1/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

intervjuu
Üleskutse: Uuskasutuskeskus vajab abi

Uuskasutuskeskus, mis eelmisel aastal laienes Uus-Sadama tänavale, on tänaseks tegevust kõvasti koomale tõmmanud. Üks põhjustest on see, et ollakse omast ajast eest – suurem osa inimeste toodud riietest ei õnnestu uusringlusse anda. Põhimure on selles, et Eesti riik pole veel taaskasutamiseks valmis.

Vanaema Anneli elab Tallinnas Keskturu lähedal. Ühel jõulukuu päeval olid tal koos hoolsalt kogutud kotid vanade riietega, ja nõnda siis seadis ta sammud Uuskasutuskeskuse poole. Veel võttis Anneli poole tee pealt allakirjutanu juurest käevangu ühe kotikese lastele äsja väikseks jäänud riietega ning ähkides-puhkides jõudiski Paide tänava rohelise plangu äärde. Tema ebameeldivaks üllatuseks seisis aga Uuskasutuskeskuse väravas töötaja, kes ta kohe minema saatis: “Ei, praegu võtame vastu ainult kõlblikke asju jõulupakkidele, suurperede tarvis.” Memm ehmus – ja vedas kirudes oma rasked kotid koju tagasi, lubades, et ta oma jalga keskusesse enam kunagi ei tõsta.

Mis on Uuskasutuskeskusega juhtunud?
Allakirjutanu on käinud seal aastaid, viinud sinna aastas vähemalt kümme korda, kõike, mis kodust üle jäänud. Alati on lahkelt vastu võetud: vanavanemate vana mööbel, raamatud, üleliigsed mänguasjad, laste pisikeseks jäänud riided, nõud … kõik. Muidugi, toodu on olnud puhas ja pestud. Meele on rõõmsaks teinud, et ühte kohta saab ära anda ka muu äravisatava materjali: vanad ravimid ja rikki läinud elektroonika. Lihtsalt ideaalne keskus ühele keskkonnasäästliku kalduvusega inimesele.

Kaupluse juhataja on mures
Klientide pakkidega tagasisaatmisest rääkides istume kaupluse juhataja, punapäise ja särtsaka Külli ning brüneti Minniga nende Paide tänava poe mugavas tagatoas. Kõik siin toas – ka kohvimasin ja arvuti – on n-ö teisel ringil, inimeste poolt taaskasutuskeskusse toodud. Kõik, välja arvatud isuäratavad kohupiimapirukad ja saiakesed kohvilaual.

Külli: On väga valus öelda inimesele, et võtame sinu asjadest vaid selle ja tolle, ülejäänud vii tagasi. Aga praegu me ütleme!

Aga miks?
Muud varianti pole. See on väga suur mure.

…sest pole enam prügi panna?
(noogutab)
Minni: Avalikkus on võib-olla valesti aru saanud, et meile võib tuua kõike, et me kasutame riided lõpuni ära. Muidugi oleks sedasi tore. Aga nii see ei ole. Meilt läheb enamus riideid praegu peale sorteerimist prügiks.

Aga alguses tegutsesid Teil siin käsitööringid – tegite kaltsuvaipu?
Külli: Praegu mitte, sest meil pole enam raha meistritele maksta.

Kui palju vanu riideid Teil neis ringides ära kasutada õnnestus?
Üliväike osa kogu prügist! Meil tuleb päevas mitusada kilo riideid, oma ringides kasutasime kuu jooksul paar 15-kilost kotti ära…

Selline idee on siis utoopiline, et kõik riided, mis Teie poodi müüki panna ei kõlba, läheb käsitöömaterjaliks?
Külli: See on võimatu, võimatu!
Minni
: Ehkki mujal tegutsevad käsitööringid võiksid meilt küll rohkem materjali küsida. Teeme meeleldi koostööd koolidega ja ka kommertsettevõtetega. Viimastele müüksime väga heade hindadega, teistele annaksime niisama.
Näiteks on meil hea meel Karksi kultuurikeskusest. Nemad võtavad siit hulgi kaupa, kohapeal nad siis kas müüvad või jagavad, kellele tarvis, ning ülejäänud läheb kaltsuvaipadeks või käsitöö kottideks.

Tundub, et Karksis on mõni entusiast eesotsas, kes asja veab.
Jah, selles ongi alati asi. Peaks olema rohkem entusiaste, siis läheksid asjad käima vajalikus suunas.

Ideederohked algusajad Rääkige, kuidas kõik alguse sai – oli vist aasta 2004? Kes oli see tuumik, kes taolise vahva idee, asju taaskasutusse anda, käima tõmbas?
Külli
: Tegelikult on idee pärit Soome uuskasutuskeskusest, algatasid aga siinpoolsed inimesed, Erik Sikk üks neist. Päriselt see Soome variant meile aga ei meeldinud, sest neil puudus statistika ja ülevaade tegevusest. Meie nõukogu otsustas, et tehtaks ladu, kus saaksime ülevaate, mis meil on, et siis jõuaksid asjad õigete inimesteni.

Kas tegu oli sõpruskonnaga, kes Uuskasutuskeskuse (tookordse nimega Taaskasutuskeskus) lõi?
Ei, lihtsalt ühesuguse mõtteviisiga inimesed soovisid midagi kasulikku teha. Kes tahtis maailma päästa, kes anda oma panuse. Idee oli see, mis neid kokku kutsus, mitte isu midagi rahaliselt saavutada.
Alguses, 2004. aastal, töötasime me ju täiesti põlve otsas. Siis 2005. aastal tulid juba müüjad, asi hakkas edasi liikuma.

Kuidas end ära toitsite, kas palgad tulid asjade müügist?
Jah, müügist elasime ära, ehkki kogu aeg on suur kuluartikkel olnud prügi. Palju asju tegime me tookord ka: toimisid tekstiilikojad ja lasteringid.

…kuhu mina kogu aeg plaanisin minna, aga lapsed olid veel liiga väikesed….
Õpikojad said teoks tänu Interreg Eesti ühisprojekti kaudu, kust tulid rahad. Meil läks päris kenasti, aga toodavate asjade mass kogu aeg kasvas ning tundus, et meid oli liiga vähe. Meil oli proff e juurde vaja, tippjuhte, mitte lihtsalt sorteerijaid. Tahtsime korraliku ettevõtteni jõuda.
Aga raha koha pealt oli meil küll alati see suur ambitsioon olnud, et saame ISE hakkama, ei küsi kellegi käest: ise toimetame, ise müüme.

…hm, mind näris mure algusest peale, kui teie tegemisi vaatasin, et kuidas te ikka toime tulete, sest asjad, mida inimesed toovad, on kohati üsna kehvad.
Aga meie arvasime, et saame hakkama! Tegelikult sõltub meie hakkama saamine palju ka sellest, mis tasemel on inimesed. Praegu pole eestlased ju pidanud mõtlema säästlikult, majandusel läheb suhteliselt hästi. Ostetakse palju uut kaupa, isegi kui seda ei vajata. Vana rändab meile, samuti see suhteliselt uus, mille kvaliteet pole just kiita. Ei anta endale aru, et ostetav asi läheb ju kunagi alati prügiks.
Ehk prügi kallinemine aitab ses osas veidi.
Meie ettevõte on loodud ka selleks, et inimesi mõtlema panna, et iga ost tähendab mingit jäädet.

Uus-Sadama krahh Mis juhtus Uus-Sadama ruumidega. Rõõmustasime, et saite tegevust laiendada suurtele pindadele, siis äkki kadusite ära?
Külli
: Kuna vaatasime, et meil läheb juba päris hästi, ning siis mõtlesime, et tahame teha midagi suurt. Aastal 2006. otsustasime, et võtame tööle teadlikud inimesed, reklaamijuhid, müügijuhi, ja lisaks üürime uued pinnad.

Kas maksite seal üüri ise?
Jah, Paide tänaval on väike üür, aga Uus- Sadama ruumid olid väga kallid! Aga miks selle riski peale mindi – sest siinse Paide tänava käive oli korralik ja kasvas tõusujoones. Võtsime selle mudeli aluseks, ning lootsime, et see toimib ka Uus-Sadama suurtes ruumides. Seal oli aga vaja investeerida, et teha seda mõnusaks, ning kõrge üür neelas oma. Kuna me üüri või pindade osas toetust pole saanud – oleme küll küsinud Tallinna linnalt, aga pole antud. Ühesõnaga see hüpe käis meil üle jõu. Siiralt usun, et Uus-Sadama oleks tööle hakanud ja sinna oleksid inimesed tulnud ning see oleks väga lahe olnud – aga ikkagi on raha see, mis paneb asjad paika. Sealt vajalikku käivet ju ei tulnud. Lisafi nantseeringut meil aga polnud…

Käivet ei tulnud, miks?
Sest poole aastaga üks koht sisse töötada on praktiliselt võimatu.

Kas Uus-Sadama pind kuulub linnale?
Ei, Tallinna Sadamale. Äriettevõttelt ei suuda me aga korralikke pindu rentida – väga kalliks läheb. Ja prügihinna tõus oli ka märgatav. Näiteks talvemantlid, mis tuuakse, on ju väga rasked! Prügi maksame aga kaalu pealt.

Riided, mis üle jäävad või poodi panna ei kõlba, saan aru, lähevad üldprügisse? Palju selle eest praegu maksate?
Minni
: Kuus ligi 12 000 krooni, eelmisel kuul seoses kolimisega aga ligi 55 000 krooni.

Mina taaskasutuse fännina kujutlesin ideaalis loomulikult, et kõik asjad, mis siia tuuakse, lähevad ringlusse. Kehvemad riided lapitekkideks jne.
Külli
: See on meie kõige suurem soov, et saaksime kõik võimalikud asjad saata ringlusse. Kas või kütteks või purustamiseks, ehitusmaterjalideks.

Kas Eestis on need kohad olemas?
Ei.

Keskus omast ajast ees Riik ei jõua siis teile oma struktuuride toega järele.
Külli
: Tegelikult ongi asi selles, et meie mõtted olid omast ajast natuke ees. Ladu, sorteerimine olid ees sellele, et meil pole väljundit praegu, kuhu sorteeritud asju panna! See osutus nüüd meile peksukohaks. Riided võiksid küttekski minna.

Eks need struktuurid kunagi tulevad, kui te niikaua vastu peate…
Me peame vastu pidama! Vähemalt nii kaua, et kogu aeg seda mõtet edasi kanda!
Õnneks me pole üksi. Kõik, kes siin käivad, tahavad vähemalt oma sisimas, et asjad ei läheks otse prügimäele.
Üks murekoht on veel: oleme paljudesse valdadesse helistanud, pakkunud asju. Suhtleme sotsiaaltöötajatega, sest valdades on ju sotsiaalkeskused. Jutuks on tulnud, kui küsin, et kas neil ei ole tarvis midagi? Siis öeldakse: ei, meil on endal. Kust te need saate? Tuuakse. Kust? Saame abisaadetisi.
ABISAADETISI! Tekib tunne, et me oleme mingisugune arengumaa ja veel nii rumal arengumaa, et võtame vastu neid asju, mida teistel pole kusagil realiseerida. Teate, mis sellest Humanitaarabist edasi saab – umbes 10 protsenti läheb sellest käiku, ülejäänud maandub meie prügilatesse! Kuhu see jõuab? See on ju Eestile koormus. Selle asemel, et panna käima oma, Eesti-sisene ringlus!

Algselt on ju Humanitaarabi idee olnud heatahtlik, aga nüüd on ajad muutunud, saan aru.
Meil tuleb ikka oma prügi probleemid ise lahendada!
Meie omagi asju on nii palju. Ja praegu pole seda kodumaa ülejääki kuhugi panna!
Aga me ei saa ka meile toodavat materjali selekteerida, et ütleme inimesele, me võtame vastu ainult n-ö kiiksuga asju – neid, mida siia tihtilugu tullakse otsima. Kui inimene tuleb kotitäie surnud vanamemme riietega, kuidas öelda, et too lahedaid asju … seda ei saa öelda.

Seda ei saa piirata, see teeb Uuskasutuskeskusele karuteene. Inimene peab teadma ja usaldama, et see on koht, kuhu ta võib kõik korralikud asjad tuua ja ta ei pea pooltäis kottidega koju tagasi vantsima.
Just! Me teame seda.
Aga milline on lahendus? Prügi on meil nii palju…
(Mugime murelikult kooki. Lihapirukad on maitsvad.)

… mmm … äkki peaks tegema prügivedajaga lepingu, pakkuma, et neil võiks olla auasi teie asjad ära vedada.
Teine võimalus on see, et paneme uksed hoopis kinni.
Mure on ka transpordiga. Kui inimene ostab meilt 50-kroonise kapi, aga peab äravedajale ikkagi veel 250 krooni maksma, on kurb.

Vanade riiete töötlemist Eestis ei toimu Öelge, on teil eeskujusid, mis tehakse riietega – teie põhilise murelapsega – näiteks Soomes?
Minni
: Täna ei ole kahjuks maailmas prügilasse määratud riietele lahendust, mida saaks universaalselt paljundada. Riidekiud on nii erinevad, kui räägime energiatootmisest riiete põletamise näol – on see keeruline. Põlemise käigus eraldub niipalju erinevaid keemilisi aineid, mida igaüht on vaja analüüsida, ning lõpuks, kas see tasub ära ökoloogilise jalajälje mõttes, on veel omaette küsimus. Sellele pole ühest vastust. Hetkel on teema aktuaalne. Praegu on Eestis ka proovitud teha ahju ja uuritud tehnoloogiat, et kuidas tekstiili keskkonnasäästlikult põletada. Üks klient võtab meilt puuvillariiet ja teeb sellest puhastuslappe, see on tore. Ainult, et see on täpe meie prügisse minevast riiete hulgast!

Nii et kuni riietele lahendust pole…
Kui saaksime läbi valdade sotsiaaltöötajatega jutule –annaksime neile osa ära, aga meil ei ole partnereid.

Üleskutse – teeme koostööd
Külli
: Minu sõnum inimestele: kui kellelgi on tahtmist meiega midagi koos teha, siis andku aga tuld ja astugu läbi! Et taaskasutamine toimuks igas maakonnas. Ja mõelge, et me ei ole arengumaa, meil on omalgi ringluses väga palju asju!
Ei humanitaarabile! Ja ärge lootust kaotage, meil saab tulema uuesti tekstiilikoda. Kindlasti annan teada, millal. Ideest me ikkagi tühjad ei ole!



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet