2/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

sammud omas Eestis
Kagust loodesse: Madiste – Eidapere

Õhtupäike ja see, mis temaga metsa all juhtus
Ingmar Muusikus
Kõmbime tuulisel maanteel, tõsi küll, päikesesäras, allatuult ja puhasvalgete lumeväljade vahel.
“Pildistamiseasja ei tundu väga olevat,” ütles Ingmar teele asudes ja jättis aparaadi seljakotti. Läbime kolme-nelja kilomeetri pikkust sirget asfaldilõiku. Kuhugi kõrvale põigata pole, sest vaid Suurejõel asub sild, mis meid üle Pärnu jõe viib.
Maanteed pidi käimine võib kiiresti üksluiseks muutuda.
Aastal 1943 otsustas mu perekonnatuttav, tollal sõdurpoiss, minna külla Viljandis elavale tuttavale tütarlapsele. Hommikul kell viis hakkas ta nagu lastelaulust tuntud viisk, uhti-uhti-uhkesti, Tartust kõndima. Lootis saada küüti mõne sõjaväeautoga, kuid mitte ühtegi autot ei liikunud sel päeval.
Siiski läks sõdurpoiss Viljandi, õhtul kell 11 jõudis ta kohale, suutis tüdrukule vaid tere öelda ja vajus siis rampväsinult magama (järgmisel hommikul ootas juba väeteenistus).
Kolm kilomeetrit oli sõdur Oiu kandis saanud ühe talumehe vankriotsal sõita, ülejäänud 75 kilomeetrit läbis ta jalgsi. Selleks kulus 18 tundi, veidi üle nelja kilomeetri tunnis. Etteruttavalt võib öelda, et meie liikumise kiiruseks kujunes sel päeval kolm kilomeetrit tunnis.
Esialgu aga vantsime ikka veel juttu vestes Suurejõe maanteel. Tõmban kapuutsi sügavamalt üle pea. Puhub! Ilmateate järgi puhub pühapäevaks sadu – mitte enam lund, vaid vihma. Pöörab soojale.

Suurvee ajal Suurejõel
Kevadpäike. Suurejõel võtab vana maja seina vastu nõjatudes kevadpäikese-vanni vana naine. Ta jalge ees klähvib tulijate poole kärbeskaalu kuuluv peni.
“Sind ei karda keegi, Pitsu,” kõneleb Amalie Mõnuvere oma koersõbraga ja siis meiega. “Mina olen siin ainult kaheksa aastat elanud, mina ei tea midagi, mis siin Suurejõel on.”
Vanaproua Amalie teeb huumorikuu hakul nalja. Suurejõel leidub hulk vähem ja rohkem nähtavaid asju, alates puutöökojast (seda kuulutab suur silt) ning lõpetades lauluansambliga (selle kohta võib kenast Vändra valla lehest lugeda).
Meie peatume vesiveski varemete juures, kus kohtame lumikellukesi ning kirjusid koerliblikaid, esimesi liblikaid sel aastal, tähendab – tuleb kirju suvi meile.
Suurejõel ja suurvee aegu paistab Pärnu jõgi tõesti suur. Ta on äsja endasse haaranud Käru jõe ning paistab võimsam Pirita jõest Pirital ja Emajõest Tartus.

Maaparandajate ajamärgid
Hakkame piki Käru jõge astuma Rõusa suunas.
Porine külavahetee, lumetriibud vaheldumisi rattajälgedega. Ingmar kurdab, et niiskust tuleb tema (teenekatesse) matkasaabastesse. Mina kiidan aga oma uhiuute ja vahatatud Timberlandi saabaste vettpidavust.
“Alguse asi,” uriseb sõber läbi muige. Ta peab silmas seda, et kõva käimine kahandab mis tahes saabaste häid omadusi.
Küllap see nii ongi.
Metsa vahele jõudes kogeme, et laante süli on hoidnud külma, ja sellega ühes ka teed porimülkaks pudenemast. Metsa vahel on ükskõik mis ilmaga parem astuda kui lageda peal.
Kunagise Suurejõe kolhoosi mail on ametis olnud tõsise suhtumisega maaparandajad. Kunagisi objekte tähistavad Kalevipoja viskekivi mõõdus rüngad, mis varustatud (tõsi küll, sammalduvate) raidkirjadega. Näiteks: “Maaparandajatelt Suurejõe kolhoosile. Kose objekt 344 ha 1979–80 töödejuhataja…”
Arutame Ingmariga, et üksi sellise vägeva kirja graniiti raiumine võis olla oskajale mehele vähemalt päevatöö.

Saime karust pildi
Ingmar, kelle silmad lausa puurivad metsasihtide kaugusi lootuses silmata loomi, kamandab mind enda jälgedes käima. Eespool on teel näha linde, vareseid. Kui jõuame lähemale, lendavad targad linnud eemale põllule. Midagi oli neid sellele teelõigule meelitanud. Sõber jõuab just langetada fotoobjektiivi toru, kui teeäärsetest põõsastest läheb sirinal lendu parv talvikesi. Sihtimiseks jääb aega väheseks.
Ei talvikest, ei kuulsat Vändra karu. Viimast saab Ingmar siiski pisut hiljem fotografeerida – on teine täies hiilguses, oma paksude kintsude ja suure peaga, labidas käes, Suurejõe–Rõusa tee ääres, ühe maaparandajate töötähiseks pandud rahnu peale raiutud.

Noa laeva sõnum
Rõusale lähemal näeme üht taluperet (sealhulgas naisterahvaid) ATV-ga pärastlõunast kevadaega veetmas. Kordamööda sõidetakse (kes kiiremini, kes aeglasemalt) lumisel kõrrepõllul ringe. Ühed sõidavad, teised ootavad taluväravas oma järge. Meil jääb vaid üle vaadata ja imestada.
Aastal 1873 kirjutas Rõusalt pärit Eesti naisliikumise algataja, esimese Eesti naisteajakirja väljaandja Lilli Suburg: “Hüppa, süda, rõõmu väes, sest kevade on käes! Karga, jalg, ja laula, suu, sest õites särab puu! Oh kuule, vend, ja tule, Mai! Seal aasal ootab Kai. Oh hüppame ja kargame, ja rõõmulaulu hõiskame!”
Meie püüame mitte kõva häält teha ja hoopis hiilime ühe laguneva kolhoosilauda juures. Ingmaril õnnestub seal pildistada ettevaatlikke talvikesi. Seejärel kuldnokki ja viimaks ka rahulolevat, justkui kojusaabumise rõõmus liuglevat toonekurge.
Ületame Lilli Suburgi sünnikoha juures Rakvere–Pärnu maantee ning läheme kevadõhtuselt lõhnavate põldude vahel Võidula poole. Vana mõisakoht hakkab kõrgema puudesalu järgi kaugelt silma.
Loojuva päikese pool, horisondi kohal, sõuab pikk süstakujuline pilv. Minu vanavanaema Minna rääkis, et seesugune pikk pilv kujutab endast Noa laeva, mis, nagu nimigi ütleb, ennustab peatset uputust, vihma. Öö toobki kaasa sooja saju.
Suurejõe mees Andres Varrik, kes meile Võidulasse järele tuleb, räägib, et päeval oli ta õue saabunud toonekurg ja istunud oma vanale pesale. Võib-olla seesama rõõmus lind, keda nägime lauda juures.
Esimese päeva sammud: Ingmar 24 107 ja Juhani 22 218.

Võidula merevaik
Võimas memm-lumememm ühes Võidula õues, keda õhtuhämaruses olime imetlenud, on järgmiseks hommikuks kahanenud tublisti oma mõõtudes ja pea on tal otsast ära kukkunud.
“Selliseid asju juhtub ju tihti, et daamid kaotavad pea,” kommenteerib üks meie sellehommikusi küüdimehi, Purku kooli õpetaja Ester Luik.
Vestleme lumememme või õieti lumenaise valmistaja-perega. Selgub, et põhitöö tegi memme kallal nädalavahetusel kodus hinge tõmmanud Tapa väljaõppekeskuse reamees Enno Reinart.
Reinartite pererahvas räägib meile mõne sõna Võidulast ja näitab rohelist klaaskuju, mälestust kunagi töötanud klaasivabrikust. Klaasitükke tulevat ikka veel maa seest aeg-ajalt välja.
Ingmargi leiab pärast teeporist väikese aegadest lihvitud rohelise klaasikillu ja paneb selle tasku.
Puust kumerate klaasakendega Võidula mõisa ees selgitab tahvel, et seal, 1872. aastal valminud hoones asus “klaasivabriku süda”. Nüüd asub samas raamatukogu ja vahel käivad peod.

Selja mägesid otsimas
Soojalaine on avanud Võidula–Eidapere teel väikese linnukontserdi. Ronk karjub, kuldnokk vilistab, kiivitaja kiljub, lõoke trillerdab, musträhn huikab, teine rähn trummeldab, päev jääb aga suhteliselt sombuseks.
Teeme puhkepausi, kui silmame kraavi visatud naelkummi. Kas võiks prügikoristuskampaania “Teeme ära!” omal viisil jõuda ka sinna Rapla maakonna metsakolkasse? Paneme kummi juurde oma GPS-i ehk kepsu: see näitab 58 kraadi ja 42,788 minutit põhjalaiust ning 25 kraadi ja 2,574 minutit idapikkust.
“Mida sa mõõdad, riputa see kumm kaela ja vii ära,” paneb Ingmar ette. Käia viis kilomeetrit naelkumm kaenlas tundub siiski liiga tülikas, seda enam, et kavatseme teelt kõrvale põigata ja üles otsida kaar dil märgitud Selja mäed. Järsku on need samasugused uhked luited, nagu olid Ruunaraipe mäed Viljandimaa metsas!
Möödume kenast püstkojast ja lõkkekohast, kus sedel teatab kahe jahilaika kadumisest, ja kõmbime vaat et terve kilomeetri, kuid midagi, mis oleks mägede moodi, ei vaata kusagilt meile vastu. Vaid mõned metsased kühmud. Näeme küll vana ja ilusat, tammelehega looduskaitsemärki, ja sellelegi on kirjutatud “Selja mäed”.
“Sa proovi mõista Raplamaa meeste soovi omi künkaid mägedeks nimetada,” kõnelen sõbrale, kes näib olevat täis otsustavust siiski kõrgemaid pinnavorme leida.
Aga Ingmar ei anna alla, mina jään lõkkekohta istuma, tema teeb mägede otsinguil veel ühe tiiru.
Lõkkekoha ümber vanadel kõivudel hakkavad silma võimsad rippuvad habesamblikud. Korjan kolm neist kaasa ja saadan hiljem oma ülikooliaegsele juhendajale, Eesti samblikuhabemete kõige paremale tundjale Tiina Randlasele.
Ta vastab nii: “Võimalik, et kolmest üks on vars-habesamblik (Usnea subfl oridana), kuna tallus on põõsasjalt kahar, mitte rippuv. Kaks tunduvad pigem rippuvad olevat, seega on võimalik pikk habesamblik (Usnea fi lipendula).” Tiina Randlane mainib ka, et mõlemad on Eestis väga sagedased.
Kuulen hõiget, see on Selja mägede otsingud lõpetanud Ingmar. Telefonitsi on ta saanud infot, et “Selja mäed” olevat tinglik mõiste.

Mukri raba vahel
Juba kaarti vaadates olime imestanud, et kruusatee viib rabast läbi. Mukrile jõudes näeme, et nii see tõesti ongi.
Kunagi asus ka Eidaperes klaasitööstus. Võimalik, et seetõttu saigi Mukri rabaseljale teisest klaasitööstusest, Võidulast rajatud tee.
Tõuseme seda teed pidi üles rabale, kahel pool kraavides allavoolav vesi.
Näeme metsa kohal hiireviusid ja kuuleme neid “viu-viu” häälitsemas. Kui palju oleme oma retkedel hiireviusid juba kohanud! Nii kangastubki kohe seoses nende lindudega üks teine metsaserv ja üks teine maakoht – hiireviud Elva lähedal.
Pikk võimsate mändidega sirge tee Võidula taga toob silme ette võimsate mändidega sirge tee Väikse Emajõe ääres. Nii koome meeltesse oma Eestimaa võrku.
Lääne-Virumaa, Järvamaa, Jõgevamaa, Tartumaa, Võrumaa, Valgamaa, Viljandimaa, Pärnumaa, Raplamaa. Mõnedes maakondades on veel käimata, aga ehk jõuame sammuda neiski.
Kruusatee mullitab, ta sulab.
Raba hoiab siiski veel jääkotina külma. Kui üle kraavi Mukri rabasse hüppame, satume kohe kesk laugastikku.
Harukordne võimalus! Kümne meetri kaugusel autoteest mülkasse vajuda. Ma ei jäta seda kasutamata.
Sõber Ingmar ronib aga juba vaatetorni. Söandan talle järele minna. Nii torn, rada selle juurde kui ka pingid suure lauka kaldal on kõik korralikult paksudest plankudest ja kenasti tehtud.
Ülalt avaneb suurejooneline vaade. Torn paistab olevat sattunud hea koha peale. Näeme ümmarguste jääkaantega laugaste rida kaugusse kadumas – Mukri (või Mukre) raba ei olegi nii väike. Näeme ka kollaseid lapsuliblikaid, see lubab meie suvesse ehk ka päikest.

“Saamume” Eidaperre
Üle-eelmises Loodusesõbras kirjutasime kogemata “saamusime Soomaa piirile”. Selle peale kirjutas tähelepanelik lugeja Toomas Kiho: “Tere Juhani! Oled eesti keelde ilusa sõna loonud. Uudissõna on siis selline: “saamuma – sammudes saabuma, jalgsi kohale jõudma”.
Saamun, saamud, saamub, saamume, saamute, saamuvad. Ja nii edasi kõik vormid tüüpsõna “laabuma” järgi. Katsugem seda nüüd juurutada.“
Aitäh, hea lugeja! Juurutamegi.
Kell viis pühapäeva pärastlõunal saamume Eidaperre, kus auto meid raudteejaama juures juba ootab.
Kahe päevaga tegi Ingmar kokku 45 603 sammu, Juhani 41 827 sammu. Meie sammude kogumõõt alates Parmu nukast küündis Eidapere raudteejaama ees järgmiste numbriteni: Ingmar 407 001 ja Juhani 390 177 sammu.
Muuseas, Ingmar kavatseb oma 500 000. sammu kagu–loode marsruudil pidulikult tähistada.



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet