1/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
MÄLESTUSI: Tallinna vee arengulugu

Arvestades tänapäeval üha enam kasvavat keskkonna reostust ning potentsiaalselt võimalikku kriisiolukorra tekkimist, võib päästerõngaks veevarustuses olla ainult alternatiivne veeallikas – põhjavesi.

Paraku just see pole meie kahes suuremas linnas – Tallinnas ja Narvas (viimases oli alles hiljuti kraanivee joogiveena kasutamise keeld) siiani tagatud. Miks? Mis põhjusel? Seda püüangi Tallinna näitel alljärgnevalt lahti seletada.

Sissejuhatus
Hiljuti, 8. jaanuaril informeeris Tartu Ülikooli Meditsiini Instituudi teadlane Hans Oru meedia kaudu üldsust õhupuhtuse seisukorrast Tallinnas. Uuringute tulemusena selgus, et õhu saaste tõttu lüheneb pealinnas iga inimese eluiga keskmiselt 7,7 kuu võrra.
Õhu kõrval on sama tähtis vesi, sest ka ilma selleta pole elu Maal. Siinkohal oleks loogiline küsida, kui mitme aasta võrra lüheneb tallinlase eluiga olukorras, kus ta tarbib kahtlase kvaliteediga või mittekvaliteetset joogivett? Jutt on Tallinna peamisest veeallikast – Ülemiste järvest, mille kohal olevast õhupuhtusest pole põhjust suure optimismiga rääkida.
Küllap taoliste eespool nimetatud uurin gute läbiviimine on ootamas meid ees ka joogivee osas. Otsustades aga võimude ja miks mitte ka teadlaste pärsitud huvist selle temaatika vastu, võib arvata, et alles kunagi kauges tulevikus.

Meil on põhjavesi!
Ent Ülemiste vee kõrval on Tallinnas olemas ka põhjavesi, mis pole valdavalt väliskeskkonnaga otseselt seotud. Pealegi ei tohi unustada, et kriisiolukordade puhul on põhjavesi ainus ohutu joogiveeallikas. Tõepoolest oli aeg, mil seda tarbiti rohkesti. See oli vene aeg. Tänaseks on veetootjate huvi selle vastu kadunud. Kuidas see juhtus? Mis põhjusel? Seda püüangi alljärgnevalt lahti seletada.
Kõigepealt pisut ajaloost, et mõista, kuidas kulges veevarustus Tallinnas, alustades keskajast, iseloomustades ennesõjaaegset seisu ning sellele järgnevat Nõukogude aega. Põgusalt peatume ka praegusajal – olukorras, kuhu oleme jõudnud ning vaatame, mida annab teha parima kvaliteediga joogivee nimel.

Pilk ajalukku
Linna veevarustuse ajalugu on sama vana kui linn ise. Linnus ja ta jalamil tekkinud asula kujunesid 11. sajandil oma soodsa asukoha tõttu tuntud kauplemiskohaks. Vee saamiseks kasutati kaevusid – Suur Püha Maarjakaev linnuse keskel, Pika jala allikakaev, Rataskaev, Raeplatsi ehk Kassikaev (veevaimu rahustamiseks hiljem visati kaevu lõpnud loomi, eriti kasse). Teadaolevatel andmetel paiknes 1882. aastal Toompeal peale kiriku, rüütelkonna ja gildi hoone ning kubernerilossi veel 46 suurt maja, mis said oma vee lahtistest kaevudest. Ainsana tollest ajast ning siiani säilinud on aadressil Toom-Kooli 17 asuv 10 meetri sügavune kaev, mida viimati puhastati ja restaureeriti Nõukogude ajal. Kuna olemasolevatest kaevudest ei piisanud Toompea veega varustamiseks, kasutati ka veevedajate (kuulusid voorimeeste tsunfti) teenuseid. Viimased võtsid vee Karjaallika kaevust, mis jääb Inglise Kolledzhi põhjapoolse tiiva alla. Linn kasvas ning madalatest pinnasevee kaevudest enam ei piisanud veevajaduse katteks. Üksikute hajutatult paiknevate majapidamiste veevarustus toimus pinnasevee baasil, mida ammutati madalatest kaevudest ja käsipumbaga varustatud puurkaevudest.

Ülemiste järve epohhiloo algus
küünib 1345. aastasse, mil rae taotlusel andis kuningas Valdemar IV Tallinna raele õiguse juhtida Härjapea allikatest (toona nimetati nii Ülemiste järvest alguse saavaid allikaid) vett linna kraavidesse. Ülemiste järvest rajati linna 4 km pikkune kanal, mis kulges mööda Veerenni tänavat Süda tänavale ja sealt läbi linna Harju väravani, sealt läks otse merre. Sõja tingimustes peeti linna kaitse seisukohast veetõket linnamüüriga samaväärseks. Kanalile oli 14. sajandil ehitatud kolm vesiveskit: Harju, Karja ja Viru.
Ülemiste järvest väljavoolava Härjapea jõe vett kasutati joogiks, majapidamistarbeks ning linnamüüri ümbritsevate tiikide täitmiseks. Selle kvaliteet oli ajaloolase Robert Nermani sõnul kehv, roiskvee lõhn segunes Narva kohviku magusate kondiitritoodete lõhnaga, milline bukett polnud just meeldiv. Lisaks Toompea kanalisatsiooni puudustele tunneme neid tagajärgi veel ehk tänagi Snelli tiikide roiskunud vete näol. Kadrioru lossi ja pargi veega varustamiseks rajati Peeter I korraldusel Ülemiste järvest Kadriorgu kanal. Nn Peetri kanal toitis ka pargi tiike ja purskkaeve.
Ajapikku eespoolnimetatud kanali vesi juhiti torudesse.
Tallinna Linnaarhiivis on sissekanne aastast 1337, kus esmakordselt on mainitud veevedajaid. Kuna vee vedamise küsimusega tegeles raad, siis toetudes nendele ürikutele tähistati seda daatumit ka meil: nimelt 14. jaanuaril 1997 toimus Sakala Keskuse saalis AS Tallinna Vesi poolt suurejooneliselt organiseeritud seminar “660 aastat vee müüki Tallinnas – minevik, olevik, tulevik”.
Ühisveevärgi rajamise alguseks peetakse Tallinnas tinglikult 1862. aastat, mil ebapraktilised puidust veetorud asendati malmtorudega. Ülemiste järve veevaru täiendamiseks rajati 1922. aastal 21 km kaugusele Pirita jõe suudmest 11 km pikkune kanal läbilaskevõimega 6,5 m3/s. Sellele järgnes 1924. aastal Ülemiste veepuhastusjaama (VPJ) ehitus jõudlusega 24 000 m3/d. Kanali läbilaskevõime jäi kuni 1960. aastani samaks. Seda daatumit – 1924 – võib õigusega pidada Ülemiste järve pinnavee käitluse alguseks.

Esimesed sammud põhjaveega veevarustuse arengu suunas

Ülemiste kaptaazhiliin põhjavee tarvis
Veetarbimise suurenemine ja põuaperioodid tekitasid linnavalitsuses aeg-ajalt ägedat poleemikat selle üle, kas otsustada põhjavee kasuks või otsida võimalusi Ülemiste järve veevarude täiendamiseks. 1909. aastal järjekordne põud andis tõuke kutsuda Riia Polütehnikumi baltisakslasest professor Carl Bruno Doss uurima põhjavee kasutamise võimalusi Tallinnas.
Ülemiste järve põhja katab ca 700 ha ulatuses mudakiht, mille keskmine paksus on 4–6 meetrit, maksimaalne ulatub 8 meetrini. Selle all on jämedateralises kruusakihis “tugev veevool” tootlusega kuni 30 l/s, mis suundub merre. Läbiviidud uuringute kohaselt pakkus Doss 1912. aastal rajada kaptaazhiliin piki järve loodekallast 1500 meetri pikkusel alal, kus eeldas saada ööpäevas kuni 32 400 m3 joogivett.
Ent eespoolmainitud kvarternaarisetetes olevat pinnasevee kapteerimist ehk ammutamist paraku toona linnavõimud arendama ei hakanud. Otsustati pigem täiendada Ülemiste järvemahtu kavandatava Pirita-Ülemiste kanali kaudu, ühtlasi hakata ehitama veepuhastusjaama. Vahepeal tuli aga Esimene maailmasõda. Teoks said need plaanid, nagu eespool mainitud, alles aastaks 1924.
Möödus rohkem kui pool sajandit, enne kui 1963. aastal veetootja tellimusel hakati piki järvekallast 270 meetri kaugusel järvest rajama Läti ja Venemaa puurijate abiga veehaaret. Koosnes see 52-st puurkaevust sügavusega 8–12 meetrit ja mida tuntakse Ülemiste kaptaazhiliini nimetuse all. Vesi oli paraku rauarikas (0,4–0,7 mg/l) ning ilmselt vajas töötlust.
Teadagi rauarikkad veed inimese tervist otseselt ei ohusta, vaid on tülikad majapidamises. Vee töötlusprotsessiks on põhiliselt õhustamine, nagu nägime külastades juba taasiseseisvumise ajal koos teiste veespetsialistidega mõningaid veehaardeid Leedus, ja mis pole tänapäeval eriti keeruline.
Paraku vähese ja sporaadilise veevõtu ning vajaliku hoolduse puudumise tingimustes hakkasid puurkaevude filtrid ajapikku kinni kasvama. 1995. aastal veenõudluse vähenemise tingimustes loobusid veemajandajad hoopiski kaptaazhiliini pinnasevee kasutamisest.
Arvestades aga seda, millistes reostusohtlikes tingimustes paikneb Ülemiste järv – polnud ilmselt kaptaazhiliini täielikuks mahakandmiseks piisavalt veenvat põhjust.
Juba alates 19. sajandi lõpust on Ülemistet peetud suviti sinivetikate vohamise tõttu eutrofeerunud järveks. Ajapikku juurde toodav jõevesi omakorda suurendas järves olevat biomassi, tehes sellega keerulisemaks vee käitluse. Ning lõpuks, arvestades Ülemiste järve paiknemist saasteohtlikes tingimustes (vähesemal määral aga seda asjaolu, et linna poole jäävad Veerenni tänavapoolsete majade keldrid on pidevas uputamisohus), ei kantud kaptaazhiliini maha. Seda enam, et hiljaaegu pandi veekaitsevööndis olevad maad müüki.

Aluspõhja veekogumid 20. sajandil
Põhjus, miks loobuti alguses professor Dossi ajal kaptaazhiliini vee kasutuselevõtust, seisnes selles, et kõik pilgud olid suunatud hoopis sügavamal lasuva – kambriumi- vendi põhjaveeladestu poole, kuna esimene, 1908. aastal sadama piirkonda rajatud puurkaev andis lootustandvaid tulemusi. Hiljem ehitati neid veel mitmeid juurde suuremate veetarbijate vajaduste katteks (Volta, Kreenholm jt).
Sõja alguseks oli Tallinnas veevarustuse tarbeks rajatud juba üle 40, 1960. aastaks juba 85 kambriumi-vendi puurkaevu, olenevalt asukohast sügavusega 180–210 meetri vahel. Veetarbimine moodustas 52 000 m3/d. Selleks ajaks oli selgunud, et kambriumi-vendi veeladestul on eriline koht mitte ainult Tallinna veevarustuses, vaid kogu Põhja- ning Loode-Eestis kuni Haapsaluni välja.
Teistes linnaäärsetes kohtades lahendasid tarbijad oma veeprobleeme salvkaevude ja madalamate ordoviitsiumi ja ordoviitsiumi-kambriumi puurkaevude abil. Need aluspõhja veeladestud on Tallinna alal suhteliselt piiratud levikuga, ainult klindi järsakust lõuna ja kirde suunas. Ordoviitsiumi-kambriumi veeladestu paikneb Nõmmel 40, Lasnamäel 25 ja Pirital 8 meetri sügavusel maapinnast. Puurkaevude sügavus kõigub 30–50 meetri vahel. Optimaalne deebit kõigub 150–250 m3 piiridesse. Tegelik veevõtt jääb 10–50 m3 piiridesse. Nimetatud veeladestu kokku mahus 4000 m3/d ringis leidis kasutamist põhiliselt Lasnamäel, Pääskülas, Viimsi poolsaare idaosas, kõige enam aga Nõmmel.
Kokku moodustas põhjavee tarbimine Tallinnas 20. sajandi keskel ligikaudu 64 000 m3/d.

Teised potentsiaalsed veeallikad
1959. aastal alustati Eesti Ministrite Nõukogu juurde Geoloogia Valitsuse loomisega ning Eesti ala süsteemsete geoloogiliste uuringutega. Konkreetselt Tallinna piirkonna uuringuteks oli moodustatud mitu uurimisrühma: üks töörühm tegeles Tallinna ala ja ümbruse kompleksse kaardistamisega, hüdrogeoloogia töörühm tegeles üksikute objektide hüdrogeoloogiliste uuringutega, maavarade töörühm – üksikute maardlate uuringutega.
Hüdrogeoloogiliselt uurimata aladel teostatakse uuringuid kahes etapis. Esimeses – eeluuringu staadiumis – tehakse kaardistamise materjalide ning üksikute luurepuuraukude põhjal kindlaks potentsiaalselt võimalikud põhjavee leviku alad ning nende orienteeruvad ressursid. Teinestaadium on detailuuringud, mille põhjal arvutatakse juba põhjavee tarbevarude suurus.
Tarbevaru all mõistetakse põhjavee hulka, mida on võimalik saada veehaardest ratsionaalsel viisil kogu ekspluatatsiooniaja jooksul (vastab tinglikult puurkaevu amortisatsiooniajale). Aja jooksul tarbevaru suurust korrigeeriti, eeskätt arvestades toitetingimusi ja vee kvaliteedi stabiilsust. Juba käigus olevate veehaarete tarbevaru määrati olemasolevat veetarbimist aluseks võttes, vajadusel ekstrapoleerides mõnevõrra seda suurust kasvu suunas. Sel moel kinnitati riigis enamiku suuremate linnade, asumite ja suurtarbijate põhjaveevarud. Niimoodi toimetati vähemalt Nõukogude ajal.
Põhjavee tarbevarude arvutamise aluseks viidi läbi terve hüdrogeoloogiliste uuringute kompleks, mis reeglina koosnes kaardistamisest, katsepuuraukude rajamisest, katsepumpamistest, geofüüsikalistest ja hüdrokeemilistest uuringutest. Just selliste osaliselt uurimata alade hulka kuuluvad kõik Tallinna piirkonna pinnakatte (kvarternaarisetete) levikualad.

Männiku liivik – unikaalne põhjaveekogum
Pilgud langesid eeskätt Tallinna piirimail asuva Männiku liiviku peale, mille vastu ehitusliiva kaevandamise eesmärgil hakkasid huvi tundma arendajad, ning arvestades perspektiivika veekogumiga – projekteerijad.
Eespooltoodust johtuvalt hakati Männikut uurima paralleelselt kahe töörühmaga. Töö lõpetamisel said vastava Maavarade Komisjoni poolt ametlikult kinnitatud nii liiva- kui ka põhjaveevarud.
Männiku liiviku alal tegutses üheaegselt kaks uuringurühma: üks uuris liiva, teine põhjavett. Küsimus, kas väärtuslik on liiv või vesi, ei olnud siis nii teravalt üles seatud. Ehitiste areng oli toona tagasihoidlik, mistõttu prioriteetide paikapaneku vajadusest juttu ei tehtudki. Ka ei pööratud erilist tähelepanu sellele, et maardla ala on poolitatud kahe administratiivüksuse – Tallinna linna ja Saku valla maade vahel. Kõik oli üks – riigi oma. Alles hiljem, taasiseseisvumise ajal, mil arenes hoogne ehitustegevus ja läksid ausse omandisuhted, tekitas selline poolitamine märkimisväärseid keerukusi nii maardla kasutamise prioriteetide määrangu osas kui ka selle haldamise osas.
Kõik läks isevoolu teed, riik oma kätt külge ei pannud.

Niisiis Tallinnast lõuna pool levib ligi 60 ruutkilomeetril (pikuti 10 km ja laiuti 6 km) jääliustiku vooluvetest tekitatud liivade ja kruusade lasund sporaadiliste savivahekihtidega, paksusega keskmiselt 16–18 meetrit. Seega moodustub tähelepanuväärne maa-alune veekogum, mille mõistlik kasutamine kindlustaks Tallinnale puhta joogivee saamise.
Ametlikult kinnitatud põhjaveevarud moodustasid eri aegadel (olenevalt poliitilistest tuultest, autorist ning veevajadusest 17 500 kuni 10 000 m3/d. Juhul kui oleks peetud puhta joogivee saamine prioriteetseks, siis, rakendades tänapäevaseid põhjavee tehisvarude loomise mooduseid, oleks pinnasevarude koguse suurendamine kuni 50 000 m3/d täiesti reaalne ning see kogus, nagu allpool selgub, oleks ligilähedane tänapäeva veetarbimisele.

Mattunud ürgorud – põhjavee potentsiaalsed varamud
Aastatel 1959–1962 geoloogilise kaardistamise ning hüdrogeoloogiliste uurin gute tulemusena avastati lisaks teadaolevatele aluspõhja veelademetele, et perspektiivsete veeallikatena võib prognoosselt arvestada ka mattunud ürgorgudega.
Peatusin nendel mattunud ürgorgudel detailsemalt seetõttu, et viimased kujutavad endast hüdrogeoloogiliselt maaaluseid põhjavee reservuaare, mida nii veehulga kui ka vee kvaliteedi poolest võib vaadelda potentsiaalsete veeallikatena.

Pinnasevesi versus põhjavesi
NSVL Ministrite Nõukogu määruse nr 425, 22. aprillist 1960. aastast pealkirja all “Generaalskeemi koostamisest NSVL territooriumil esinevate maaaluste veeressursside kasutamise ja kaitse kohta 20-neks aastaks” täitmiseks oli Eesti Geoloogia Valitsuse poolt antud vastav ülesanne. Vastavalt rahvamajanduse kavandava tõusuga nägi mainitud arengukava ette ka veenõudluse märkimisväärset kasvu. Riiklike projekteerimise instituutide Eesti Projekt ja Eesti Tööstusprojekt poolt edastatud kontrollarvude kohaselt moodustub Tallinna üldine veenõudlus lõpptähtajaks ehk 1982. aastaks 370 000 m3/d. Toodud nõudluse suurus on antud koos Vineeri- ja Mööblivabriku tehnoloogilise veetarbimisega, kes sai oma vee Ülemiste järvest otsese veetorustiku kaudu. Linnale vajaliku joogi-olmevee nõudluseks oli – 220 000 m3/d. Kuna arvele võetud põhjaveevarud selleks ajaks moodustasid Tallinna alal orienteeruvalt 80 000 kuni 90 000 m3/d, siis vajadus uute veeallikate järele oli ilmne.
Ülaltoodud sai ajendiks selgitamaks välja veeressursside suurust – prognoosselt. Uurima hakkasid üheaegselt pinnavee osas – Hüdrometeoroloogiline Teenistus (Tiit Eipre) ja TPI sanitaartehnika kateeder eesotsas professor Harald Velneriga ning põhjavee osas Geoloogia Valitsus (Erna Tšeban). Tänapäeva mõistes tähendaks see kahte konkureerivat varianti: kes enne, kes pakub rohkem.

<Pinnavesi – ohtrasti käes tänu veehoidlate süsteemile
Nimetatud ülesande lõikes hakkasid projekteerijad koos Hüdrometeoroloogia Teenistusega (Tiit Eipre) ning TPIga (Harald Velner) uurima väljavaateid Ülemiste järvevee mahu suurendamise võimalusi veehoidlate ja hüdrorajatiste kaskaadi kaudu. Tänu uute veehoidlate rajamisele – Vaskjala (1970), Paunküla (1960–1979), Soodla (1980), Kaunissaare (1984), tinglikult ka Raku (1959) – ning lisaks teiste jõgede kanaliseerimisele, kujunes hüdroloogide trumbiks praktiliselt limiteerimata vee hulk. Seda kasutati osaliselt Põhja-Eesti jõgede sanitaarse seisundi parandamiseks ning samal ajal suunati Pirita-Ülemiste kanali kaudu (rajati 1922, rekonstrueeriti 1970 ja 1996. aastal) Ülemiste järvemahu täitmiseks.

Põhjavesi – parem kvaliteet
Hüdrogeoloogide trumbiks on, nagu eespool oli nimetatud, joogivee kvaliteet, selle kaitstus välisreostuse ohtude eest ning põhjavee suhteline odavus (kuna reeglina ei vajanud kallihinnalist töötlust). Paraku selle võimaluse pakkumiseks oli vaja lisaks teadaolevatele otsida uusi veeallikaid. Vahe “konkurentidega” on selles, et pinnaveeallikaid võib igaüks looduses palja silmaga näha. Põhjaveeallikate leidmiseks tuli läbi viia ulatuslikke kompleksuuringuid.
Ülesande täitmiseks oli Geoloogia Valitsuse Hüdrogeoloogia Ekspeditsioonis moodustatud mitu uurimisrühma, tegelemaks nii olemasolevate veeallikate revideerimisega kui ka täiendavate uuringutega, et selgitada linna alal uute põhjaveeallikate olemasolu.
Jätkub järgmises Loodusesõbras.

Kuidas kujunesid liivikud
Tavainimesele, kes pole eriti tuttav Eesti mandriosa geoloogilise ja tektoonilise arengulooga, on raske ette kujutada, millised loodusjõud on käinud üle meie maa ning milliseid jälgi on nad oma tegevusega jätnud. Pika geoloogilise aja jooksul (devoni ajastu lõpust kuni antropogeenini) oli Eesti mandriosa ühelt poolt murenemisprotsesside ja vooluvete tegevuse vallas, teiselt poolt maakoore neotektooniliste liikumiste mõju all. Järgnes jääliustike pealetung, mis purustava jõuga tegid aluspõhja kivimite kallal oma töö, lõhkusid ja panid mitmes Põhja-Eesti paigus paeplatoo piire lõuna poole taanduma. Selle tagajärjel tekkis konkreetselt Tallinna linna kohal ulatuslik madalik, mida piiras paeplatoo (Lasnamäe, Astangu, Harku).
Pisut ettekujutust ja ivake fantaasiat ning me avastame, et enne jääliustike pealetungi kujutas mandri põhjaosa kõrget, tänapäevasest üle 100 meetri kõrgust paeplatood, mis oli kohati läbi lõigatud jõeorgudega. Puurimisandmed tõestasid, et näiteks Harku ürgorus voolava jõe sügavus suudmealal oli, võrreldes tänasega, 127 meetrit allpool merepinda (jõesäng praegusel suudmealal on sisse lõikunud aluskorra tardkivimitesse).
Maapinna kerke ja vajumise tulemusena, lisaks jääliustike tegevuse tagajärjel (pealetungid-taandumised ja järgnevad sulaajad) ning järgnevate Balti meretekke staadiumide ajal täitusid jõeorud setenditega (kruus, liiv, savi), mis ladestusid mitte ainult Tallinn-madala alal, vaid täitsid ka tolle aja jõgede orgusid, deltasid ja muid süvendeid. Peab omama üksjagu fantaasiat, kujutamaks ette, kuidas delta-alast kujunes võimsate voolude tulemusena praegune, eespool käsitletud ligi 60 km2 Männiku liivik. Viimane Tallinn-madala alal hargnes omakorda mitmeks veevooluks, täites samaaegselt erinevate pinnastega juba olemasolevaid jõgesid, järvi ja orge (Kesklinna, Pelguranna, Harku, Pirita, Kloostrimetsa). Seletusi Aluskord – koosneb Eestis magmaja moondekivimitest. Tallinnas lasub 120–250 m sügavusel maapinnast. Aluspõhi – vanaaegkonna settekivimite kompleks. Tallinnas kuuluvad selle alla alt ülesse Vendi, Kambriumi ja Ordoviitsiumi ajastu kivimid. Hüdroloog – pinnavee uurija. Hüdrogeoloog – põhjavee uurija. Põhjaveeladestu – kasutatakse ka veekompleksi nimetust. Teatud määral hüdrauliliselt seotud põhjaveelademete ja -kihtide süsteem. Pinnasevesi – surveta maapinnalähedane põhjavesi (antud juhul näiteks Ülemiste kaptaažiliini ja Männiku ala). Veehaare – põhjavee ammutamiseks rajatud ehitis (kaev, kaevude rühm, allikakaptaaž). Veelade – kasutatakse ka põhjavee horisont, kiht – ligikaudu ühesuguse litoloogilise koostisega ulatuslik vettkandev kihtkond. Teistest hüdrostratigraafilistest ühikutest eraldatud vettpidavate kivimitega – veepidemega. Veepide – vett mitte läbilaskev kiht maapõues.



Erna Sepp, põhjavee
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet