohkem, kuid paraku on sellise teabe hankimine vägagi komplitseeritud. Alates juuli lõpust, kui kutsikad on umbes kolme kuu vanused, hakkavad vanaloomad noori hundihakatisi jahiretkedele kaasa võtma. Sellele perioodile on iseloomulik, et hundikari võtab ette suhteliselt lühikesi rännakuid, püsides väikesel alal nädalakese või vahel veel kauemgi. Samal ajal, kui vanaloomad läheduses jahti peavad, tutvuvad noored võsavillemid ümbruskonnaga, avastades uue paiga võlusid ja valusid. Nii õpivad noored hundihakatised oma jahiala tundma, mis ongi üks olulisemaid tegevusi edaspidiste ühiste jahipidamiste õnnestumisteks. See on ka aeg, mil looduses viibivad inimesed hundikutsikaid kõige sagedamini kohtavad.
Mida enam talve poole, seda pikemaks ja korrapärasemaks muutuvad hundipesakonna ööpäevased liikumised, saavutades oma tavapärase talvise rütmi novembri alguseks. Sel ajal liigub hundipere ööpäevas keskmiselt 7–8 kilomeetrit, seda valdavalt öötundidel. Samas tuleb ette ka päevast liikumist, kui näiteks kõht on tühjaks jäänud või siis keegi on loomi nende päevases redupaigas häirinud. Nii elabki siis harilikult uue hundipaari koduterritooriumil esimeseks sügiseks keskeltläbi 5–6 hunti. Järgnevatel aastatel suureneb kari sageli “lapsevahi” võrra ehk siis pesitsevale paarile lisaks jääb harilikult alfaloomade juurde mõni möödunudaastasest pesakonnast pärit isahunt, kelle funktsiooniks karjas lisaks jahipidamisel abistamisele on ka osalemine kutsikate kasvatamisel ning valvamisel, kuni vanemad ära on. Kui nendele kolmele karja põhituumiku liikmele (ema, isa ja lapsevaht) lisanduvad taas uued kutsikad, on teiseks aastaks karja suurus tavaliselt 6–9 isendit. Selline karja suurus on meie laiuskraadil ühtlasi ka maksimumsuuruseks. Loomulikult on täheldatud ka suuremate karjade esinemist, kuid need on siiski metsavööndis ning kütitavas asurkonnas väga lühiajalised seltsingud, püsides koos paar-kolm ööpäeva.

Hundi arvukus kasvab
Hundi arvukus Eestis on 2002/2003. aasta arvukuse mõõnaperioodist alates tunduvalt kasvanud, seda osaliselt tänu toona kehtestatud küttimispiirangutele. Aastal 2003 oli Eestis teadaolevalt seitse hundipesakonda, 2007. aasta pesitsusperioodil on tänaseks teada vähemalt 16 pesakonna olemasolu Eesti territooriumil. Arvude keeles tähendab see umbes 170 isendi olemasolu peale poegimisperioodi. Seega on hunte viimastel aastatel jõudsalt lisandunud tänu minimaalsele küttimissurvele ning loomulikult ka tõhusale looduslikule söödabaasile.
Üldiselt on nii, et meie laiuskraadil tal peale inimese looduslikke vaenlasi ei ole. Nii on inimene ainus, kes kriimsilmade arvukust piirab. Loomulikult on peale inimese ka erinevad haigused, mis hundi arvukust kahandavad, kuid need on siiski isoleerimata asurkonna puhul ebaolulise tähtsusega. Tänavuaastane hundiasurkonna levikupilt on suhteliselt ühtlane üle kogu Mandri- Eesti, välja arvatud suured põllumajandusmaastikud Harju, Viljandi ning Tartu maakonnas, kus puuduvad hundile sobivad elupaigad. Samuti puudub hunt Eesti nn mäestikupiirkonnast, Haanja kõrgustiku ümbrusest, kus samuti tegemist äärmiselt kõrge inimeste asustustihedusega.
Hunt eelistab elupaikadena mosaiikset maastikku, kus suured metsaalad vahelduvad aeg-ajalt avamaastikega, ükskõik millised need siis ei oleks. Paljuski peitub põhjus siin selles, et väikesed avatud maalapid suurte metsade sees pakuvad varju ning head söödabaasi metskitsedele. Metskits on aga hundile Eestis kõige enam eelistatum saakliik. Lisaks metskitsele moodustab olulise osa hundi menüüst metssiga, kelle arvukus sarnaselt metskitsega viimastel aastatel pidevat kasvutrendi on näidanud. Peale uluksõraliste toitub hunt ka kobrastest ning samuti jänestest. Viimaseid murravad aga pigem üksikuna elavad või siis ajutiselt paari moodustanud võsavillemid. Karjana murravad nad tavaliselt suuremaid saakloomi. Nii on üsna tavaline, kui kaheksa-üheksapealine hundikari põtru eelistab. Nii on lihtsalt energeetiliselt tulusam.

Meie oma Eesti hunt
Huntide migratsiooniga Venemaalt ning Lätist arvestada ei saa, kuna idapiiri taga kasutatakse legaalselt nii Peterburi, Pihkva kui ka Tveri oblastis huntide arvukuse allasurumiseks juba mitmendat aastat mürke. Nimetatud oblastites pannakse välja keskmiselt 2000 mürgiannust aastas. Seepärast on vähemalt neis Eestiga piirnevates oblastites hundi asustustihedus kohati kordades madalam kui Eestis, ning jutud huntide suurest sisserändest Venemaalt alusetud.

Suvel paiksem, talvel liikuvam
Hundi eluaasta võib tinglikult jagada kaheks – suviseks ja talviseks perioodiks. Suvel kasvatab pesitsev paar kutsikaid, olles seetõttu tunduvalt paiksemad. Talvisel perioodil aga liiguvad vanaloomad koos kutsikatega kogu reviiri ulatuses üsna korrapäraselt ringi ning toimetavad seal oma hundiasju. Talvine periood algab tinglikult siis, kui vanemad koos kutsikatega territooriumil ringi hakkavad liikuma – seega augustis-septembris.



Marko Kübarsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet